Detsembri keskpaigas saabus teade, et Põhja-Pärnumaal pea 17 aastat kohalikke kimbutanud mure on saanud viimaks lahenduse ja kõik hulkuvad hobused ja muulad on kinni püütud. Küla vahel uitavatest hobustest on meedias palju kirjutatud, sest nad on põhjustanud kohalike palju meelehärmi, lõhkudes võõrast vara ja kahjustades põllumeeste saaki. Viimased hobused ja muulad, keda oli kokku 9, on tänaseks kõik Päite loomapargi hoole alla.
Päästeoperatsiooni väljakutsed
Loomade päästmist raskendas ka asjaolu, et loomadel oli justkui omanik olemas… See aitas viia olukorrani, kus Pärnumaa hobusest kujunes habemega lugu. Iga natukese aja tagant kirjutasid ajalehed taas hulkuvatest hobustest ja inimesed tõdesid pead vangutades, et aastatega pole midagi muutunud. Põhja-Pärnumaa valla arendusspetsialist Birjo Piiroja selgitas Kuku raadio saates, et mingil hetkel hobuste omanik küll vähendas karja, kuid siis hankis hobuseid juurde ja kogu asi algas nullist.
Päästetud hobused ja muulad olid poolmetsikud, mis raskendas samuti nende päästmist ja tähendas täiendavat ajakulu. Viimase 9 looma püüdmisele kulus kokku mitu kuud.
Kohaliku omavalitsuse ülesandeks on hulkuvate loomade püüdmine ja kui hulkuvaid koeri-kasse on lihtne püüda, siis kuidas püüda mitmesaja kilost poolmetsikut hobust? Vallavalitsuse jaoks oli oluline, et loomade püüdmine tuleb läbi viia võimalikult vähese stressiga, et hobustel oleks võimalikult turvaline ja hea.
Augustis võttis MTÜ Ayudaga ühendust PTA ametnik, kes palus ühingu abi hobuste päästmisel. “Ma ei teadnud, et nad on metsikud, mistõttu arvasin, et kuna neid on nii palju, siis võtame enda kaks treilerit ja lisaks sai transporditeenust palutud Jaanus Kallastelt,” meenutab MTÜ Ayuda juhatuse liige ja Päite loomapargi perenaine Ksenia Klotskova.
Äkki neid loomi ei saagi kätte? Uus lähenemine tõi edu
Jaanus Kallaste jõudis esimesena ja sai treilerisse raskeveo täku, kelle nimeks sai Kamiir, ja umbes 1,5-aastase märavarsa Kira. Hobused treileris ja rahustite mõju all, sündis otsus, et hobused liiguvad otse Päite loomaparki. Õnneks nõustus loomade omanik loomade loovutamisega otse Päite loomapargile.
Sel hetkel jäi põllu peale veel viis muula ja üks raskeveo mära. “Ma arvasin, et hea küll, paneme nad kiiresti treilerisse ja sõidame ära,” naerab Ksenia ja lisab kohe, et hobusel ja muuladel ei olnudki kavas lahkuda. “Õige pea selgus, et nad on väga metsikud, mistõttu ei olnud võimalik neid kohe ära viia,” selgitab ta. Kohapeal oldi neli tundi ja lootus mära ja muulad kinni püüda kahanes nulli lähedale.
Ksenia oli uurinud, mis siis juhtub, kui loomi ei õnnestugi kinni püüda. “Siis kutsume jahimehed,” oli kõlanud vastus. Õnneks asi nii kaugele ei läinud, kuid saadud vastus tähendas, et vabadusse jäänud loomadele tuli läheneda teisiti. “Tulime tagasi koju ja hakkasime plaani pidama, et mida edasi teha. Käisime paar korda septembris ja korra oktoobris, aga me ei saanud neid ka siis kätte.” Õnneks tulid appi Pärnumaa vabatahtlikud, kelle abi osutus hindamatuks.
Sündis otsus panna üles veistele mõeldud aedikud, millega hakati loomi vaikselt harjutama. Aedikusse pandi süüa ja lakukivi, et loomadel oleks motivatsiooni aedikusse minna. Umbes neli nädalat tagasi kolisidki kolm muula sisse, misjärel said vabatahtlikud aediku sulgeda. Õige pea leidsid muulad end juba treilerist ja algas sõit Tartus asuvasse Eesti Maaülikooli kliinikusse. “Nende kapjade olukord oli selline, et sellega ei saanud rohkem viivitada,” sõnab Ksenia. Kliinikus tehti muulade kabjad korda ja kastreeriti täkkudena olnud muulad.
Pärnumaale jäi veel uitama kaks viimast muula ja raskeveo mära.
