Lisette Kivro ja Mc Gregor J võistlesid ponide EM-il Poolas

Lisette Kivro ja Mc Gregor J ponide EM-il. Foto: Alicja Wegrzyn.

Seekordsed ponide Euroopa meistrivõistlused leidsid aset 3.-7. augustini Poolas, Strzegomis. Eestit esindas seal koolisõitja Lisette Kivro ja poni Mc Gregor J.

Paar oli stardis kahel korral. Esimeses skeemis saavutasid Lisette ja Mc Gregor J 68,286%, mis viis nad 38. kohale 63 stardis olnud võistluspaari seas. EM-i teises skeemis sai paar tulemuseks 66,892% (47. koht). Vabakavasse pääses vaid 18 parimat võistluspaari, nende hulka pääsemiseks oleks olnud vaja saavutada teises skeemis üle 71%.

Võistluspaari mõlemat starti võib pidada õnnestunuks ja paari osalemine EM-il tekitas Eesti koolisõiduhuvilistes palju elevust – poolehoidu oli nii näha kui tunda! Järgnevalt pakume lugemiseks Lisette ja teiste tiimiliikmete kommentaare kogu selle põneva kogemuse kohta alates reisist kuni startide ja kojujõudmiseni.

Reis Poola

Meie teekond algas 31.07 kell 6:00 hommikul Pallaselt, kus panime poni peale ja võtsime suuna Poola poole. Kõik see sai toimuda tänu Ratsaliidu, Tondi RSK, Rakvere valla, Ardori ja Varudi mõisa abile. Lisaks mulle ja ponile olid meil kaasas minu ema Kaja Kerem ja isa Guldar Kivro, groom Külli Kerem ja treener Dina Ellermann.

Esimene peatus oli meil Riia lähedal, kus vaid tankisime ja kontrollisime poni olukorda. Edasi sõitsime Kaunasesse, kus peatusime pikemalt, et poni joota ja ise lõunat süüa. Sealt edasi jõudsime juba Poola, Saliosse, kus võtsime poni ööseks maha. Selleks ajaks oli meil sõidetud umbes 16-17 h. Poni oli autost välja tulles üsna kange, kuid saime natuke jalutada ja muru süüa ja siis sai ta väliboksi ööseks puhkama minna. Ise ööbisime talli kõrval väikestes apartmentides.

Järgmisel hommikul alustasime enne kella 9 jälle sõitu, nüüd oli eesmärgiks juba võistluspaik. Peale 5 h sõitu me lõpuks saabusime. Nagu ikka suurvõistlustel, siis pidime vet-arstide pilgu all poni maha võtma ja kohe kraadima. Õnneks oli Gregori temperatuur ideaalne ja meid lasti tallialasse sisse.

Võistluspaik, vet check ja avatseremoonia

Talle ja bokse oli palju, nii et võttis omajagu aega meie boks üles leida. Olime kõige platside-poolsemas tallis koos soomlaste ja iirlastega. Pakkisime vaikselt oma asjad lahti ja tutvusime kohaga. Esimesel päeval me vaid jalutasime käekõrval ning puhkasime, et taastuda pikast reisist ja sõidust. Poni tundis end esmapilgul väga mugavalt ning jätsime ta rahulikult taastuma. Ise läksime 20-30 km eemal olevasse majja, mis sai selleks nädalaks meie koduks.

Teisel päeval oli meie esimene ülesanne saada ponile FEI mõõtmissertifikaat. Kaks ametniku mõõtsid spetsiaalsel platvormil Gregori turjakõrguseks 144cm. Paari tunni pärast oli aeg horse inspection’iks. Kõigepealt tuli ennast ja poni viisakaks teha, siis saime söötmisplatsil soojaks jalutada, kust edasi lasti meid numbrite järjekorras spetsiaalsele soojendusalale, kus tohtisime jooksmist veel harjutada ning saime oma korda oodata.

Pinnas jooksmiseks oli seal teistsugune kui mujal. Kui tavaliselt on see kuskil pehme liivaga platsil, siis sinna oli ehitatud spetsiaalne tee, mis oli aga hoopis kruusane. Gregor tundis ennast üsna värskelt ja otsustas poole vet-check’i pealt koos minuga üle muru võistlusplatsile jooksu panna. Õnneks ajas see ametnikke vaid naerma ja saime ilusti läbi.

