Seda, et kolm Eesti sporthobust (ESH) sattusid ühel ajal Tokyo olümpiamängudele võrreldi imega, kus mängis suurt rolli fortuuna. Seda, et neli ESH hobust võistles nädal tagasi maailma mainekamal takistussõidusarja etapil Abu Dhabis jälle juhuseks nimetada oleks aga juba kohatu. Mainitud võistlusel osales 11 riiki ja 44 hobust 11- st erinevast tõuraamatust.
Kõige arvukamalt oli KWPN kaubamärki kandvaid hobuseid (9) ja WBFSH aastaaruande järgi sündis selles tõuraamatus 2022. a.- l 11 000 varssa, nii SF (2022. aastal 8200 varssa) kui ka BWP (2022. aastal 3630 varssa) tõuraamatutest osales 6 hobust, Zangersheidest (2022. aastal 8645 varssa) 5 hobust ning Holsteinist (2022. aastal 2899 varssa) ja ESH – st (2022. aastal 396 varssa, millest 250 on sporthobused) võrdselt 4 hobust! Milles seisneb ESH fenomen?
Et sellele küsimusele vastust saada otsustasin vaadata meie “imehobustele” natuke põhjalikumalt otsa. Kas leidub nende juures midagi ühist, midagi mis viitaks edu võtmele.
Aretajad
Sündinud on meie esindushobused ajavahemikus 2007 – 2013 ja nende aretajad on ESH kaubamärki panustanud tõuraamatu algusaastatest saati. Trooja Hobune OÜ (Bonne Amie), Kaasiku talupidajad (Q Paravatti) ja perek. Barake (Ace Of Hearts) on aktiivse aretuse lõpetanud. Alfons Ra aretajad perek. Katok e. Equira OÜ registreerisid varssu ka möödunud aastal. Aretajate toodangu kvantitatiivsed näitajad on erinevad: aretatud hobuste arv kõigub numbrist, mida saab kahe käe sõrmedel lugeda (Trooja hobune oü) kuni ca 100 hobuseni (Equira – k.a. ratsaponid jne).
Märad
Hobuste kvaliteedist rääkides ei saa mööda vaadata märade tähtsusest. Võiks öelda, et Kaasiku talupidajad on oma aretatud varssade arvu (40) juures olnud ehk kõige edukam. Kuigi antud kontekstis peaksime mainima Q Paravatti ema Paravattit ja tema märaliini siis sellelt aretajalt on siiski kõige rohkem edukaid sporthobuseid (vähemalt 140 cm tase) tulnud trakeeni märalt Thisbe (Fist ja Cahir N 145 cm, Topaas 160 cm), ja tema tütrelt Horvaatialt (3 järglast – Dharma 140 cm, Dermalogica Pure Power 145 cm ja Herold N 160 cm).
Paravatti 7 järglase hulgas suure sõidu hobuseid rohkem hetkel pole, tema vanaema on andnud paar 130 cm taseme hobust aga kasutatud on seda liini väga palju ja võrdselt ka koolisõiduhobuste aretuses. Selle märaliini esindajaid panustavad endiselt ka ESH aretusse ja mõne aasta pärast on põnev näha kuidas aretajate paaride valikud on ennast õigustanud. Trooja Hobune OÜ väikese toodangu pärl on Bonne Amie ema Lara II, kes oli ise 160 cm taseme hobune ning on andnud peale Bonne veel teisegi eduka sporthobuse 130 cm tasemel hüppava Vulcano (i. Verdi). Lara märaliinist aga on tulnud hulgaliselt suure sõidu hobuseid ja tunnustatud täkke.
