Käisin minagi Tori maneeži avamisel ja avavõistlusel. Leidsin minagi, nagu kõik, kellega rääkisin, mõne vea selles ehitises. Need on lihtsasti parandatavad – aknad võiksid 2-3 korda suuremad olla, sisemised seinad võiksid heledamad olla, tribüün võiks veidi järsema tõusuga olla … Mõeldi ja räägiti aga ka sellest, mis on või peaks olema kogu selle koha mõte ja eesmärk. Kuidas sealseid suuri kulutusi õigustada.
Ei saa jätta märkimata, et enamus spordi ja sporthobuste kasvatuse ringkonna inimesi pole rahul sellega, kuidas justkui kokku lepitud Tori Hobumajanduse Kompetentsikeskuse asemel loodi Torisse Maaelumuuseumi filiaal, mida mõnikord reklaamitakse kogu Eesti hobusekasvatusele vajaliku kohana, mõnikord ohustatud tõugude säilitajana ja nüüd siis ka ratsaspordi tulevase keskusena. Ei ratsaspordile ega sporthobuste kasvatusele pole rekonstrueeritud Tori seni vajalik olnud.
Torile oleks vaja oma tippsportlast
Aga kõik pole veel kadunud. Tori pole võib-olla lihtsalt valmis ja pole hilja kuulutada „Teeme Tori jälle suureks!“ Ta on ju seda ratsaspordis kunagi olnud. Mõningaid ideid, kuidas seda teha, pidasin ma enda omadeks ja originaalseteks, aga enne kui ma neid avaldada jõudsin, kuulsin neid Toris ootamatult hoopis teistelt. Esimesena mõttena käidi välja, et Tori mainele, arengusuunale, teadmiste ja oskuste tasemele ning rahvusvahelistele suhetele oleks vaja oma tippsportlast.
Arutlesime isegi selle üle, kellel meie ratsanike paremikust ei ole veel oma isiklikku, omateenitud rahaga ehitatud või ostetud, maneeži. Mõned nimed me isegi leidsime, kellel võiks olla huvi Torist hinnatud treeningkeskust kujundada ning ise rahvusvahelisel areenil veel konkurentsivõimelisemaks võistlejaks saada. Ja see oleks võimalik ilma riigilt palka küsimata, tänapäeva ratsasportlane peab olema ise ettevõtja ja võimeline end ülal pidama. Kõige õigem olekski loodav ratsakeskus mõnele sportlasele või suuremale osaühingule rendile anda, mitte oodata riigilt peale investeeringute veel aina rohkem tegevustoetust.
Iseseisev ratsaspordikeskus ja inimeste mugavus
Lihtsam, kuigi kulukam, oleks neid tohutuid investeeringuid, mis riik on Toris teinud, õigustada rahvusvahelise võistluskeskusena. Sellise rajatisena on see aga väga poolik. Ma ei saanudki kohe aru, et otsus ehitada maneež tallidest nii kaugele polnud rumalus või kiirustades tehtud viga. Ei, see oli tegelikult teadlik tarkus. Tahetigi rajada iseseisev ratsaspordikeskus, mitte täiustada Tori hobusekasvanduse ajaloolist taristut.
Sellise uue keskuse loomiseks tuligi alustada maneežiga parajalt kaugel vanadest tallidest, et oleks ruumi arenguks. Milleks ehitada maneež tallide juurde, kui võib ehitada tallid maneeži juurde? Vähemalt 40 vaba kohaga talle on ju vaja, et korralikke, st FEI kalenderplaani võistlusi, teenindada. Kes ütleb, et see on ju kulu, ja mitte väike, sellele tuletan ma meelde „lapsega tüdruku faktorit“. Selle avastasin, kui Niitvälja ratsakeskuse ehitamise ajal mina kui tellija esindaja ütlesin oma vanale sõbrale, kes juhtis ehitajaid ja soovitas uusi projekte: „Kas on mõtet seda nii suureks ajada? Kes seda jõuab üleval pidada?“ Kogenum mees vastas: „Ole rahulik! Kui me selle valmis saame, on nad nagu tüdruk lapsega hädas – kui ta on sul juba olemas, pead teda ka toitma ja katma“.