Edasi oli aeg ametliku treeningu jaoks, kus olid samuti määratud kindlad ajad, millal keegi kuskil sõita võib. Alustasime soojendusplatsil väikese soojendusega ning edasi saime liikuda võistlusareenile, kus oli meile antud ratsutamiseks 15 min. Gregor oli väga energiline ja mõnus sõita, saime kätte suurepärase tunde ja olime üsna enesekindlad.

Pärast seda oli Dinal vaja minna Chef’d Equippide koosolekule, kus pandi paika võistluste plaan ja loositi ka stardikohad. Loosi kaudu sain mina esimese stardi numbriks 24, see tähendas starti esimesel võistluspäeval ehk kolmapäeval. Siis selgus ka, et kahe stardi vahele jääb meil kaks vaba päeva ning teine sõit on mul alles laupäeval.

Kui loosimised ja koosolekud tehtud, oli aeg avamistseremooniaks. Tegemist oli nagu tõelise karnevaliga – inimesi oli tohutult palju ja kõigil olid oma riigilipu värvides riided, jalanõud, ehted, küüned, lisaks loomulikult kaasas hunnik lippe, õhupalle, tossumasinaid, pasunaid, vilesid jne. Pidu oli võimas ja kõik riigid hoidsid väga armsasti kokku. Suureks üllatuseks tuli aga see, et nagu tehti Tokyo olümpiamängudel, hakati ka EM-il eri riikide ratsutajate vahel vahetama pin’e. Kahjuks meie sellest midagi ei teadnud ning seetõttu ei saanud kellelegi midagi jagada.

Aga nagu ikka võistlustel juhtub, ei saa kunagi asjad plaanipäraselt minna. Ponile õhtusööki andes avastasime, et kui koduhein oli otsa saanud, siis poni keeldus kohalikku heina söömast. Suutsime selle probleemi lõpuks lahendada, kuigi see võttis üsna kaua aega, aga jällegi üks näide, et sellised veidrad asjad juhtuvad just alati võistlustel. Greku ei ole kunagi toidu osas eriti pirtsakas olnud ja mitte kunagi ei ole olnud sellist probleemi, et ta ei söö, aga just seal see juhtus. Kui kõik jälle korda sai, siis liikusime edasi Poola koju, kus iga õhtu mängisime lauamänge, tegime süüa, vaatasime filme jne, mis tegi kogu selle õhkkonna kõvasti pingevabamaks ja lihtsamaks.

Esimene võistluspäev

Sel päeval oli üsna palav ilm, nii et hommikul jalutasime kergelt käekõrval, pärast seda patsitasime ja valmistusime ning otsustasime pigem lühema soojenduse teha. Poni ei olnud just parim, aga saime kõik vajalikud asjad tehtud. 10 min areenile minnes õnneks suuremat närvi ei olnud ning sain ilusti oma sooritusele keskenduda. Vaatamata palavale ilmale tundis Gregor ennast hästi ning võistlusplatsile minnes oli meil hea tunne ning enesekindlus. Teadsime, milleks siia tulime ja mida tegema peame.

Skeem oli igati õnnestunud. Otseseid vigu sisse ei tulnud, sõit oli ühtlane ja kena. Poni näitas suurepärast sammu, traaviosa oli kena ja puhas ning galopp oli samuti mõnusalt aktiivne. Ainult sammu kaudu jalavahetused oleksid võinud oluliselt teravamad olla, aga selle kallal oleme me juba pikalt töötanud. Sellele vaatamata oli enda tunne siiski super, protsent tuli kõrgem kui oodatud ja olime kogu tiimiga ülimalt rahul.

Adrenaliin ja õnnetunne olid nii suured, et veel 15 min peale sõitu mul käed värisesid. Seda mõjutasid kindlasti ka need kuumakraadid, mille tõttu pidime vähemalt 3x päevas poni külma veega jahutama ja pesema, kasutasime ka kõikvõimalikke jahutavaid geele, shampoone, kaitsmeid, rätikuid jne. Lisaks töötas meil peaaegu 24/7 boksis ventilaator, mis pani ponile mõnusalt õhu ringlema. Õhtul oli jälle rutiinne jalutamine jms.

Järgmised kaks päeva olid meil õnneks vabad, tegemist oli kahe kõige kuumema päevaga, kus temperatuur küündis üle 35°C. Esimesel vabal päeval sai Greku puhkepäeva, kus me vaid jalutasime ja jahutasime ning meil endal oli linnapäev. Tegime õhtul Dinaga koos hantlite (veepudelite) ja kummilintidega siiski tunniajase trenni iseendale.

