Käekõrval hobuse treenimine on väga vana, kuid Eestis pigem vähe tuntud meetod. Tänapäeval kasutatakse seda peamiselt klassikalises koolisõidus ja akadeemilises ratsutamiskunstis.
Käekõrval treening aitab parandada hobuse tasakaalu, paindlikkust, tugevust, rühti, vähendada kehapoolte asümmeetriat, õpetada ennast kandma, koondama ja sooritama külgliikumisi. Kui mu hobune on tuttav hobukäsitluse (vt SIIT) ja maatööga (vt SIIT), on aeg astuda treeningredelil järgmine samm ja selleks ongi käekõrval treenimine.
Miks seda mulle ja hobusele vaja on?
Kui käekõrval treenimine ära õppida, loob see väga suure väärtuse hobuse treeningute mitmekesistamisse ja kvaliteeti.
Hobuse kehaline ja vaimne arendamine
(Noor)hobuse jaoks on käekõrval treening võrreldav võimlemisega. Käekõrval treeninguga saan õpetada harjutusi ilma, et minu raskus teda segaks. Kui soovin tagada maksimaalse ohutuse, vähendada kukkumistraumasid (noor)hobuse saduldamisel, võiks käekõrval treening eelneda alati enne inimese sadulasse istumist. Ilma ratsanikuta uute asjade õppimine ja oma kehas tunnetamine lihtsustab ning kiirendab hobuse õppeprotsessi. Selleks ajaks, kui ratsanik esimest korda hobusele selga läheb, oskab too oma jalgu ja keha soovitud asendisse asetada ja liikuda tasakaalukamalt. Nii saab (noor)hobune nii vaimselt kui ka füüsiliselt ratsutamiseks hästi ette valmistatud.
Rehabilitatsioon
Käekõrval treening on suurepärane viis hobuste rehabiliteerimisel. Loomad, kes on halva ratsastuse, ebasobiva varustuse või inimese oskamatuse tõttu treeningus valu või ebamugavust kogenud, omandavad tihti vale kehahoiu ning liikumismustri. Käekõrval treeninguga saan hobust õpetada nii, et ma tema seljas ei viibi. Eriti kui varasemalt kasutatud sadul on olnud ebasobiv, saan käekõrval treeninguga anda hobuse seljale taastumiseks aega, kuid samal ajal ikkagi hoida teda töös. Nii suureneb ka usaldus ratsaniku ja tema märguannete vastu.
Ratsutaja oskuste suurenemine
Käekõrval treeningus saab oma käsi veel tundlikumaks arendada, mis aitab igati kaasa ka ratsutamisoskuse edenemisele. Kui maatöö treeningutel liigun hobuse ees ja näen visuaalselt tema kehaasendit, siis käekõrval treeningul enam hobust nii hästi ei näe, sest kõnnin tema kõrval. Visuaalse tagasiside vähesuse tõttu pean hakkama hobuse keha liikumist tunnetama läbi oma käte.
Käekõrval hobust treenides õpin tunnetama läbi käte “hobuse sisse” ja edaspidi ratsutades saan seda hakata kombineerima tunnetusega oma istakust. Informatsioon, mis jõuab läbi ratsmete kätesse, annab olulist informatsiooni, kuidas hobuse “mootor” töötab.
Vaheldus
On oluline, et trennid oleksid hobusele mitmekesised, kusjuures oluline on nii vaimne kui füüsiline stimulatsioon. Samuti saan käekõrval treenida ka siis, kui mina või hobune millegipärast ratsutada ei saa (trauma, tervisehäire, sobiva sadula puudumine, halb pinnas, ….).
Mida hobuse käekõrval treenimiseks vaja on?
Hobune
Käekõrval treenimine sobib igale hobusele, olenemata tõust, suurusest või treeningalast. Eelduseks on see, et hobune on juba tuttav maatööga. Treeningprintsiibid on kõik ühesugused, kuid iga hobuse treening võib olla väga erinev. Kõik sõltub sellest, mida mu hobune just praegu kõige rohkem vajab ja mis teda kõige rohkem aitab. Treening on alati üles ehitatud lähtudes antud hobuse individuaalsetest omadustest ja vajadustest.
Varustus
Käekõrval treeningut saan teha nii kapsoni, trenselsuulise kui ka kapsoni ja kangvaljastuse kombinatsiooniga. Treeningu edenedes võin lisada ka kangsuulise. Kangsuuline on kommunikatsioonivahend, mitte vahend jõuga hobuse raami tõmbamiseks.
