Küsisin kord Aadilt: „Kas sina ka mõtled, nagu mõned, et ma olen su elu ära rikkunud, kui su ratsaspordi juurde tõin?“ Aadi vastas: „Võib-olla rikkusid, aga ma ei kahetse.“ Kahetseda pole tõesti midagi. Koolipoisina Toris oli Aadi andekas nii matemaatikas kui ratsaspordis. Esimene suur ratsaelamus oli, kui ta 15-aastasena üleliidulistel noorte võistlustel hullu hüppaja ja tormaja Kristalli selga pandi ja kohe 130 cm parkuure sõitma pidi. Ühes sõidus hakkas hobune platsil juhitamatult ringi kihutama, teises tuli 5. koht.
Foto: Rahvusarhiiv
Torist läks Aadi Vana-Võidu tehnikumi, sest seal oli andekas hobune ootamas, aga see suri enne ära, kui Aadi temaga tutvuda jõudis. Tihemetsa tehnikumis aga oli mitu väga andekat hobust ilma õige ratsanikuta. Mina olevat siis Aadi Tihemetsa meelitanud ja saigi ta oma elu hobuse selga. Trakeeni mära Omega oli tõesti üliandekas hüppaja. Nende esimene suurvõistlus Priekules 1972.a. NSV Liidu maaspordi meistrivõistlustel oli Eesti ratsaspordis kõige ootamatum hüpe eikuskilt otse tippsporti. Kaheksa-aastane Omega leidis Aadis nii sobiva ratsaniku, et nad tegid oma esimeses 150 cm võislusparkuuris ainukese puhta sõidu mitmekordsete NSV Liidu tšempionide ja olümpiaratsanike Gennadi Samossedenko, Vjatšeslav Kartavski ja Aleksandr Purtovi ees.
1973.a. oli Aadi juba Eesti koondvõistkonna edukaim takistussõitja NSV liidu meistrivõistlustel ning NSV Liidu I noorsoomängudel tõi üksinda 42% kaheksaliikmelise võistkonna punktisummast. Ja kohe tuli sõjaväkke minek. Algul Batumis, siis Tõnu Rähni abiga Moskvas Armee Keskspordiklubis elas ta selle aja ilusti üle. Ohvitserid ju puha endised võistluskaaslased. Kui selline mees sõjaväest tuli, oli loomulik, et teda oli vaja Viljandi Näidissovhoosis, kus endine minister Harald Männik tahtis Eesti parima maaratsaspordi keskuse teha. Seal tuli tagasilöök ja päris füüsiline. Ilus, aga andetu noor täkk Lord oskas kukkuda nii, et Aadi murdis reieluu ja oli pikka aega rivist väljas. Peamiseks sai nüüd treeneritöö.
Viljandist hakkas tulema hea ettevalmistusega noori eesotsas Gunnar Klettenbergiga. Viljandi noorte takistussõidu võistkonnaga võideti ka kaua võitmatuna püsinud Tallinna noorte võistkonda. Eesti noortemeistreid tuli Aadi käe alt kokku seitse. Osa neist küll siis, kui ta oli juba Niitväljal kõrgema spordimeisterlikkuse kooli treener. Aadi rääkis, et ma olevat ta Niitväljale meelitanud sellega, et sokutasin ta kõigepealt Soome tasuvale tööle ja sealt pidi ta siis Niitväljale tulema. Sellest ajast on tema õpilastest päris tippu tõusnud Hanno Ellermann. Kui elu läks keerulisemaks ja treeneripalgast jäi väheks, õppis Aadi ära rautussepa ameti ja temast sai ka sellel alal esinumber. See tagas korraliku vanaduspõlvegi.Aadi Pärtel rautamas Novestat Foto: Külli Tedre-Gavrilov
Kahetseda pole tõesti midagi, on mida meenutada ja millest rääkida. Aadi on praegu nagu mitteametlik veteranide esikõneleja. Kui ma korraldasin Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi 20. juubeli kokkutulekut, ütlesid mitu hobusekasvatajat, et Aadi tuleks ikka ka kutsuda, kuigi ta meie tegemistes osaline pole olnud. „On nii lahe vend!“ Aadi tuligi, võttis isegi sõna ja kiitis kõiki. Tal on üldse kombeks oma tuttavaid kiita. Mina kiidan nüüd siis teda. Kiida ja meenuta veel kaua kõiki ja kõike, mis olnud, Aadi! Ja ole ikka kohal, kui ratsanikud kokku tulevad.
