Reedel toimunud meeskondlikus finaalis pani Suurbritannia oma paremuse maksma. Võidukas koondis, kuhu kuulusid Ben Maher hobusel Dallas Vegas Batilly, Harry Charles hobusel Romeo 88 ja Scott Brash hobusel Jefferson, kogusid kolme peale vaid kaks karistuspunkti ületatud aja eest.
USA võistkond pidi leppima hõbemedaliga, nende lõpptulemuseks oli neli karistuspunkti ja Prantsusmaa saavutas pronksi tänu kiiretele sõitjatele. Prantslased kogusid hollandlastega võrdse arvu karistuspunkte (7kp), mistõttu sai otsustavaks aeg. Kolme ratsaniku aegu kokku liites selgus, et prantslased olid olnud 0,57 sekundit kiiremad, mis tähendas, et Prantsusmaale kuulus meeskondlik pronks ja Madalmaad pidid leppima neljanda kohaga.
Reedel võidetud kuldmedal on Suurbritanniale ajaloo kolmas. Esimese kuldmedali võitis Suurbitannia 1952. aasta Helsingi olümpiamängudel, meeskonda kuulusid Wilfred White/Nizefela, Douglas Stewart/Aherlow ja Harry Llewellyn/Foxhunter. Teist kuldmedalit tuli kaua oodata, aga viimaks vormistasid selle Scott Brash, Ben Maher, Nick Skelton ja Peter Charles 2012. aasta Londoni olümpiamängudel. Et käbi kännust kaugele ei kuku, tõestasid ka britid. Londonis kuldmedali võitnud Peter Charlesi poeg, Harry Charles, võitis Pariisis kuldmedali.
Uus päev toob uued liidrid
Kui kvalifikatsioonis tegi Saksamaa nulliringi ja vähemalt üks poodiumikoht tundus olevat nende, siis reede tõi uue päeva ja uue parkuuri. Hoolimata Philipp Weishaupti ja Zineday veatust voorust kukkusid latid nii Christian Kukuki Checker 47 kui ka Richard Vogeli United Touch S-l. Kogutud kaheksa karistuspunkti jättis nad viiendale kohale, rootslaste ette.
Tiitlikaitsjatest rootslased lootsid eilsest 17 karistuspunktist paremat tulemust, kuid kõik kolm meeskonnaliiget kogusid ühe eksimuse, mis andis neile kokkuvõttes 12 karistuspunktiga kuuenda koha. Ebaõnne oli ka hollandlastel. Olümpia debütant Kim Emmen ja Imagine lõpetasid parkuuri puhaste paberitega. Üleüldse oli kokku 11 puhast parkuuri. Kaasmaalane Harrie Smolders sai Uricas van de Kattevenneniga ühe karistuspunkti ületatud aja eest. Maikel van der Vleuten ja tema 2020. aasta Tokyo individuaalse pronksmedali võitnud Beauville Z kogusid aga 6 karistuspunkti.
Prantslane Simon Delestre’i ja I Amelusina R 51 kogusid parkuurist kolm karistuspunkti aja eest. Sellele järgnes suurepärane sõit Olivier Perreau’lt ja Dorai D’Aiguillylt. Kolme karistuspunktiga võisid prantslased loota hõbemedalit ja lõppsõna oli kogenud Julien Epaillardil oma Dubai du Cedrega. Eksimus Jardin à la Française okseril jättis võõrustajad Hollandiga võrdsele tasemele, kuid tänu headele aegadel said nad kolmanda koha.
Suurbitannia veenev ülekaal
Britid näisid algusest peale veenvad. Maher ja Dallas Vegas Batilly lõpetasid peaaegu 79 sekundi ajapiiri sees, teenides vaid ühe ajavea, samal ajal kui Charles ja Rome 88 olid veatud. Kui Brash ja Jefferson sisenesid võistlusringi viimastena ja ankrumeestena, oli kõik kaalul. Ameeriklastel kirjas ainult neli viga Laura Krauti eksimuse tõttu, sest nii Karl Cook Caracole de la Roque’iga kui ka Ward Ilexiga olid olnud veatud.
Pinge oli haripunktis, kui Brash startis. Üks mahaaetud takistus ja kuld läheks USA-le. Kahe mahaajamise korral kukuks Suurbritannia medalikonkurentsist välja. Kuid alates ajaloolisest Londoni võidust on Šoti päritolu ratsanik oma ala meistriks saanud, omades terasest närvide mainet. Kui Brash ja Jefferson finišeerisid, näitas tabloo ühte viga ületatud aja eest, oli aeg tähistamiseks.
Kui Brashilt küsiti tema särava karjääri teise olümpiakuldmedali võitmise kohta, vastas ta: “Kuldmedal ei muutu kunagi igavaks! Oli uskumatu võita Londonis kodupubliku ees, mis oli üks parimaid päevi mu elus, aga see siin on kindlasti samal tasemel! Ma mõtlen, mis uskumatult ilus paik, milline kaunis koht meie spordialale ja hobustele loodud tingimused on lihtsalt suurepärased!”
