Möödunud aasta sügisel osales kestvusratsutaja Katriin Kalle oma elu esimestel Euroopa meistrivõistlustel (EM), mis leidsid aset Hispaanias Vici linnas. Kestvusratsutamise juunioride ja noorte EM-il õnnestus Katriin Kallel ja Mister Tondil, keda Katriin kutsub hellitavalt Tonduks või Tondiks, saavutada 47 osaleja seas kõrge 16. koht. Lisaks heale tulemusele andis reis ka rohkelt kogemusi. Katriin pani oma emotsioonid kirja ning jagab seiklusi Hobumaailma lugejatega.
Meie reisiseltskonna, kuhu kuulusid lisaks minule veel Kaja, Greta ja Johannes ning hobused Tondi ja Laava, teekond Hispaaniasse sai alguse 21. septembril, kui Hiiumaalt startisid Kaja ja Juss koos hobustega ning meie Gretaga Tallinnast. Olin eelneval nädalavahetusel teinud Hiiumaal viimased trennid ja asjad pakkinud. Võiks arvata, et edasine on lihtne, kuid päev enne teeleminekut avastasime autol väikese tehnilise rikke ning asjaolu, et treileril puudub aken. Aken sai treilerile viimasel hetkel ette ning teekond võis alata.
Pärast sekeldusi Eestis (kontrollige enne teise linna sõitmist, kas Bolt Drive auto saab sinna jätta) jõudsime rõõmsalt Leedu ja Poola piirile. Leedus lahkus meie seltskonnast Juss ning edasi jätkasid kolm naist ja kaks ruuna teekonda päikselise Hispaania poole. Esimesse majutuspaika, mis asus Poolas, jõudsime alles ööpimeduses.
Järgmisel päeval vaatas veterinaar hobused üle, kiitis nende konditsiooni heaks ning jätkasime teekonda Slovakkia suunas, sest lootsin Samorinis startida Laavaga. Reede pärastlõunal läksime Laavaga võistluste eel toimuvasse veterinaarkontrolli, kus arstid tuvastasid tal kerge lonke. Diagnoosiks esijala kõõluste põrutus, taastumine 3-4 nädalat. Seega jäi võistlemine Laavaga ära, kuid hobune on tänaseks kenasti taastunud ja tagasi töös.
Olime Eestist asunud teele teadmata, kas ma saan Tondiga Hispaanias üldse startida. Lõpliku kinnituse, et saan Tondiga Hispaanias startida, sain enne Slovakkiasse jõudmist. Võtsin seepeale kiirelt ühendust korraldajaga, et broneerida kõik vajalik- jää, hein, saepuru ja varustuse boks- kuid siis selgus, et korraldaja ei näe minu võistlustele registreerimist. Appi tuli Eesti Ratsaspordi Liit (aitäh Riina Pill!) ja kambakesi saime kõik korda. Tundsin, kuidas murepilved mu pea kohal natukene vähenesid.
Inimene teeb plaane, jumal naerab
Laupäeval tuli hakata tegema ettevalmistusi Hispaaniasse sõiduks. Kuna me Laavat ei tahtnud Hispaaniasse kaasa võtta, siis leidsime talle koha ühe Slovakkia kestvusratsutaja juures. Käisime Tondiga veel jalutamas ja pakkisime asjad autosse, et pühapäeva varavalges alustada teekond Hispaania poole. Pühapäeva hommikul avastasime, et treileri kõrvale valmis pandud heinavõrgud olid hommikuks kadunud, seega pidime hakkama saama väiksema heinavõrguga. Lisaks tuletas auto tehniline rike end aeg-ajalt meelde ning lisaks ei olnud meil broneeritud ühtegi ööbimist ei inimestele ega hobusele. Nii tee peal kui ka Hispaanias.
Kõigele vaatamata jõudsime Slovakkiast kenasti Austriasse ja sealt edasi Saksamaale. Piiriületus läks kenasti ning olime parasjagu tanklas peatumas, et tankida ja süüa osta, kui avastasime, et lisaks heinavõrkudele oli ka auto gabariittuli langenud varaste saagiks. Kuna olukorda ei saanud kohapeal lahendada, jätkasime teekonda Prantsusmaa suunas. Prantsusmaa piir ületatud, esimene teemaks makstud (Prantsusmaal on kallid, aga head teed), hakkas autol mootorituli põlema.
