Sügis toob kaasa hobuste talli kolimise ja tihti on see aeg, kus hingamisteede probleemid, mis suveperioodil on unustusse vajunud, taas aktiveeruvad. Kõige levinum põhjus, miks hobused köhivad, raskesti hingavad või treeningkoormust ei talu, on hobuste astma.
Hobuste astma on suhteliselt uus termin, see aga ei tähenda, et haigus oleks uus. Varem tunti sama haigust IAD/RAO (inflammatory airway disease, recurrent airway obstruction) ja COPD (chronic obstructive pulmonary disease) nime all – rahvakeeli lihtsalt emfüseem. Termin hobuste astma on võetud kasutusele, sest haigusel on väga palju sarnasusi inimestel esineva astmaga.
Mis on hobuste astma?
Hobuste astma on põletikuline (aga mitte infektsioosne) hingamisteede haigus, mida iseloomustab hingamisteede ärritus ja suurenenud limaproduktsioon reaktsioonina sissehingatavatele allergeenidele (tolm, hallitusseened).
Astma raskusaste võib varieeruda kergest raskekujuliseni. Kui raskekujuline astma on väga selgete ja iseloomulike kliiniliste tunnustega- köha, pingutatud hingamine laiali sõõrmetega ja kõhulihaste abil (nn „kõhuhingamine“), vilinad väljahingamisel ja tugev treeningtalumatus-, siis kergekujulist astmat ei pruugita seevastu väga kergesti tuvastada. Seda seetõttu, et haigus kujuneb välja tasapisi ja puhkeolekus on need hobused täiesti normaalsed. Hobune võib vaid aeg-ajalt köhatada, treeningust aeglasemalt taastuda või olla eeldatavast madalama sooritusvõimega.
Siiski on väga oluline diagnoosida astma just faasis, kus see on veel kergekujuline, sest selles etapis on muutused pöörduvad. Raskekujulise astma väljakujunemisel tekivad kopsukoes muutused, mida enam olematuks teha ei saa ja jääb üle vaid sümptomeid leevendada. Sellegipoolest on võimalik ka nende hobuste elukvaliteeti märkimisväärselt parandada.
Kuidas hobuste astmat diagnoositakse?
Hobuste astma kahtlus tekib tavaliselt anamneesiandmete ja kliinilise ülevaatuse põhjal. Samuti tehakse hobusele vereanalüüsid põletikumarkerite kontrolliks – see ei aita küll otseselt hobuste astmat diagnoosida, kuid on oluline infektsioonide välistamiseks. Astma diagnoosi kinnitamiseks võetakse hobuse kopsust BAL-proov, mida tuntakse rahvakeeli ka kopsuloputusproovi nime all.
BAL on oma olemuselt suhteliselt lihtne ja hobusele ohutu protseduur, mis viiakse läbi kerges rahustuses. BAL-proovi on võimalik võtta ka tallitingimustes. Proovi käigus viiakse hobuse kopsu ühte osasse väike kogus steriilset vedelikku, mis sealt uuesti kokku kogutakse. Vedelikuga koos kogutakse proovimaterjali hulka ka kopsus olevaid rakke ja just nende tüübi ja osakaalu hindamisel mikroskoobi all ongi võimalik astma diagnoos kinnitada ja selle raskusastet hinnata. Loomulikult, nagu kõigi analüüsidega, tuleb laborleide hinnata vastavuses hobuse kliiniliste tunnuste ja teiste leidudega.
Lisaks eelnevale saab täiendavaks diagnostikaks kasutada ka ülemiste hingamisteede endoskoopiat. See võimaldab hinnata hingamisteedes esineva lima hulka ja tuvastada mitmeid teisi astmaga kaasnevaid või sarnaseid sümptomeid tekitavaid patoloogiaid, mida ilma kaamerapildita kuidagi kindlaks teha ei õnnestuks.
Kuidas hobuste astmat ravitakse?
Astma ravi põhikomponendid on inhaleeritavad või süsteemsed kortikosteroidid ja bronhilaiendajad, mis vähendavad hingamisteedes olevat põletikureaktsiooni ja kaasnevat bronhide ahenemist. Kuna süsteemsed kortikosteroidid on väga suurel hulgal hobustest vastunäidustatud, on järjest enam liigutud inhaleeritavate hormoonide kasutamise suunas, mis toimivad efektiivselt hingamisteedesse, kuid omavad ülejäänud organismis minimaalset efekti.
