PPID (pituitary pars intermedia dysfuction) ehk hüpofüüsi vahesagara talitlushäire on vanadel hobustel väga sageli esinev endokriinhaigus. Laialdasemalt tuntakse seda ka Cushingu haiguse nime all. Tüüpiliselt on tabandunud hobused üle 15 aasta vanad, harvadel juhtudel võib see avalduda ka noorematel hobustel.
Kuigi haigus tabab igat tõugu hobuseid, esineb haigust ponidel enam kui hobustel. Haigus esineb ka eeslitel. Hinnanguliselt põeb haigust iga viies vana hobune ja haiguse tõenäosus kasvab koos vanusega.
PPID põhjused ja sümptomid
Hüpofüüs ehk ajuripats, on peaajus paiknev sisenõrenääre, mis koosneb kolmest osast: ees-, vahe- ja tagasagarast. Just vahesagar on PPID tekke eest vastutav. PPID korral hüpofüüsi vahesagar suureneb ja seal arenevad healoomulised kasvajad. Harva muutuvad kasvajad nii suureks, et ise probleeme tekitada, küll aga hakkavad nad liias tootma mitmeid kogu organismi talitlust mõjutavaid hormoone. Olulisim neist on ACTH ehk adrenokortikotroopne hormoon. ACTH liiast ongi tingitud enamik PPID kliinilisi tunnuseid nagu näiteks:
- probleemid karvavahetusega- karva hilisem vahetumine, laiguti mittevahetumine või karva üldse mitte vahetamine, hilisemas etapis iseloomulik krussis karv
- kaalulangus ja lihasmassi vähenemine, eriti ülaliinil
- lokaalsed rasvakogumid
- muutunud käitumine, tihti apaatsemaks
- rohke joomine ja rohke urineerimine
- higistamine, ka talvel
- sigimisprobleemid
- sekundaarsed infektsioonid (kroonilised hingamisteede- ja nahapõletikud, suurenenud vastuvõtlikkus sise-ja välisparasiitidele, hambaprobleemid jmt.)
- aeglane haavade paranemine
- laminiit
Diagnoosimine ja ravi võimalused
Paljusid neist muutustest peetakse sageli ekslikult vananemise normaalseks osaks. Haiguse tuvastamist omanike poolt raskendab veelgi haiguse hiiliv algus – neurodegeneratiivsetele haigustele omaselt ei teki muutused üleöö, vaid järk-järgult ja igapäevaselt hobusega tegeledes ei pruugi olla neid kerge märgata. Seetõttu on kahtluse korral vajalik loomaarstiga konsulteerida ja hobust haiguse osas testida.
Lisaks anamneesile ja kliinilise ülevaatusele on Cushingu diagnoosimiseks vajalik võtta vereproov. Laboratoorsetest analüüsidest on kõige informatiivsem ACTH mõõtmine. Kuna ACTH normaalne tase varieerub aastaajast sõltuvalt, siis tuleb tulemusi tõlgendada samuti vastavalt. Mitmetel juhtudel võib olla mõistlik määrata ka insuliini tase veres, et hinnata paremini laminiidiriski.
Varajane diagnoosimine ja ravi alustamine ongi olulised eeskätt sekundaarsete infektsioonide ja laminiidi tekke ennetamiseks ning hobuse elukvaliteedi tõstmiseks. Ehkki PPID iseenesest ei ole ravitav haigus, on selle negatiivsed mõjud organismis ravimitega kontrollitavad. Cushingu ravi on eluaegne, kuid üsna kergesti korraldatav, sest ravim on tableti kujul ja seda tuleb manustada vaid kord päevas. Ravimi efekti on enamasti näha kuu või mõne kuu möödudes. Oluline on ka ravil olevate hobuste ACTH taset teatud aja tagant kontrollida, et vajadusel ravimi doosi korrigeerida.
Lisaks ravimietele on oluline ka mitmesugune toetav hooldus. Kui hobune ei suuda enam ise karva ajada, võib olla kasu hobuse pügamisest. Mõnikord on pügamine ja selle asemel tekitamine vajalik ka talvel, sest mitmed Cushinguga hobused higistavad tugevasti vaatamata külmale. Kindlasti on iga vana hobuse jaoks väga olulised regulaarne hammaste hooldus, parasiiditõrje ja vaktsineerimised, samuti korrapärane kabjahooldus. Kui hobustel on kaasnev insuliini regulatsioonihäire, on laminiidi ennetamiseks vajalik teha ka muutuseid söötmises.
Ehkki PPID-d ei ole ravitav, võivad hobused õigeaegse diagnoosimise ja raviga elada mugavalt palju aastaid. Oluline on haigus tuvastada ja alustada ravi, et ennetada haiguse raskemakujulisi tagajärgi nagu laminiidi teke. Vajalik ravi koos vastava hooldusega aitab PPID-ga hobustele tagada hea elukvaliteedi ka vanemas eas.