Algas nobedate näppude voor isoleerteibiga, kuid mootorituli ei tahtnud kustuda. Audi esindusest kostus nõuanne, et kuni punane tuli ei põle võib edasi sõita. Kuna punast tuld ei põlenud, oli see meie jaoks roheline tuli ning jätkasime teekonda Prantsusmaa majutuspaiga suunas, kuhu jõudsime alles hilisõhtul. Hommikusöögiks hirmkallid saiakesed söödud, seadsime sammud talli. Tegime Tondiga käekõrval väikse tiiru, laadisime ta treileri peale ning teekond võis jätkuda.
Esmaspäeva hommikul lahutas meid sihtkohast 800 km. Olin terve reisi teadnud, et hobused peavad olema tallis teisipäevaks kell neli. Igaks juhuks suhtlesin korraldajaga, kes andis teada, et tegelikult avatakse tallid alles kolmapäeval. See tähendas, et olime teel Hispaaniasse teadmisega, et täna hobune talli ei saa. Uue info valguses suhtlesin Rootsi tuttavate ja Fernandoga, kes leidis kiiresti Tondile tallikoha, samal ajal õnnestus mul leida meile ööbimine. Üks mure vähem, kuid 500 km oli veel sõita.
Just siis, kui arvasime, et edasi läheb lepase reega, jäime kiirteel ummikusse ning autod suunati tagasi. Meile tähendas see liiklemist Prantsusmaa külade vahel kiirusega 15 km/h. Kaks tundi hiljem, olles selleks hetkeks Prantsusmaa küladega piisavalt tuttav, leidsime viimaks tagasitee kiirteele. Vicini oli veel 460 km.
Lõpuks ometi Vicis!
Õnnekombel möödus ülejäänud teekond vahejuhtumiteta ning pärast kõiki läbielamisi jõudsime viimaks kohale! Kohale jõudes vaatas Fernando esimese asjana Tondi üle. Õnneks oli hobune pikka reisi ilusti talunud ja oli täiesti terve ning saime hobuse koplisse jätta. Õhtul sõitsime veel Johannesele Vici rongijaama vastu.
Teisipäeval vaatas veterinaar hobuse uuesti üle, pärast mida läksin koos skandinaavlastega ratsutama. Tegime 8 km pikkuse sammuringi, mis kulges suuresti mäest ülesse ja alla liikudes. See oli raske nii mulle kui ka hobusele. Ratsutamas käidud, otsustasime vaba aega veeta linna peal. Käisime poes ja sõime ülimaitsvaid võileibu. Ebaõnn oli jätkuvalt meiega, sest suutsime ära kaotada oma auto, Johannes kukutas õlled katki ja kõigele krooniks saime parkimistrahvi.
Ent pole halba heata. Hea uudisena saime teada, et tallid avatakse teisipäeva õhtust. Läksime võistluspaika ja viisin Tondi tema boksi. Saime ka vestid, kuid ühtegi käepaela ega talongi meile ei antud, sest väidetavalt polnud stardimaks laekunud. Järgmise päeva hommikul sain tänu stardimaksu maksekorralduse kuvatõmmisele siiski kõik vajamineva kätte. Sellega muidugi sekeldused ei piirdunud, sest ilmnes, et mu stardimaks on nüüd kahekordselt tasutud… Enda numbrile ma Eesti lippu ja nime ei saanud, kuid vähemalt oli Eesti lipp korraldajatel olemas ning eesti keelt oli samuti kuulda, sest toitlustus(catering) oli Eestist.
Tondiga võtsime järgmised päevad rahulikult- käisime hommikul ja õhtul kõndimas. Enne neljapäevast veterinaarkontrolli näitasin poni Fernandole, kes hindas hobuse üldpildi heaks, kuid ütles, et hobuse jooks on kehv. Mind tabas korraks paanika, kuid saime Fernandolt paar näpunäidet ning jäi üle loota parimat. Enne veterinaarkontrolli käisin kaalumas (kestvusratsutamises kehtib ratsanikele miinimumkaalu nõue– Hobumaailm) ning kohtunikele selgitamas, et võistlen suulisteta. Kas keelebarjääri tõttu (bib vs bit), aga sain kohtunikelt peapesu, mis võttis mind korraks liimist lahti.
Veterinaarkontrollis sai Tondi õnneks traavi hindeks B ning ka mina olin selleks ajaks pisut maha rahunenud. Õhtul sättisime kõik valmis ning groomitiim vaatas hoolduspunktid üle. Arutasime veel Fernando ja Kajaga, et kuidas ma nendes kõvades mägedes ratsutan, olles treeninud pehmel ja lamedal pinnal.
