2024. aastal kaitses Monika Varter Eesti Maaülikoolis lõputöö teemal „Ülekaalulisuse, hobuste metaboolse sündroomi ja endokrinopaatilise laminiidi esinemine eesti tõugu hobustel.“
Hobuste ülekaalulisusega kaasnevad mitmed haigused, millest kõige tõsisemaks peetakse insuliini düsregulatsiooni ning sellega seotud metaboolse sündroomi ja endokrinopaatilise laminiidi suurenenud riski. Töö eesmärk oli kaardistada eesti tõugu hobuste ülekaalu, metaboolse sündroomi ja laminiidi esinemine Eestis ning uurida ka hobuseomanike teadlikkust nende haiguste kohta.
Ülekaalulisus on heaoluprobleem
Looduses kulub suurem osa hobuste päevast söömiseks ja sööda otsimiseks. Karjamaal elavate hobuste söötmiskäitumine sarnaneb metsikult elavate hobuste omaga. Tänapäeval on aga levinud sööda piiramine või hobuste reguleeritud söötmine, mistõttu ei pruugi hobused saada miinimumvajadusele vastavat kogust ning kulutavad seetõttu söömisele vähem aega.
Ülekaalulisus on levinud heaoluprobleem arenenud riikides. Hobihobuste füüsiline koormus on tavaliselt väike, nad ei pea toidu leidmiseks liikuma ning saadav sööt on sageli energiarikas. Rasvumisrisk on suurem hobustel, kes saavad täiendsööta, kuid kelle treeningkoormus on madal või puudub. Uuringud on näidanud, et ponidel ja teatud hobusetõugudel, nagu paljudel põlistõugudel, soojaverelistel hobustel ja araabia hobustel, on suurem risk ülekaalulisusele.
Ülekaalulisuseks, millest võib edasi areneda rasvumine, peetakse liigse rasvkoe kogunemist. Hobuste üldise ja regionaalse rasvumisega seostatakse mitmeid haigusi, millest kõige tõsisem on insuliini düsregulatsioon (ID). See omakorda suurendab endokrinopaatilise laminiidi riski. ID esineb sageli koos rasvumisega, hõlmates hüperinsulineemiat ja/või kudede vähenenud insuliinitundlikkust. Siiski võib ID esineda ka hobustel, kes ei ole rasvunud, ja vastupidi – mitte kõik rasvunud hobused ei põe ID-d.
Metaboolne sündroom ja endokrinopaatiline laminiit
Hobuste metaboolne sündroom (ingl equine metabolic syndrome, EMS) on ID sündroom, millega kaasnevad endokrinopaatilise laminiidi suurenenud risk ning regionaalne ja/või üldine rasvumine. Kuigi metaboolne sündroom on sageli seotud ülekaalulisusega, võib see esineda ka normaal- või alakaalus hobustel. Seetõttu on oluline ID olemasolu tuvastamine, et määrata täpne diagnoos. Rasvunud kaelaharjaga hobustel on uuringute järgi oluliselt suurem hüperinsulineemia esinemise tõenäosus.
Endokrinopaatilise laminiidi (ingl endocrinopathic laminitis, EL) korral kahjustub kabja kandeaparaadi pärisnaha ja marrasknaha lamellide ühendus. Hoolimata erinevatest tekkepõhjustest nõrgeneb ühendus lamellide vahel, mille tulemuseks on valu, lonkamine ja sportliku soorituse langus.
EL on hobustel ja ponidel kõige tavalisem laminiidi vorm, moodustades ligikaudu 90% kliinilistest juhtudest. On leitud ka hooajaline muster – karjamaatekkeline laminiit esineb sagedamini hiliskevadel ja suvel, mil päikesepaisteliste tundide arv ja sööda mitte-struktuursete süsivesikute sisaldus on suurim.
EMS, ülekaalulisus ja laminiit on kolm peamist süsteemset häiret, mille vahel on tugevaid seoseid. Kuigi EMS ei pruugi alati väljenduda ülekaalus, saavad hobuseomanikud haigusriski vähendada ülekaalu ohjamise kaudu.
