Koolikud on hobuste puhul üks levinumaid ja kardetumaid probleeme, millega loomaarsti poole pöördutakse. Koolikud ei ole spetsiifiline haigus, vaid iseloomulike sümptomite kogum, mis viitavad valule, enamasti seedesüsteemis. Koolikute tekkepõhjusi on väga palju erinevaid ja seega on väga erinev ka koolikutunnuste avaldumine ja probleemi tõsidus.
Vaid mõned näited koolikute põhjusest on liigse gaasi kogunemine mõnda sooleosasse, soole asendimuutus, sooleummistus, maohaavandid, soolepõletik (enteriit või koliit), kõhuõõnepõletik (peritoniit) või soolekeerd.
Mida teha (või mitte teha), kui hobusel on koolikud?
- Võta hobusel söök eest. NB! Kui hobusele on antud valuvaigistit ja tal tekib selle peale isu, ei tohi talle siiski enne valuvaigisti toime möödumist süüa anda.
- Paku hobusele juua, kui loomaarst seda soovitab. Teatud olukordades, eriti väga tugeva valu korral, võib see olla täiesti vastunäidustatud.
- Mõõda hobuse kehatemperatuur ja kui oskad, võta ka hobuse pulss ning hinda ta limaskestasid, et loomaarstile helistades see info edasi anda.
- Helista loomaarstile, kes saab tulla ja hobuse üle vaadata ning selle põhjal raviplaani koostada ning anda soovitusi edaspidiseks.
- Ära anna enne loomaarstiga konsulteerimist hobusele valuvaigisteid. Valuvaigistite toime raskendab olukorra adekvaatset hindamist loomaarsti poolt ja võib mõningate kiiret sekkumist vajavate probleemide tuvastamist venitada.
- Võid loomaarsti tulekuni hobusega jalutada, eriti kui valu on nii tugev, et hobune on boksis endale ohtlik. Üldiselt aga on 15-20 minutit jalutamist korraga enamasti piisav ja hobuse kurnatuseni kõnnitamine või jooksutamine ei aita kedagi.
- Kui sul ei ole käepärast isiklikku transpordivahendit hobuse veoks, uuri välja, kes saaks vajaduse korral hobuse kliinikusse viia. Eesti ainus statsionaarne hobusekliinik, Eesti Maaülikooli hobusekliinik, on avatud 24/7. Kui pead pöörduma hobusega kliinikusse, teavita kindlasti sealset personali oma tulekust!
- Mõtle valmis, kas juhul, kui probleem on vaid kirurgiliselt lahendatav, olete valmis koolikulõikuseks: seda nii finantsiliselt kui hilisema taastumise osas.
Kuidas loomaarst välja selgitab millega tegu ning kui tõsine probleem on?
- Kliiniline läbivaatus. See on probleemi raskusastme väljaselgitamise kõige elementaarsem osa, mille käigus vaadatakse hobune põhjalikult üle, mõõdetakse tema südame-ja hingamissagedus ning kehatemperatuur, samuti hinnatakse limaskestasid, digitaalpulsse ja soolehelisid. Põhjalik kliiniline ülevaatus koos anamneesiandmete kogumisega aitab selgitada välja probleemi olemust ja raskusastet ning välistada teised haigused, millel võivad olla sarnased tunnused.
- Rektaalne uuring. Rektaalne uuring võimaldab hinnata suurt osa (kuid siiski vaid osa) hobuse soolestikust ning sageli panna ka lõpliku või arvatava diagnoosi. Rektaalse uuringu ohutuks teostamiseks on ideaalne puki olemasolu, kuid suur osa hobuseid lubab uuringut ka boksis läbi viia. Enamasti teostatakse see rahustuses ja/või manustatakse eelnevalt spasmolüütikume soole lõõgastamiseks. Rektaalset uuringut ei saa teostada varssadel ega väikestel ponidel, aga ka juhul kui hobune on käsitlemata või ei ole teda võimalik fikseerida.
- Maosondi paigaldamine. Sellel on mitmeid eesmärke, kuid kõige olulisem neist on väga tugeva valu korral mao liigtäitumise kontrollimine ja liigse vedeliku (refluks) olemasolul selle eemaldamine maost. Kuna hobused ei saa oksendada, võib magu liigtäitudes rebeneda. Kuna mao liigtäitumine on valus, parandab mao tühjendamine ka hobuse enesetunnet.
Kui refluksi ei esine, on võimalik maosondi kaudu vedelikke manustada, mis on eriti kasulik sooleummistuste lahendamiseks. Enamasti on küll sel juhul tarvis korduvat vedelike manustamist, mistõttu fikseeritakse sond sobivalt ja jäetakse mõneks ajaks makku. - Ultraheliuuring. Enamasti teostatakse seda kliinikutingimustest, sest hobuse kõhuõõne ultraheliuuring vajab lisaks heale ultraheliaparaadile ka spetsiaalset andurit, mis võimaldab näha piisavalt sügavale kõhuõõnde. Ultraheli võimaldab kinnitada või täpsustada rektaalse uuringu leide ja näha seedesüsteemi osasid, mille hindamine rektaalse uuringu käigus on nende kauguse tõttu võimatu.
- Vereuuringud. Tavaliselt võetakse veri nii hematoloogilisteks kui biokeemilisteks uuringuteks. Vereanalüüsid ei aita enamasti otseselt diagnoosini jõuda, aga annavad väga palju infot hobuse üldseisundi kohta ja suunavad otsuste tegemisel. Samuti võivad mitmed haigused väljaspool seedetrakti anda koolikutega sarnaseid kliinilisi tunnuseid. Vereproovid aitavad suurt osa neist kinnitada või ümber lükata.
- Kõhuõõnevedeliku proov. Kõhuõõnevedeliku hindamine annab palju infot kõhuõõne ja selles paiknevate organite, k.a soolestiku seisundist. Ainult kõhuõõnevedeliku alusel on võimalik diagnoosida kõhuõõnepõletikku ja kõhuõõnevedeliku hindamine on üks olulistest sammudest otsustamaks, kas hobune vajab lõikust.
Järgmine kord kirjutan koolikute ravi põhimõtetest ja mida teha, et koolikute teket ennetada. Seniks soovin kõigile hobustele koolikutevaba sügist!