Ace Of Heartsi ema Rachelit on ESH aretuses kasutatud 2 korda, mõningase pausi järel on ta uuesti aretuses ja panustab oma järglastega Zangersheide kaubamärki. Tema ema Vega oli ise 140 cm taseme hobune ja Vega vend Sandokan 150 cm taseme hobune. Kogu märaliini on üsna vähe aretuses kasutatud. Jääme ootama mis Racheli “uutest” järglastest tuleb. Kõige vähem informatsiooni on muidugi Alfons Ra ema ja märaliini kohta. Nii palju on teada, et Alfons Ra vanavanema Poloneza oli ise 140 cm taseme hobune. Selle superstaaride emade põgusa ülevaate kokkuvõtteks võib tõdeda, et kuigi kõigi nelja hobuse emade enda sporditulemused ja emaliinide päritolu (2 x KWPN, 1 X holstein, 1 x läti), kasutusintensiivsus ja sporditulemused on varieeruvad siis sellegipoolest on kõigil neil midagi spordis ette näidata.
Täkud
Kes on aga superhobuste isad. Kaks neist (Aromats ja Quality Time) on olnud ESH aretuses tunnustatud täkud ja kokkusattumusena on nad mõlemad Alme liini täkud. Teised kaks mitte (Aliandro B ja A Big Boy) ja need on olnud täkud meil siin koha peal. Üks neist, A Big Boy (Bonne Amie isa), palju tutvustamist ei vaja, ta oli sporthobusena tegev ja edukas ning tunnustatud täkuna on ta ESH aretusse jätnud 18 järglast: lisaks Bonne Amiele ühe 145 cm taseme ESH hobuse, kaks 140 cm taseme ESH hobust ja neli 130 – 135 cm taseme ESH hobust. Alates 2015 aastast on tal järglasi sündinud teistesse tõuraamatustesse (2023 üks ka siiski ESH).
Aliandro B (Ace of Heartsi isa) seevastu on jätnud ESH aretusse vaid 4 järglast, tema tunnustamise kohta kindlad andmed puuduvad, ent aimu selle kohta, et tal ajutine paaritusluba on olnud annab asjaolu, et tema järglased on kantud peatõuraamatusse. Ühtlasi on ta piirkondlikul ülevaatusel 2008. aastal saanud nii hüppe tehnikast kui ka võimsusest 9. Ülistavalt räägib täku kohta ka tema toonane ratsanik Andres Treve – täkk oli väga lihtne sõita, super tehnikaga, plahvatusliku hüppega milles oli jõudu. Ühesõnaga, kõik meie superstaarid on tunnustatud täkkude järglased.
Jõudluskontroll
Kui juba fookus ülevaatuste tulemustele läks siis Ace of Hearts ise on samuti piirkondlikul ülevaatusel osalenud, võimsusest ja tehnikast saanud 8 p, kahju, et meie andmebaas ei ole võimaldanud kirjelduste salvestamist – tahaks teada miks käitumise hinne on olnud pelgalt 7,5. Seevastu Alfons Ra on omal ajal saanud käitumisest lausa 10 punkti. Tehnikast ja võimsusest on talle antud piirkondlikul ülevaatusel 8, finaalis võimsusest lausa 8,5. Q Paravatti aga on ülevaatustel tõeliselt säranud – 2014. aasta ülevaatuste finaalis saavutas ta parima 2-aastase mära tiitli. Hüppevõimusest anti talle siis 9 punkti ja tehnikast ning käitumisest 8,5. Siit järeldus – hea hobune tuntakse meie ülevaatustel ära.
Inimfaktor
Bonne Amie ei ole osalenud ülevaatustel (millest on natuke kahju, sest oleks olnud tore teha nende tulemustest nüüd järeldusi) küll aga on ta jõudluskontrolli Eestis olles läbinud – sadulas, võistlustel. Siit võib olla jõuame viimase olulise (võib olla olulisima) faktorini mis mõjutavad sporthobuste tippu jõudmist – ratsanik ja ettevalmistus. Kahe superhobuse puhul on ettevalmistuse teinud Rein Pill – lisaks Bonnele ka Alfons Ra, kellega ta tuli Eesti meistriks lausa kahel järjestikkusel aastal 2017 ja 2018, koos jõuti 160 cm tasemeni. 5 – aastase Bonne Amie´ga võistles Rein noorhobuste tšempionaadil ja saavutas III koha, seejärel oli ta transpordil saadud vigastuse tõttu spordist eemal. Jätkas temaga Katrin Pill ja koos jõuti 130 cm tasemeni.