Nii läkski, põllumajandus on hobuste jaoks ikka raha leidunud. See oli Vene aeg, mil riiki pügada oli auasi, aga praegugi on ju riigil mõistlik ja isegi paratamatu kord alustatu lõpuni viia. Keegi ei taha, et Tori suurest maneežist saaks tondiloss, kus suurt midagi ei toimu, või siis kontserdisaal, kus hobused on kõrvalised külalised.
Soovitav oleks ka tänapäeva mugavuskultusele mõelda. Mul oli hiljuti vestlus ühe ESHKS juhatuse liikmega ja ma ütlesin, et järgmisel aastal võiks Eesti noorte sporthobuste ülevaatuse finaali korraldada Toris. Vastus oli, et siis on karta, et näeme finaalis veel vähem meie parimaid noorhobuseid. Juba praegu on häda sellega, et kasvatajad ja omanikud ei näe seda finaali küllalt prestiižika üritusena, et oma hobuste väärtust demonstreerida.
Ebamugavused ja ohud, nagu pikk autosõit ja võõras tall, peale selle. Vähemalt maneež ja tallid peavad olema ühe katuse all, nagu on Vaiklas Ida-Virumaal, kus viimased aastad on kohaga kaugusest hoolimata rahul oldud. Pealegi on seal ilus hea valgusega maneež, isegi katuseaknaid pole liigseks peetud, ja tribüün on suur ning mugav.
Nii ongi, ja Toris on võimalik sealt eeskuju võtta. Niikuinii on Tori maneeži juurde tallid perspektiivis siiski kavandatud. Aga enne kui neid ehitama hakata, tuleks mõelda, kuidas need maneežiga ühendada. Ideaalne oleks tõesti viia kõik ühe katuse alla, aga ka mitte väga pikad koridorid ajavad asja ära. Seejuures ei ole meie noorhobuste omanikud kõige pirtsakamad, kellega arvestada. Rahvusvahelised tippratsanikud valivad veel hoolsamalt, kuhu minna.
Ruumi arenguks jagub
Kui mõelda spordi huvidele, ei ole tegelikult midagi liiga valesti tehtud. Võib-olla on mõeldud suurema perspektiiviga, kui me oleme taibanud. Mis muud kui samamoodi edasi. Sünnitust ei saa ju pooleli jätta. Küsida ja nõuda tuleb! Mäletan, kuidas ma ise ajasin Vene ajal ligi 30 aastat ratsaspordi põllumajanduse kulul arendamise asja ja kohtumistel põllumajandusministeeriumi ametnikega öeldi mulle halvasti ainult üks kord ühe osakonnajuhataja poolt: „Vähe küsite! Õppige küsima! Alati tuleb küsida natuke rohkem kui vaja, et ametnikud saaksid midagi maha tõmmata.“
Toris liiga vähe küsida ei saa. Kui kõige vajalikum – uued tallid – on käes, võiks mõelda omaette soojendusmaneežile suure maneeži juures ja ka sellisele esindusmaneežile, millist me ette kujutasime, kui tahtsime Torisse kompetentsikeskust koos muuseumiga. Selline maneež võiks asuda vanade tallide kaugemas otsas rahvamaja kõrval, olla ühendatud selle põlenguga kuulsaks saanud talliga ja arhitektuurilt sobida ajalooliste tallidega. Sissepääs peaks olema Metsaküla teelt ja külastajad satuksid klaasseinaga kohvikusse. Sealt oleks kohvilaua taga mugav vaadata, kuidas neid noori hobuseid tegelikult õpetatakse. Seal oleks hea läbi viia seminare, ka rahvusvahelisi, pidada koosolekuid ja kasvõi ratsanike sünnipäevi ja pulmapidusid.
Arenguruumi on Toris mitmekesist ja palju. Aga kiirustage, enne kui riigikontroll hakkab huvi tundma, kuidas selline riigi raha toel eratallidega konkureerimine vastab konkurentsiseadusele ja kuidas ühe muuseumi arendamiseks suunatud raha tegelikult kasutatakse.