Suuline omakorda ei pruugi sobida kõikidele hobustele väga erinevatel põhjustel. Mõni hobune toimib paremini ilma suulisteta ning treeninguid on edukalt võimalik läbi viia ka suulisevabalt. Varustuse valik sõltub hobuse vajadustest, treenituse tasemest ja inimese eelistustest.
Stekk
Hobustele märguannete andmiseks eelistan pikemat koolisõidustekki, 120- 130 cm stekk on piisav. Steki pikkus sõltub muidugi ka hobuse suurusest, väikese poni treenimisel saan hakkama lühemaga. Stekk on kommunikatsioonivahend ja minu käe pikendus. Ainult käega ei ulata igale poole märguandeid andma.
Hobune ei tohi stekki karta, sellega peaks saama silitada üle kogu keha nii, et hobune ärevaks ei lähe. Kui hobune stekki kardab, ei ole ta käekõrval treeninguteks valmis. Sellisel juhul peab astuma sammu-kaks treeningredelil tagasi ja veetma aega hobukäsitluse ja/või maatööga.
Ratsmed
Kui maatöös panen nööri ainult nina peal olevasse keskmisse rõngasse, siis käekõrval treeningus kinnitan ratsmed kapsoni välimistesse rõngastesse. Eelistan 320 cm pikkuseid karabiinidega nahkratsmeid. Mõnikord on treeningu ajal vaja ratse panna keskmisse rõngasse (maatööks) ja pannaldega ratsmete ümbertõstmine on lihtsalt tüütum.
Kui lisan kangsuulise, siis on kolm viisi, kuidas saan ratsmeid hoida. Ratsmete asetus mu käes sõltub minu oskuslikkusest, hobuse treenituse tasemest ja vajadustest.
Kolm varianti:
- kaks ratset vasakus ja kaks paremas käes
- kolm ratset (kangsuulise ratsmed ja välimine kapsoni ratse) välimises käes, sisemine kapsoni ratse sisemises käes
- nii kapsoni kui ka kangsuulise kõik neli ratset ühes käes hobuse turja kohal – seal, kus peaksid asuma mu käed ratsutades
Eelistan kasutada erinevat värvi ratsmeid (nt must ja helepruun) – nii on lihtsam aru saada, mis ratse on mis. Kui mõlemad ratsmed on sama värvi, võiks nad üksteisest eristamiseks olla erineva laiusega.
Käekõrval treeningu ABC
Käekõrval treeningu ajal liigun hobuse kõrval ja kasutan ratsmeid nii, nagu ratsutades. Märguannete andmiseks kasutan veel stekki, kehakeelt, energiat ja häält. Kõnnin hobuse kaela kõrval n-ö partneri positsioonil, nägu või selg liikumise suunas.
Hobust saan juhtida seestpoolt (hobune on minu poole paindes) või väljastpoolt (hobune on minust eemale painutatud). Võin kasutada ka pikemaid ratsmeid ja minu keha võib asetseda hobuse keha tagaosas.
Käed on läbi ratsmete ühendatud kapsoni ja/või suulisega ja nii saan hobusega suhelda sarnaselt ratsutamisele. Läbi ratsmete toimub infovahetus vastavalt sellele, mida hobune just praegu vajab ning saan luua dialoogi, kus on teemadeks lõdvestatus, tasakaal, liikumine, sirgus ja rüht.
Kui hobuselt midagi küsin, siis alati esmalt muudan oma keha energiat, siis küsin kehakeelega ja kui hobune ei märganud, siis steki, hääle ja ratsmetega. Iga hetk, kui hobune sooritab minu poolt küsitud harjutuse hästi, võtan enda poolt osutatud surve maha ja hobuse töö on püsida harjutuses. Näiteks ratsmed peaksid enamuse ajast olema „neutraalselt“, sest kui kogu aeg on ratse pingul, siis pole ju võimalik sellega märguannet anda. Ka hobusel pole võimalik mõista, et nüüd ta reageeris märguandele, millele järgnes ratsme järele andmine.
Mõttekoht: kui ma pean kogu aeg kas käekõrval treeningus või ratsutades hoidma ratsmeid pingul ja hobust tagasi hoidma, siis on mingi treeningetapp jäänud korrektselt läbimata ja ma ei saa rääkida kergusest ja hobuse enesekandmisest.
Käekõrval treeningus on võimalik hobusele selgeks õpetada kõik ratsastuse harjutused ning töötada saab kõikides allüürides.
Saan hobust õpetada:
- sirutama oma ülaliini ette-alla käe kontakti suunas
- painutama
- astuma tagumiste jalgadega keha raskuskeskme alla
- sooritama külgliikumisi – nt õlad sees, traavers, küljendamine ja renvers
- sooritama kõrgema kooli harjutusi – levaad, piaffee, terre a terre