Seevastu Q Paravatti ja Ace Of Hearts rändasid juba varases nooruses Eestist välja. Esimene sattus Hollandisse müügitalli kus töötas tol ajal Andres Treve, kes mäletab, et mära oli alguses vägagi keerulise iseloomuga olnud. FEI ja Horsetelexi andmetel algavad Q Paravatti rahvusvahelised võistlustulemused 130 cm tasemelt aastast 2020 (8-aastasena) ja seda oma praeguse ratsaniku Jack Whitakeri all.
Ka Ace of Hearts veetis oma nooruspõlve professionaalses seltskonnas – tema ande avastajad on ju tegelikult GP taseme koolisõitjad Grete ja Alexandre Ayache kelle juurde ta 4-aastasena Eestist lahkudes maabus. FEI taseme tulemused algavad 120 cm-st 2016. aastast (6-aastasena) Ugo Berrittella nimelise belglase all ja oma praeguse ratsaniku Gregory Wathelet all on ta teinud esimesed rahvusvahelised stardid 2017. aastal 130 cm tasemel. Potentsiaalikaid hobuseid tasub aretajal hoida ja väärindada koostöös heade ratsanikega.
Kuigi suurt müstilist tõde meie superhobuste kohta selle põgusa uuringu käigus ei ilmnenud, siis midagi on neil ometi ühist– kõik nad on peatõuraamatu hobused, nende isad on olnud tunnustatud täkud, nende emad või vanaemad on valdavalt olnud ise edukad sporthobused või on sportlikke andeid märaperekonnas üldiselt, nende annet on meie jõudluskontrollis märgatud. Aretushooaja eel on piruka ahju panemiseks ehk hea sellist lihtsat retsepti järgida, vürtsid võib igaüks ise valida.
Loodetavasti aitab see “kõrgliiga kvartett” meil meeles pidada mis on eesti sporthobuse aretuseesmärgiks – see on suund tippu. Harrastus-, hobi– ja ratsakoolihobuseid tuleb selle eesmärgi poole püüeldes paratamatult nii kui nii, see ei tohiks olla eraldi eesmärk või kui siis mõnes teises tõuraamatus. On ekslik arvata nagu oleks noortele ratsanikele või isegi harrastussportlastele vaja spetsiaalselt „keskpäraseid“ hobuseid aretada. Ei.
Tänapäeva aretuses on trend ammu lihtsasti sõidetavate hobuste aretamise suunas. Mis tähendab hea iseloom? Kas seda, et hobune seisab hästi paigal või seda, et ta viib oma ratsaniku kõige kiuste teistele poole takistust? Just seda viimast vajavad hobuses ka harrastajad ja noored ratsanikud. Kuidas seda tungi olla teisel pool tõket ära tunda? Ainult jälgides mida teeb hobune (antud kontekstis aretuses kasutatav mära ja eriti täkk) koos ratsanikuga jõudluskatsetel, võistlusolukorras. Jõudluskontrollis katsetamata täkke kasutades võtab aretaja riske. Need täkud võivad ennast tõestada oma järglaste kaudu, kuid milleks kaotada aega kui valik on suur ja võimalusi palju?
Möödunud aasta heinakriis pani mõtlema, kes su heinarulli ümber söövad, sest keskpärane hobune tarbib sama palju ressursse (sööta, aega jne) kui kvaliteetne. Ühekordne kulutus täkutasu maksmiseks või sperma ostmiseks on lõppeks kõige väiksem kulutuste osa.