Nii kaua kui ennast mäletan, olen ikka loomahull olnud. Muidugi norisin kohe, kui rääkima hakkasin, endale koera. Perekondlikel ringreisidel mööda Eestit tundsin vaatamisväärsustest rohkem huvi loomade vastu. Kõik vastutulevad koerad said minu käest pai, isegi kui mõni selle peale hammustas. Ega see ei takistanud samamoodi jätkamast!
Hobused on mind lummanud varasest lapsepõlvest. Meie maakodu lähedal karjamaal oli üks vana hobune, Moora. Kui muidu kippusin ikka rahutult ringi tuiskama, siis seal karjamaa ääres võisin pikka aega vaikselt istuda ja lihtsalt Moorat vaadata. Ninaga tõmbasin kopsudesse hobuse lõhna ja see kõik tegi lihtsalt õnnelikuks. Kodus püüdsin lõputult hobuseid joonistada, aga ükski ei tulnud välja sama ilus kui Moora. Seal karjamaa ääres istudes unistasin sellest, kuidas mul suurena on endal hobused.
Kahjuks ei lubanud vanemad mul lapsepõlves ratsatrenni minna, nii saingi esimest korda pisut ratsutamisega tegelda alles umbes 20-aastaselt. Süsteemsele ratsatrennis käimisele sain erinevatel põhjustel hakata mõtlema alles nii kümmekond aastat tagasi. Minu kodu lähedal asub Kukrumäe tall ning sellest ongi saanud minu „kodutall“.
Ma ei mäleta, mis hetkest alates võisin talli minnes üsna kindlalt arvestada sellega, et minu hobuseks on märgitud Markus. Ja ma ei tea, mis kaalutlustel treener just meid kokku sättis. Aga minule puges see hobune hinge üsna kiiresti. Miski meie vahel klappis. Toona polnud mul küll aimugi sellest, et tegemist on mitmekordse Eesti meistriga koolisõidus ja rahvusvahelise staariga. Minu jaoks oli ta lihtsalt eriline hobune: iseteadlik, tark, suure hingega. Markusega koos sai minu suureks sõbraks ka tallikoer Face, kellel on Markusega oma erisuhe – ja ühtlasi kõigi nendega, kes Markusega sõidavad.
Ja mis seal salata – suurt rõõmu tegid mulle ka treeneri märkused, et mina meeldin Markusele samamoodi. Et minuga sõites hobusel silmad säravad ning ta pingutab väga, et kõik hästi õnnestuks. Meie vahele sugenes tavapärasest lähedasem side.
Jõudumööda õnnestus Markusel mulle selgeks õpetada nii mõndagi. Ta on olnud kannatlik, aga nõudlik hobune, laisk tema seljas ei saa mingil juhul olla. Kuid pingutused saavad tasutud – Markus on hobune, kellega mul on õnnestunud kogeda neid imelisi hetki, kui tunnetad erilist omavahelist harmooniat ratsaniku ja hobuse vahel. Piisab kõigest mõttest ja tema reageerib. Tekib omavaheline suur usaldus ja sügav partnerluse tunne.
Markus ja maakoju? Miks ka mitte
Vist sellepärast julgesin talliomanikult ühel päeval küsida: kas Markus suveks minu maakoju võiks tulla? Omajagu kaalumist oli. Aga lõpuks jõudsime järeldusele, et proovime selle hullu tembu ära. Ning siis oligi see päev käes, kui kahe hobusega treiler kohale jõudis. No süda põksus ikka korralikult!
Esialgu oli kõigil pisut harjumist, aga mulle tundub, et Markusele hakkas üsna kiiresti meeldima see, et ta sai minuga koos hommikust süüa (tema aedik on kohe maja kõrval ja ilusate ilmadega on hommikusöök suviti ikka õues. Ega leib laualt talle andmata ei jäänud!), koplis omasoodu ringi liikuda ning muidugi maastikul käia. Maakodu asub mereranna lähedal ja meil kujunes välja üsna kindel tiir, mida ülepäeviti rõõmsal meelel ette võtsime. Oli kohe näha, et kui hakkasime sõiduks valmistuma, ootas Markus minekut väga. Esimestel kordadel oli küll pisut vaja harjuda kõikide telkijatega, kes rannaäärses männikus oma puhkust veetsid. Mõni väga suur tuules loperdav telk tundus isegi kogenud ja kartmatule Markusele väheke kahtlane. Aga see mure kadus üsna kiiresti. Pealegi oli ilmne, kui väga nautis Markus seda tähelepanu, mis talle osaks sai. Ega hobuseid mererannas nii väga sageli ju ei kohta. Usutavasti on mere piiril galopeeriv Markus nii mõnegi suvitaja mobiilis puhkusemälestusena. Igal juhul kui inimesed teda vaatama kogunesid ja lapsed küsisid, kas võib pai teha, siis oli Markuse näost näha, kuivõrd see talle meeldis, kuigi samal ajal pidas ta seda imetlust ka elementaarseks. Nii ju ongi – ta on imeilus hobune!
Eks alguses ma ju muretsesin ka. Et kuidas ma ikkagi hobust mittepidanuna hakkama saan. Kas maastikul tuleb ette ehmatusi, kas tulen ootamatute olukordadega toime? Esimesel suvel magasin linnuund – iga krabina peale kargasin vaatama, ega midagi hobustega juhtunud pole. Järgmisel suvel olin selle võrra juba rahulikum, et ei kahtlustanud iga kobina peale mingit õnnetust. Ka Markusele oli koht juba tuttav ja matkarajad selged.
Markusele meeldib männimets ja meri
Huvitav on olnud võrrelda sõitmist sama hobusega platsil ja maneežis ning vabas looduses. Trennis on nii paigad kui ka teised hobused ja inimesed hobusele üldiselt tuttavad. Hobune ja ka ratsanik oskavad enam-vähem ette kujutada, mis harjutused ees ootavad. Maastikuradadel, ka tuttavatel, võib ikka olla midagi muutunud. Markus eelistas selgelt mererannas liikumist – kabja all tuttav liiv, vaateväli avar. Männimetsas meeldis talle enam-vähem ka, kuid näiteks kadakate vahel, mis moodustasid nagu kitsa koridori, eriti mitte.
Talle omase kindlameelsusega läks ta muidugi igalt poolt läbi draamasid tekitamata, mina ise aga ei näinud põhjust käia temaga sõitmas kohtades, mis talle nii väga ei meeldi. Nii ongi meie meelispaikadeks kujunenud matkad rannamännikus ja mere piiril. Sealjuures vette Markus just ei kippunud. Nii et ühel päeval võtsin kohe eraldi ette käigu ilma sadulata mere äärde, et Markus merre meelitada. Pisut aega see võttis, aga lõpuks sulistas ta seal päris mõnuga. Ja nii mõnigi kord kui sõitma sättisime, näis ta mõista andvat, et võiks hoopis seda ilma sadulata varianti korrata.
Suved Markusega on olnud kahtlemata minu elu õnnelikemate aegade hulgas. Usun, et ka tema jaoks on see olnud õigusega väljateenitud puhkus pärast tormilisi päevi võistlusareenidel ning pingutavaid tööpäevi ratsakooli õpetajana.
Mere ääres armastab ta igal juhul vahel lihtsalt seista, vaikne tuul lakas ja rahulolev naeratus näol mänglemas.