18. jaanuari kaunil hommikul kostus Vääna tallidest jutusuminat. Kõik olid kuulama tulnud loomaarst Liis Maisla koolitust hobuseomanikele, kus sai meelde tuletada juba tuttavaid asju ja omandada uusi teadmisi. Viimane ei olnud pelgalt sõnakõlks, sest uute teadmistega lahkusid mitmed inimesed, kellel juba aastakümnete pikkune kogemus selja taga. Oli positiivne näha, et koolituse juhendis lubatu vastas täielikult tõele- mõnusas ja hubases keskkonnas saigi küsida kõige kohta.
Koolitus algas teooriaga, kus Liis andis kiire ülevaate sellest, kes on hobune ja millised on tema vajadused. Ehkki see võib esmapilgul tunduda tarbetu, sest inimesed justkui teavad, kes on hobune, siis tegelikult on hobuse baasvajaduste täitmise mõistmine ja nendega arvestamine ülioluline. Liisi sõnul on mitmed terviseprobleemid seotud stressiga, mis omakorda tuleneb sageli baasvajaduste katmata jätmisest.
Nii tõi Liis omast arust ekstreemse näite hobuste söötmisest, kus hobustele antakse õhtune hein ette kell 18 õhtul ja rohkem hobused inimest ei näe. Samas ei erine selline söötmisrežiim väga palju sellest, mis mõnel pool toimub…
Liis rääkis sellesti, millised on hobuse tervisenäitajad ja milline on terve hobune. “Oleks hea, kui teate oma hobuse normaalset kehatemperatuuri, sest kui kahtlustate, et hobune võib haige olla, siis teate oma hobuse normväärtusi,” jagas ta kuulajatele soovitusi. Kas mõõta hobuse temperatuuri pigem hommikul või õhtul? “Väikeseid kõrvalekaldeid aitab tuvastada pigem õhtune mõõtmine, sest hommikuti kipub näit olema madalam kui õhtul,” soovitas Liis.
Oluline on, et hobuseomanik tunneks oma hobust. Natukene kõrgenenud temperatuur või pulss võib viidata sekkumist vajavale probleemile ja kui seda osatakse varakult märgata, on ravi kiirem ja tõhusam.
Ussirohi ei ole teema, kus üks lahendus sobib kõigile
Huvitaval kombel pakkus palju kõneainet hobuste rutiinne hooldus, mille hulka kuuluvad näiteks vaktsineerimine, värkimine, hammaste hooldus ja ussirohu andmine. Meelde tuletati vaktsineerimiste ajakava ja pandi kuulajatele südametele, et nad ise passis näpuga järge ajaks. Vaktsineerimine oli üks teemadest, mille peale publik elavnes ja uuriti kõige kohta- mis kaitseb mille vastu, milliseid vaktsiine tehakse koos, millised on vaktsineerimise skeemid ja palju muud.
Ussirohi ja hobuste siseparasiidid oli teine teema, mis tekitas elevust ja nii mõnigi laialt levinud arusaam leidis ümberlükkamist. Liis rääkis, et suur hobuseid ei vaja tegelikult ussirohtu kevadel ja tuleks kaaluda, kas hobustele on tingimata kaks korda aastas vaja ussirohtu anda.
Kui vähegi võimalik, siis tema soovitus oleks teha tervele karjale roojaproov. Roojaprooviga saab kindlaks teha hobused, kes vajavad kõrgendatud tähelepanu ja sagedasemat ussirohu manustamist, vältides samal ajal ussirohu ülemanustamist hobustele, kellel seda nii tihti vaja ei ole. Liisi soovitus on roojaproove võtta karjatamisperioodi jooksul ehk kevade teises pooles ja suvel. Kui on võimalus teha mitu roojaproovi, siis head kuud oleksid näiteks aprill ja august.
Talvel ei ole roojaproovil erilist mõtet, sest see ei anna usaldusväärseid vastuseid. Ka sügisel on roojaproovi analüüsimine majanduslikult vähem otstarbekas, sest siis võiksid saada ussirohtu kõik hobused.
Liis sukeldus kuulajatega ussirohtude ja toimeainete põnevasse maailma ja andis ülevaate, mis mille vastu töötab, jagades juhtnööre, millal midagi eelistada.
Oluline asi, mida kiputakse alahindama, on karjamaa puhtus. “Puhas karjamaa võtab nakkussurvet vähemaks ja koristamine võib olla sama tõhus nagu ussirohu andmine,” räääkis Liis. Päris vabaks siseparasiitidest ei saa ükski hobune ja see pole ka ussirohu eesmärk, ent siseparasiitide foon võiks olla nii madal, et see ei kujuta eendast hobuse tervisele ohtu.
