23. augustil saab 85-aastaseks Enno Kontse, isemoodi ja iseseisev mees Eesti spordis ja põllumajanduses. Ainulaadne kogu N Liidu ratsaspordis – kolhoosiesimees, kes võistles ise üleliidulistel võistlustel Eesti eest. Teised esimehed ostsid linnamehi kokku, et oma kolhoosile kuulsust tuua.
Mäletan Ennot ajast, kui korraldasime 1967. aastal Tori ja Audru ratsaklubidega ratsamatka Võru-Otepää-Helme ja igas peatuskohas pidasime maha korraliku ratsavõistluse. Helmes sõitis viimasel võistluspäeval soojendusväljakule lahtine veoauto, kastis võimas tori täkk ja kabiinist tuli välja tõsine ja asjalik mees, kes teatas, et tema tahab ka võistelda. See oli meie esimene kohtumine.
Sama aasta sügisel lendasime koos Rostovisse ja ostsime ühest likvideerimisele minevast kasvandusest kaugel stepis Manõtši jõe kaldal mitu hobust. Neist sai Kaverznõist (uue nimega Krimm) Kontse elu hobune, kellega ta ületas 2 m takistuse ja sai medaleid Eesti meistrivõistlustelt. Aasta hiljem tegime tema uue ameti-Willisega suure ringi Ukraina hobusekasvandustes ja ostsime mitmele majandile ukraina tõugu sporthobuseid.
Kogu elu on ta tundnud hinges kohustust midagi parandada, arendada, ära teha. Mitme asja kohta ütles ta: „Oli vaja ja sai tehtud!“ Ja pani ka teised tegema, oli alati esimees. Alustas ta 23-aastasena kodukolhoosi „Vabadus“ esimehena. Kümne aastaga tegi ta sellest väikese ja rikka majandi. Nii rikka, et kui pärast meie ratsamatka tahtis Väimela sovhoostehnikum ratsatreenerina tööle võtta Audru ratsasportlase Arvi Aviksoni, aga eelarvelised piirangud ei lubanud, maksis esimesed palgad „Vabaduse“ kolhoos. Hiljem aitas ta ka Antsla sovhoostehnikumil ratsasport käima panna, oli ise seal treenergi.
Ratsasport sai nii südamelähedaseks, et 1970. a oli Enno juba otsustanud võtta vastu talle pakutud Tartu ratsaspordibaasi direktori koht. Siis sekkus partei ja valitsus ja nõudis palju suurema kohustuse enda peale võtmist. Toimus kolhooside ühinemine ja hiigelsuure Kuldre kolhoosi esimeheks ei peetud kedagi peale Kontse küllalt võimekaks. Ka selle, kuuest endisest kolhoosist kokku liidetud majandi pani ta peale kõva piimatoodangu ka ratsasporti arendama. Tänu temale sai Tiit Sirelist 1980. a N Liidu meistrivõistlustel individuaalse hõbemedali ja „Jõu“ võistkonnast võistkondlike pronksmedalite omanik. Lausa kiuste võttis Kontse spordijuhtide poolt ebaõiglaselt diskvalifitseeritud Tiidu treenerina tööle, kindlustas hobustega ja toetas teda ka siis, kui Tiit treenis ja töötas juba Niitväljal.
Suure töökoorma kõrval pidas Enno Kontse ise parimaks puhkuseks ikka ratsasporti ja tegi oma viimase võistluse 1978. a Olustveres. Põllumajanduses sai ta 1976. a ENSV teeneliseks põllumajandustöötajaks samal aastal Arnold Rüütliga. Ka vabas Eestis, uues ettevõtlusmaailmas, on ta olnud tõsine tegija. Juhtis väikest metsatööstust, kasvatas karpkalu, oli ka Urvaste vallavolikogu esimees. Ja alati on ta mõelnud ja mõtleb tulevikule. „Oma metsa ma ei müü, see läheb aina kallimaks!“ ütles ta hiljuti oma isikliku majapidamise kohta.
Miski pole Enno Kontsele kergelt tulnud. Aga kõik sai tehtud. Saab edaspidigi. Jõudu võib ikkagi juurde soovida!