Teatavasti peeti esimesed ratsavõistlused 1921. aasta 2. oktoobril Tartu lennuplatsil. Vähem on räägitud esimestest rahvusvahelistest võistlustest, mis peeti Tallinna hipodroomil täpselt 95 aastat tagasi ehk 27.-29. septembril aastal 1929. Võistlusi korraldasid ratsaväe inspektorid ja Hobuse Asjanduse Arendamise ja Armastajate Ühing kaitseministri loal.
1920ndatel arenes ratsasport jõudsalt ja võistlusi korraldati erinevates Eesti nurkades, kuid suuremad võistlused peeti ikka pealinnas. Esimesed üleriigilised võistlused peeti Tallinnas 25. oktoobril 1925. aastal. Sealt sai alguse tava pidada igal aastal suuremaid ratsavõistlusi.
Korraldajatele valmistas suur osalejate hulk peavalu
Ka 1929. aasta suurvõistlusteks tehti ettevalmistusi. Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu (nr 38, 1929) kirjeldab, kuidas kaitseliidu ratsaväelased pidasid treeninglaagreid ja korraldati võistlusi. Erilisi sportlikke ootuseid kaitseliitlastele ei seatud. “Me teame, et praegusel momendil oleme oma üldtasapinnaga nõnda-öelda lapsekingades, muidugi välja arvatud üksikud mehed. Teisest küljest teame ka, et kaitseliidu ratsameeste pere seisab koos peamiselt põllumeestest, kes ka oma põlluhobustega tulevad võistlema.” Kaitseväelasi peeti paremateks ratsasportlasteks.
Tallinnas toimunud ratsavõistlustele olid kutsutud naaberriikide, Läti ja Soome, ratsaväelased ning osa pidid võtma ka Poola ratsaväelased. Ratsaväelaste kõrval võttis mõõtu ka üks eraisik Lätist. Eraisikuks oli tuntud Läti ratsasportlane ja hobusekasvanduse omanik Giebelhausen (Järva Teataja 1. oktoober 1929). Giebelhausen võitis herdel galopi A klassis, edestades kapten Andrejevit Eestist. Herdel galopis startinud kolmas osaleja tulemust kirja ei saanud, sest kukkus kümmekond meetrit enne finišijoont sadulast (Esmaspäev, 30. september 1929).
Lätlasi peeti võistluste favoriidiks, sest lätlased tulid võistlustele 10 parima hobusega (Kaja, 24. september 1929). Poola ratsaväelaste kohta teadsid kohalikud lehed kirjutada, et rittmeister Krolikiewicz Poola keskratsaväe koolist oli võitnud Prantsusmaal ja USA-s mõned ratsavõistlused. HIljem selgus siiski, et Poola külalised piirdusid pealtvaataja rolliga (Kaja, 26. september 1929).
Eestist olid esindatud Harju- ja Järvamaa kaitseliidu ratsarühmad, lisaks veel Tallinna ratsamalev ja ratsapolitsei. Sportlased olid jagatud vastavalt nende tasemele kolme klassi- A, B ja C. A klass oli kõrgeim ja seal võistlesid välisriikide ratsaväelased, B ja C olid madalama taseme võistlusklassid.
Napp nädal enne võistlusi kirjutas Päevaleht (24. september 1929), kuidas võistlustest võtab osa enam kui 100 hobust, mida peeti rekordiliseks osavõtuks. Pärast võistlusi selgus lõplik osavõtjate arv, milleks oli 104.
Osavõtjate arv üllatas korraldajaidki, sest raskusi oli hobustele vajaliku ruumi leidmisega. Hajutamaks ruumipuudust alustati reedel eelvõistlustega, kus “muist nõrgemaid hobuseid välja praagitakse” (Päevaleht, 26. september 1929).
Võistlusi saatis suur edu, võit Lätti
Kolmepäevased võistlused algasid reedel 35 km maastikusõiduga, mis kulges Rannamõisa ja Harku piirkonnas. Reedel toimunud maastikusõidu võitis nooremleitnant Palm ratsarügemendist (Kaja, 29. september 1929). Eelvõistlustel osalesid ainult eestlased. Laupäeval ja pühapäeval oli kavas takistussõit ja erinevad hüppevõistlused ning sellised alad nagu piigiga torkamine ja mõõgaga raiumine.
Mida kujutavad endast alad nagu piiriga torkamine ja mõõgaga raiumine? Võistlejal tuli teha 6 võtet piigiga ja 7 mõõgaga. Distantsiks oli 500 m ja aega 1 minut ja 20 sekundit. Piigiga tuli tabada posti otsa aetud plettrattaid, läbistada rõngas ja torgata maas lamavat kotti.
Mõõgaga pidi võistleja raiuma vitsasid, lööma ja torkama maasolevat kotti. Päevalehe andmetel sooritasid peaaegu kõik harjutused meisterlikult, kuid parimaks osutus allohvitser Sild ratsarügemendist.
Takistussõidus oli takistused inspireeritud loodusest ja vastab tänapäeval kõige paremini derby kirjeldusele. Võistlejatel tuli ületada müüre, latte, okstega varjatud kraave. Takistussõidu võitis kapten Andrejev ratsarügemendist.
Üldkokkuvõttes krooniti võitjaks Läti kaitseväe vanemleitnant Sarpatnieks. Auhinnalised kohad saavutasid ka ratsarügemendi esindajad leitnant Onny ja kapten Andrejev.
Võistlused läksid igati korda ja võistluste järel ilmusid päevalehtedes kiitvad uudised. Päevaleht kirjutas: “Harilikkude traavivõistluste kõrval osutavad kaitseväe ratsavõistlused suurejooneliseks vaatemänguks. Seda, kuidas osav ratsanik väleda hobuse seljas mõõka välgutab ja nagu mängides takistusi võidab, võib mõnuga jälgida tundide viisi.” Võistlusi saatis suur publikumenu ja teiste seas olid pealtvaatajateks Eesti riigivanem, kaitseminister ja Eesti ning välisriikide kõrgemad sõjaväelased.