Teise vaba päeva varahommikul tegime kerge trenni, kus juba andis tunda, et poni füüsis hakkab väsima. Trennis oli kahjuks palju probleeme, aga lõpuks saime ka mõned head momendid. Peale seda jätkus pikk jahutamine kogu päeva jooksul. Lisaks jõudsime ka platside äärde pealtvaatajateks minna ning ülejäänud päeva lihtsalt nautisime melu.

Lisette Kivro ja Mc Gregor J ponide EM-il. Foto: Alicja Wegrzyn.

Teine võistlussooritus

Meie teise sõidu hommikul ärkasin ise mingil põhjusel üsna väsinuna. Ettevalmistus stardiks oli tavapärane, kuid mingil põhjusel ei saanud me poniga kumbki päris seda õiget tunnet kätte. Vaatamata langenud temperatuurile oli Gregor soojenduse ajal väga väsinud ja vajas tohutult minu abi enda kandmisel.

Võistlusplatsil jätkus sama asi. Skeem oli väga tagasihoidlik ja aeglane. Õnneks jällegi ühtegi viga või eksimust sisse ei tulnud, aga nagu kohtunike tagasisidest lugeda võis, siis teisel päeval oleks olnud vaja oluliselt rohkem enesekandmist ja aktiivsust. Tagaots jäi natuke maha ja selle tõttu läks kontakt liiga tugevaks, mille tõttu jällegi ei suutnud me näidata kõiki vajalike üleminekuid piisavalt. Platsilt tulles olin ma üsna pettunud, kuid hiljem järele mõeldes sain aru, et skeem oli puhas ja ühtlane ja tegelikult ei olnud see tulemus ka nii hull.

Peale seda sai poni mõned tunnid puhkust, kuni meie veel võistlust vaatasime ning vaikselt asju pakkisime ning siis oli aeg asuda kodu poole teele.

Kojusõit

Sõitsime ühe tanklapeatusega Bialystoki välja, kus võtsime poni ühes väga armsas kodutallis ööseks maha ning ise läksime mõned kilomeetrid eemal olevasse hotelli. Järgmisel hommikul oli meil veel 13 h koduni. Sõitsime selle vahemaa paari tankimis- ja ühe joogipeatusega ära. Läti-Eesti piiri peal tegi mu pere meile väikese üllatuse, kui nad olid meile vastu tulnud vahuveini ja koogiga!

Kui koju jõudsime, oli minu väsinud võitlejast saanud metsik „täkk“ ning vaatamata hilisele kellaajale lasin Gregori veel korraks oma koplisse. Need rõõmuhelid ja auringid, mis sealt tulid – kirjeldamatu rõõm oli näha oma poni nii õnneliku ja rahulolevana peale nii pikka reisi! Tegemist oli tema elu pikima autosõidu ja reisiga. Oma rolli mängis siin kindlasti ka Cavalor, kes on juba aastaid Gregorit parimas vormis hoidnud ja alati nii nõu kui jõuga aidanud.

Tagasivaade ja tänusõnad

See oli IMELINE kogemus! Kui me Gregoriga 5 aastat tagasi oma teekonda alustasime, ei oleks ma kunagi uskunud, et meie raske töö kunagi nii hästi ära tasub ja me jõuame ABC tasemest ponide EM-ile. Kõik see on teoks saanud tänu nii imelisele ponile, ta on tõesti endast 110% andnud! Väike mina ei oleks kunagi osanud nii suurelt unistada. Ka on nii tore, et meid võeti EM-il nii uskumatult soojalt ja lahkelt vastu, kogu rahvas oli väga kokkuhoidev ja sõbralik. Korraldus oli kodune ja armas, mis ei pannud lisapinget peale.

Paljud sealsed ponid olid küll hoopis teisest klassist, aga vaatamata sellele suutis meie oma Eestis kasvatatud ja treenitud poni pakkuda täiesti arvestatavat konkurentsi. Selle eest suurimad tänud Kristi-Liis Koppelile, kes aretab meile nii suurepäraseid ponisid! Muidugi tänan ka Dina Ellermanni, kes on nüüdseks üle aasta meie pisaraid pühkinud, rõõme jaganud ja mis kõige olulisem, alati meisse uskunud! Kõige suurema tänu on ära teeninud kogu mu perekond, eriti ema ja isa, kes kogu seda hullust läbi nende aastate meiega kaasa on teinud! Väga armas oli ka näha toetust ülejäänud Eesti ratsaseltskonnalt läbi selle nädala, aitäh!