Viimased musketärid püüti kinni pisut enam kui nädal tagasi ja nende tabamine osutus ka kõige keerulisemaks. “Mära ei tahtnud absoluutselt treilerisse minna. Viimasel korral võtsime taas kaks treilerit kaasa, ent kohapeal hindasime mära käitumise ohtlikuks ja kartsime, et tavalises treileris võib tema transportimine lõppeda halvasti,” märgib Ksenia. Taas tõttas appi Jaanus Kallaste, kes aitas tõrksa hobuse treilerisse laadida. Lõpuks sai mära treilerisse ja sõit Päite loomapargi poole võis alata. Muulad toimetati Päite loomapargi treileritesse ja nemad suundusid EMÜ hobukliinikusse.
Metsikutele hingedele antakse uus elu ja võimalus
Päite loomapargis selgus, et esimeste seas päästetud Kamiir lonkab tugevalt ja lonkamise põhjuse väljaselgitamiseks kutsuti kohale veterinaar Claudia Casagrande. Claudia tegi kohapeal röntgenpildid, millest nähtus, et valu põhjustas hobuse kabjas asuv nael. Prognoos oli vilets, sest nael oli kabjas olnud pikka aega ja infektsioon oli levinud. Naela väljasaamiseks oli vaja läbi viia operatsioon, mis tähendas, et Kamiir tuli transportida Tartu kliinikusse.
Operatsioon möödus edukalt ja nael saadi kabja seest välja. Väljakutseks osutus operatsioonijärgne hooldamine. “Kamir ei usaldanud üldse inimesi ja pindede vahetamise ajaks oli vaja anda talle rahusteid, et ta inimestele ohtliks ei oleks,” selgitab Ksenia. Kamir taastus kliinikus umbes kuu aega ja on tänaseks tagasi Päite loomapargis. “Me vahetame siin ka pindesid, aga õnneks käitub ta juba paremini ja on inimeste suhtes sõbralikum,” tunneb Ksenia rõõmu. 18. detsembril oli Kamiri jaoks suur päev, kus ta sai pärast pikka taastumist taas õue minna.
Kira oli üldiselt heas olukorras, ehkki üks tagumistest jalgadest oli jämedam kui teised. Nüüd on selgunud, et kõnealune jalg valmistab hobusele ebamugavust ja sestap ootab tedagi arstivisiit. “Olukorra hindamiseks on vaja teha röntgenpildid, siis saame teada, mis on vaja edasi teha,” selgitab Ksenia.
Viimasena saabunud mära füüsiline tervis on korras, kuid ta on teistest metsikum ja vajab seetõttu palju tegelemist ja hoolt. Ka muulad tunnevad ennast juba paremini. Täkud on kastreeritud ning kõikide kabjad tehtud. See ei tähenda, et töö nendega oleks läbi. Kaugel sellest.
“Nad üldse ei usalda inimesi, proovivad hammustada ja lüüa. Meil on tehtud nende jaoks turvaline aedik, kus nad saavad olla ja meiega harjuda,” on Ksenia kindel, et muulade karmi oleku taga on peidus vahvad loomad, kes vajavad aega ja armastust.
“Üks Oriküla muul päästeti aasta alguses, talvel. Tema oli ka kõige sõbralikum,” mainib Ksenia. Alguses oli kokkulepe, et muul suundub elama Päite Loomaparki, kuid siis kirjutas loomapargile üks pere ja pakkus talle kodu. Tänaseks ongi muul elukohta vahetanud ja elab uue, toreda pere juures. Uut kodu hakkavad otsima ka teised loomad. “Meil on varjupaigas juba 35 hobust, aga kuna abivajavaid loomi tuleb pidevalt juurde, siis on vaja osadele leida uued kodud,” selgitab Ksenia.
Kuidas aidata abistajaid?
Hobuste päästeoperatsioon oli mitme inimese ja ühingu ühine jõupingutus. MTÜ Ayuda soovib tänada järgmiseid inimesi: Anne-Mai Müürsepp, Jaanus Kallaste, EMÜ hobusekliiniku arstid, Piret Müür, Märtin Rõõmusaar, Villu Hansen, Egle Havam, Karl Adami, Maarit Ridalaan, Ralf-Henry Kaas, Birjo Piiroja, Rõusa-Suurejõe Jahimeeste Seltsi liikmed, Vändra loomakliinik ja kõiki teisi, kes aitasid panustada loomade päästmisesse.
MTÜ-l on kõikide loomade ravi, transpordi ja muu peale kulunud umbes 7000 eurot. Ilma toetajate ja annetajateta ei oleks võimalik neid loomi aidata. Kui soovid aidata Päite Loomaparki, siis neile saab annetada pangaülekandega SEB EE851010220214610221 või Swed EE452200221056484378, saajaks MTÜ Ayuda.