Vanad hobused ja sugumärad vajavad ka hoolt
Liis lükkas ümber ka eakamaid hobuseid ümbritseva arusaama nagu võikski nad välja näha natuke viletsamad. “Vanade hobuste tervisehädadest vaadatakse sageli mööda, arvates, et see ongi normaalne,” sõnas ta. “Nende heaks on võimalik nii palju ära teha ja see ei nõua suuri investeeringuid. Vahel saab väheste vahenditega nende elukvaliteeti parandada.” Liis on veendunud, et sellist olukorda ei tohi olla, kus eakal hobusel on mure, aga see pannakse vanuse arvele, arvates, et vana hobune peabki selline olema. Ei pea.
Ka sugumärad on Liisi sõnul sageli unustatud seltskond, eriti, mis puudutab hammaste hooldust. Ta mõistab, et inimesed pelgavad tiine mära rahustamist, aga hammaste hooldust ei pea jätma tiinuse lõppfaasi ja hambaid saab vaadata ka muul ajal.
Liis lükkas üheselt ümber ka väärarusaama nagu ei vajaks noore hobuse hambad hambaarsti tähelepanu. Vajavad küll. Tegelikult tuleks noorhobuste hambaid kontrollida täiskasvanutest isegi sagedamini, sest hammaste vahetumine on kriitiline periood, mil võivad välja kujuneda mitmed hambumusvead. Selles etapis on neid aga sageli võimalik mingil määral korrigeerida..
Jälle kõlas tuttav jutt ennetusest. Ennetada on lihtsam (ja odavam) kui hiljem tagajärgedega tegeleda. “Isegi, kui tundub, et hobusel ei ole häda midagi, siis peab ikka tema suhu vaatama ja veenduma, et hobusel on kõik hsäti. Mingil hetkel võivad probleemid olla juba nii ekstreemsed, et hambaarst tahab iga mõne kuu järel hobuse suhu vaadata,” manitses Liis.
Ennetus, ennetus ja veel kord ennetus
Iga teemablokki läbis sõnum, mis kutsus üles ennetama ja riske maandama. Miks tegeleda tagajärgedega, kui lahendus probleemile on käe ulatuses? On ka ennetamine palju lihtsam kui hiljem ravi ja tagajärgedega tegelemine.
Hobused on meistrid enda vigastamisel, emistõttu on turvalise ja ohutu keskkonna loomine hobusele eriti oluline. Kuid, mis saab, kui hobune on end vigastanud? Iga huviline sai käe valgeks või õigemini joodiseks koolituse praktilises osas, kus sai harjutada haava sidumist ja kabjamähise tegemist. Liisi asjatundlikul juhendamisel said osalejad teada, kuidas korrektselt haavale sidet siduda, milliste kihtidena sidet paigaldada ja palju muud põnevat. Praktilised oskused, mis kuluvad alati marjaks ära.
Elevust tekitas ka võimalus mõõta hobuse pulssi. Teoorias tundus see lihtne, kui tegelikkuses vajas õige koha leidmine juhendamist ja tunnetamist. Hea asi, millega kodus kätt harjutada!
Eraldi tuleb kiita Vääna tallide hobuseid, kes liigset tähelepanust ja katsumisest ei lasknud end häirida ning lubasid kõikidel enda peal kätt harjutada.
“Mul on hiiglama hea meel, et leidub niivõrd palju teadmishimulisi hobuseomanikke, kes on valmis pidevalt juurde õppima ja vajadusel ka juba vananenud teadmisi ümber hindama. Sellest võidavad nii hobused kui omanikud ise,” kiidab Liis koolitusel osalejaid. “Mulle igati meeldis selline koolituse formaat ja et osalejad väga aktiivselt küsisid, sõltumata sellest, kas tegemist oli verivärskete omanike või juba kogenud hobuseinimestega.”
Vääna tallid tänavad kõiki osalejaid ja Liis Maislat väga vajaliku koolituse eest! “Koolitus tõestas, et hobuseomanikuna on palju aspekte, millele tähelepanu pöörata ja arutelu osalejatega jagus pikemaks. Plaanime tulevikus veel koolitusi korraldada ning minna teemadega rohkem süvitsi,” lubasid Katrin Tinno ja Susanne Vardja, lisades, et ootavad tagasisidet, millised teemad enim huvi pakuvad.