Küsimusele, kuidas oli siseneda võistlusareenile, et kindlustada kuld, vastas ta: “Pead keskenduma oma hobusele, see on partnerlus, sa pead oma hobust läbi ja lõhki tundma, et suuta sellist rada hüpata, see on tehniline, suur ja sa hüppad kõrgeimal tasemel ning rada sisaldab väljakutseid igal sammul. Seega sa pead oma hobust läbi ja lõhki tundma ja ratsutama nii hästi kui võimalik, et nad hüppaksid puhtalt. Pead keskenduma ja siis püüdma oma plaani ellu viia, ja just seda ma proovisin teha ning õnneks see tasus ära!” selgitas ta.
Alahinnatud
Maher, kes alustab esmaspäeval Tokyo olümpiavõidu individuaalse tiitli kaitsmist, ütles, et võib-olla alahindas aega, mis kulus raja läbimiseks. “Aga me jätsime tõkked üles ja andsime meeskonnale suurepärase alguse,” rõhutas ta. “Me räägime 0,3 sekundist üle aja – ma oleksin ilmselt võinud pärast Liverpooli süsteemi (4ab) lühemalt pöörata ja natuke riskida, aga mu hobune on noorem ja meie meeskond oli igal juhul heas positsioonis,” selgitas ta.
Ta ütles, et tal on Dallas Vegas Batilly suhtes suur usaldus. “Ta on olnud väga stabiilne ja võitnud juba mitmeid suurepäraseid Grand Prix’sid üle maailma. Me osalesime aprillis sisevõistlustel, et saada kogemust. Mõned kahtlesid minu otsuses vahetada hobust, aga ma olen väga õnnelikus olukorras, ta on hetkel stabiilseim hobune ja ma tundsin, et ta oli tõesti heas vormis ja seda õigel ajal ning ta näitas seda kindlasti täna!” ütles ta.
Charles ütles, et alguses arvas ta, et tänane rada ei ole liiga raske. “Aga just nii head need rajameistrid on – see tundus kõndides täiesti teistsugune kui sõites! See oli ilmselt palju raskem kui eile, aga sobis mu hobusele paremini hüpete vahemaa poolest. Talle meeldib hüpata koondatud galopist, nii et ma sain enamikule hüpetele tulla koondatud galopis, mis oli suur eelis. Ja ma ei muretsenud eriti lubatud aja pärast. Ta oli eile väga kiire, nii et ma arvasin, et kui ma lihtsalt hoian tavalist tempot, peaksin ajapiiri sisse mahtuma ja nii ka juhtus. Seega olin sellega üsna rahul,” ütles ta.
Meeskondlik hõbe
See oli USA kolmas järjestikune olümpiahõbe ja seitsmes ajaloos. Laura Kraut ja McLain Ward olid mõlemad hõbedameeskonnas ka kolm aastat tagasi Tokyos, kus Krauti 14-aastane ruun Baloutinue samuti võistles. Ta oli üllatunud oma hobuse tänase üksiku vea üle keerulises kolmeses süsteemis. “Ta justkui vaatas seda natuke ja mul oli võib-olla liiga palju hoogu, aga muidu ei teinud ta ühtegi viga,” ütles ta.
Rääkides tänasest rajast, märkis ta: “Mis on olnud tõesti tore, on see, et ei ole olnud diskvalifitseerimisi, katastroofe, palju on olnud lattide mahaajamisi ja ajavigu ning nad on ajapiiriga väga osavad olnud. Mul oli tunne, et lendasin, ja jõudsin ikkagi vaid poolteist sekundit enne aja lõppu, nii et see on täpselt nii, nagu võiks oodata – ikkagi oleme olümpial!”
Nagu Kraut, teab ka Ward midagi olümpiasurvest, ja täna sai ta oma kuuendatel olümpiamängudel viienda medali.
“Nii Laurat kui ka mind on (Team USA eest võisteldes) õnnistatud juba mitu aastat. Mida olümpia esindab, selle põhimõtted, oma parimas vormis, on midagi, mille üle me tõesti uhked oleme ja mille poole püüdleme. Meie meeskonnavaim on see, et see on spordi tipp. Selleks me valmistume, mitte ainult meie ise, vaid kõik, kes on meie taga, ja me oleme valmis hooaja jooksul paljudest teistest võistlustest loobuma, et õigel ajal õige koosseisuga tippvormis olla. See ei tähenda, et mõnikord arvad, et sul on retsept õige ja siis ei ole. Aga ma arvan, et suutes seda paar korda saavutada, kasvatab see enesekindlust ja kõik jätkavad panustamist, see inspireerib järgmisi põlvkondi ja kõiki inimesi meie ümber jätkama,” ütles ta.
Olümpiamedalile enda kasvatatud hobusega
Prantslased olid täis emotsioone ja rõõmsad, et leidsid end poodiumilt. Nagu Epaillard ütles, “me tahtsime medalit – ja me saime selle!” Ja see oli veelgi erilisem, sest seda tehti Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni silme all. Olivier Perreau jaoks oli pronks eriti emotsionaalne, sest ta oli võistlustules enda kasvatatud hobusega, keda on ise treeninud ja kelle tõeline potentsiaal ilmnes alles viimase aasta jooksul. “Eelmisel aastal osalesime Euroopa meistrivõistlustele ja mu eesmärk oli alati ta Pariisi tuua. Olen tema üle nii uhke ja väga, väga õnnelik!” ütles ta.
Kõik tulemused leiab SIIT.