Inhaleeritavad hormoonid on tihti juba kombineeritud bronhilaiendajatega, kuid vajadusel on neid võimalik anda ka suukaudselt. Oluline on teada, et bronhilaiendajaid ei tohi kasutada ainsa ravina ilma kortikosteroidideta.
Enamasti kaasneb astmaga rohkemal või vähemal hulgal lima kogunemist hingamisteedesse, mistõttu kasutatakse tihti ka rögalahtisteid, et lima vedeldada ja soodustada selle väljutamist hingamisteedest.
Kõigi nende ravimite eesmärk on ägedate sümptomite parandamine. Astma ravi nurgakivi on aga keskkonnatingimuste kontrollimine ning sealsete allergeenide ja ärritajate vähendamine. Õnneks on mitmeid soovitusi, mille järgimisel on võimalik nii astmahaigete hobuste keskkonda parandada kui hoida teiste, veel tervete hobuste hingamisteede tervist.
Mõned üldised soovitused
- Hein peab olema hea kvaliteediga ja võimalikult tolmuvaba. Selge on see, et iga hein tolmab mingil määral – astmahaige hobuse jaoks on tavaliselt ka kõige ilusam hein liiga tolmune.
Seetõttu on oluline nende hobuste hein vahetada kuivsilo vastu või heina leotada. Leotamine on kahtlemata tülikas ja vahel ka võimatu, eriti Eesti talve tingimustes. Leotamisele hea alternatiiv on heina aurutamine. Kuigi heinaauruti soetamine on esialgu suhteliselt suur kulu, on see pikas perspektiivis jätkusuutlikum ja soodsam, kui hobust pidevalt ravida. - Kindlasti tuleks vältida olukorda, kus hobusele viiakse koplisse korraga terve heinarull, eeskätt ilma söötmiseks mõeldud heinavõrguta, mis takistaks neil ninapidi heinarulli sees olemist. Sellisel juhul hingavad hobused heinatolmu pidevalt sisse ja astma väljakujunemine on vaid aja küsimus.
- Tallirutiin peaks tagama võimalikult tolmuvaba keskkonna. Bokside tegemise, heina jagamise, tallikoridori pühkimise ajal peaksid hobused viibima õues. Heina ei tohiks hoida talli vahel.
- Hobune peaks olema võimalikult kaua õues. On selge seos astma esinemissageduse ja aja vahel, mille hobune veedab tallis. Mõne hobuse jaoks võib olla lahenduseks ka 24/7 õues elamine.
- Allapanu peaks olema samuti võimalikult tolmuvaba. Põhk ja peenike, tolmav saepuru on hingamisteede jaoks väga ärritavad. Sobivamad on tolmuvaba höövlilaast, kanepiallapanu, aga ka turvas.
- Väga olulisel kohal on ka tallide ventilatsioon: loomulikult tuleb vältida tuuletõmbust, kuid õhuvahetus tallis peab olema piisav. Kahjuks on väga paljudes tallides kasutusel praktikad, kus uksed ja aknad pannakse talvel tihedalt kinni arvates, et hobused kardavad külma või peljates (arusaadavalt) veesüsteemide jäätumist. Talli kogunevad liigniiskus, ammoniaak ja tolm on aga olulised faktorid hingamisteede tervise halvenemises.
Kergematel juhtudel piisabki astma raviks hobuse keskkonnatingimuste muutmisest. Ka ravimite kasutamisel on nende põhimõte vähendada põletikku, kuni pidamises läbiviidavad muudatused mõju avaldama hakkavad. Mõnikord on siiski vajalik ka pikemaajalisem ravi ja raskekujulise astma korral võib ikka tekkida uusi ägenemisi, mida tuleb taas ravida.
Halb praktika on aga see, kui hobust aina uuesti ja uuesti ravitakse, ilma hobust ümbritseva keskkonnaga midagi ette ei võtmata. See võib küll ajutiselt tunduda enam-vähem toimivat, kuid maksab kätte järgnevate aastate jooksul ja siis on hilja juba kopsukoes tekkinud muutusi ümber pöörata.