Võistlused
Võistluspäeva hommik kell 6. Panin hobuse valmis ja jalutasin käekõrval soojaks. Starti suundudes ei unusta ma ei kunagi Kaja sõnu: “Mine naudi sõitu!” Tondi tundis ennast väga hästi ja mina nautisin sõitu, sest Hispaania loodus ja rajalt avanevad vaated olid võrratud. 800m kõrguste vahe üle elatud, saime veterinaarkontrollist läbi ning elu muutus ilusamaks. Jäätasime Tondi jalgu, jahutasime teda, rahustasime minu närve ja siis suundusin teisele ringile. Kõrguste vahe oli teisel ringil väiksem ning hobune endiselt väga hea. Pärast teist ringi olid kõik hinded A-d ja hobune maruvahva. Kolmas ring oli jälle pikem ja kõrguste vahed suuremad. Seda teades läksin kolmandat ringi rahulikult sõitma.
Pärast kolmandat ringi taastus Tondi kenasti ning sai jooksu hindeks B, ent pidi jääma mõneks ajaks veterinaaride juurde, kes pidid mõõtma tema pulssi ja tahtsid seedimist kuulata. Sattusin segadusse ning uurisin Johanneselt, mis toimub. Johannes kostis lohutuseks: “Äkki nad pole varem muula näinud ja tahavad kõik katsuda.“
Õnneks oli Tondiga kõik korras ning tagasi puhkealale jõudis ta minut enne starti, mis tähendas, et hilinesin viimase ringi starti umbes 6 minutit. Läksin seda viimast ringi nautima- nautisime Hispaania loodust, jalutasime ja jutustasime. Kui 10 km oli läbitud, leidis Tondi, et aitab küll ning galopeerisime finiši poole. Finišijoone ületasime uhkes üksinduses, mul olid selleks hetkeks pisarad silmis. Pärast finišit võeti mind veel kaaluma ja kui hooldusalale jõudsin, oli hobune juba ilusti taastunud. Läbisime edukalt viimase veterinaarkontrolli ning oma esimese EMi lõpetasin 16. kohaga!
Kui sa tahad jõuda kaugele, mine koos
Tagasitee Eestisse kulges peaaegu suuremate viperusteta. Saksamaal tuletas auto mootorituli ennast taas meelde, kuid nüüd tahtis ka AdBlue tähelepanu. Sel korral Audi esindus enam nii optimistlik ei olnud ning esines reaalne oht, et jääme autoga kiirtee äärde. Olukorda ei teinud lihtsamaks ka asjaolu, et Saksamaal juhtus olema sel päeval riigipüha, mistõttu olid remonditöökojad suletud. Järgmises tanklas lisasime heldelt AdBlue’d, mis leevendas ühe mure, ja saime teekonda Slovakiasse jätkata. Slovakkiast võtsime peale Laava- selle üle oli Tondi väga rõõmus. Teel Eestisse tegime vahepeatuse ka Audruvise ratsakeskuses, kus veterinaar hobused jälle üle vaatas ja nende konditsiooni heaks kiitis. Järgmiseks peatuspaigaks oli Pärnu Audi esindus, kus palju läbi elanud auto üle vaadati.
Aafrika vanasõna ütleb: “Kui sa tahad minna kiiresti, mine üksi. Kui sa tahad jõuda kaugele, mine koos.” Minu tänusõnad kuuluvad meeskonnale, kelleta ma ei oleks seda kõike saavutanud. Aitäh, Kaja, Greta ja Johannes, et mind kaks nädalat ja 10 000 km talusite. Aitäh Fernando, et nii suureks abiks olid ja aitasid tõlkida suhtlust võistluspaigas! Aitäh Heidi ja Reet, kes on teinud ära imelise töö– me poleks Tondiga kumbki heas vormis teie abita. Aitäh Riina Pill, et olid abiks võistluste paberimajandusega. Suurimad tänud ka mu isale, kes on minu suurim toetaja ja kelleta see reis ei oleks võimalik olnud. Õppisin reisi jooksul tohutult nii enda kui ka hobuste kohta.
Võistluste tulemused on siin.
Hetkel treenib Katriin Kalle AÜE-s, kus ta valmistub veebruari lõpus toimuvateks maailmameistrivõistlusteks kestvusratsutamises. Sedapuhku juba seenioride klassis.