Lisette Kivro ja Mc Gregor J ponide EM-il. Foto: Alicja Wegrzyn.

Kommentaarid Lisette isalt Guldar Kivrolt

Enne Poola sõitu oli palju asjaajamisi – oli vaja planeerida ööbimised nii ponile kui meeskonnale ning planeerida sõidud, et ei oleks liiga pikk sõit ühe päevaga ja samas, et ei jääks liiga palju vahetult enne võistluspaika jõudmist. Elamine meeskonnale võistluspaiga lähedal sai broneeritud juba veebruaris, sellega meil vedas, saime väga suure maja koos kõikide mugavustega ja soodsa hinnaga.

Otsustasime minna kahe autoga – üks hobuauto ja üks sõiduauto. Nii oli kohapeal lihtsam liigelda ja meeskonnas oli ka 5 inimest, aga hobuautos kohti vaid neli. Kokku tankisime kaht autot nende päevade jooksul 11 korda ja sõitsime kokku üle 3000 kilomeetri.

Reisi jooksul tuli ette ka üllatusi ja väljakutseid, näiteks ei olnud me ülemäära rahul Salio peatuspaigaga, kui poni boksikoht oli väljas ajutises boksis ja boks asus vaat et porilombis. Vedasime talle 50 cm paksuselt boksi põhku täis ja saime talle vähemalt kuiva küljealuse. Samuti oli veidi sekeldusi hommikusöögiga, kus keelebarjääri tõttu jõudsime hommikusöögile liiga hilja, mil toit oli peaaegu otsas.

Võistluspaigas oli kõik valmis ja boksid olid korralikud. Võistluspaik ise oli suur ja laiali hajutatud ehk et kõndimist oli korralikult. See, et sama võistlus on samas võistluspaigas mitmendat aastat järjest, on hea, sest siis oli korraldajatel võimalik eelmistest aastatest kogemusi jagada, mida on varem tehtud valesti ja millele peavad tiimi pealikud tähelepanu juhtima.

Väga suured tänud kogu meeskonnale, meie toetajatele ja kaasaelajatele. Tundsime suurt tuge ja see tegi kindlasti asja paremaks! Järgmine aasta on sama võistlus Prantsusmaal Le-Mansis, aga eks ole näha, kas saame aasta eelarve selliselt kokku, et sinna ka minna saame.

Kommentaarid treenerilt Dina Ellermannilt

Kogemus oma õpilasega EM-il kaasas olla oli üsna emotsionaalne, kuid samas täpselt samasugune nagu igal teisel võistlusel treenerina kaasas olla, sest treenima, soojendama ja toetama peab oma õpilast ikka nii nagu ükskõik, mis muul võistlusel.

Huvitav oli jälgida ka teiste riikide ratsanikke ja ponisid, mille jaoks teistel võistlustel eriti aega ei jää. Tegemist oli nagu väikeste GP hobustega, aga ma ei ütleks, et meie poni neile alla jäi. Teiste suurriikide koondiste peatreenerid tulid juurde ja uurisid, et kust me ikka tuleme ja miks meil tiimi väljas ei ole. Kui nad kuulsid, et meil on kogu Eesti peale 3-4 sellel tasemel poni, hakkasid nad naerma ja ütlesid, et neil on ühel sõitjal nii palju ponisid. Aga vaatamata sellele oli näha, et me oleme õigel teel ja ei jää sugugi nendele maailmataseme ponidele alla, sest kõik, mis jääb poni kvaliteedist puudu, teeme me raske tööga tasa.

Väga tore on näha, et poni, kelle me Kirkke Eliise Põldsaluga kunagi välja valisime, leidis endale nii õige inimese ja paar suudab nüüd Eestit väärikalt esindada. Väga olulist rolli mängis Lisette esimene treener Kadri Kullerkupp, kes tegi lapse ja poniga imelist tööd ja andis neile suurepärase baasi, millega on nüüd minul rõõm edasi töötada. Nagu meie kodutalli omanik ja minu elukaaslane Vello Luts ütles, siis mul on teatud hobused, kes on nagu kleepekad mu küljes ja satuvad alati minu juurde ringiga tagasi, see sama juhtus ka Gregoriga.