Paljud hobuseomanikud ei oska seostada ülekaalu metaboolsete haigustega. Samuti kipuvad nad alahindama hobuse kehakonditsiooni ja ei suuda alati ära tunda ülekaalulist või rasvunud hobust.
Ülekaalu ja endokrinopaatilise laminiidi diagnoosimine
Hobuste puhul on kehakonditsiooni indeksi (KKI) määramine Henneke’i skaalal üks sagedamini kasutatavaid meetodeid rasvumise hindamiseks. Kehakonditsiooni hindamine hõlmab kaela, turja, selja, sabajuure, roiete ja õlgade visuaalset vaatlust ning nahaaluse rasvkoe palpeerimist. Hindamine toimub 1–9-pallisel skaalal, kus 1 tähistab kõhetut ja 9 tugevalt rasvunud hobust. Iga piirkonda hinnatakse eraldi, saadud tulemused liidetakse ja arvutatakse keskmine hinne, mis kujutab endast hobuse kehakonditsiooni indeksit.
KKI hindamissüsteem võib olla subjektiivne, kuna põhineb visuaalsel vaatlusel ega anna täpset teavet keha tegeliku rasvasisalduse kohta. Süsteemil on ka muid puudusi — näiteks võib talvine paksem karvkate raskendada hindamist. Seetõttu on leitud, et lihtsad ja objektiivsed abimeetodid, näiteks keha ümbermõõdu mõõtmine, võivad mõõdukalt kuni tugevalt rasvunud hobuste puhul anda täpsemaid andmeid keharasva sisalduse kohta.
Korrektne söötmine ja regulaarne treening aitavad ennetada probleeme
Reguleeritud ratsioon ja regulaarne liikumine on hobuste metaboolse sündroomi ohjamisel võtmetähtsusega. EMS-i puhul peaks hobuse sööt olema koresööda-põhine, kus süsivesikute sisaldus ei ületaks 10% kuivainest. Jõusööt, teraviljad ja nendest valmistatud täiendsöödad, samuti puu- ja köögiviljad (nt porgandid ja õunad), tuleks ratsioonist välja jätta, kuna need sisaldavad rohkesti süsivesikuid, mida dieedil olev hobune peaks kindlasti vältima.
Kehamassi langetamiseks peaks hobune saama ööpäevas koresööta umbes 1–1,5% kuivainena oma kehamassist. Ratsioone, kus koresööda kogus jääb alla 1% kehamassist, ei ole soovitatav kasutada, kuna need võivad põhjustada erinevaid terviseprobleeme.
Uuringud on näidanud, et heina leotamine aitab vähendada mitte-struktuursete süsivesikute sisaldust ning kiirendab kehamassi langust ülekaalulistel hobustel. Leotades heina külmas vees vähemalt 60 minutit, väheneb vees lahustuvate suhkrute sisaldus ligi 30%. Siiski tuleb arvestada, et leotamisel kaovad ka makromineraalid, mistõttu tuleks neid vajadusel söötmise kaudu juurde anda.
Treeningul on oluline roll nii kehakaalu langetamisel kui ka laminiidi ennetamisel. Kerge kuni mõõduka koormusega treening koos sobiva dieediga parandab ülekaaluliste hobuste insuliinitundlikkust. Uuringud on näidanud, et positiivne mõju tuleneb just regulaarsest liikumisest, mistõttu on oluline hoida hobusel kindlat treeningrutiini.
Eesti hobused on ülekaalulised
Eesti hobune kuulub põlistõugude hulka ning tal on soodumus ülekaalulisusele. Uuringusse kaasati vähemalt üheaastased eesti hobused, sõltumata nende kasutusviisist, 12 erinevast tallist üle Eesti. Kokku osales uuringus 138 hobust.
Hobuste kehakonditsiooni indeksit (KKI) hindasid nii ekspert kui ka hobuseomanik Henneke’i 1–9 skaalal. EMS-i fenotüüpi hinnati kaelaharja rasvumisastme indeksi alusel. Eksperdi hinnangul oli uuringus osalenud hobustest 23,9% ülekaalulised ja 34,1% rasvunud. Mõõdukas konditsioon oli 41,3% hobustel, alakaalulisi ei olnud. EMS-i fenotüübile viitavat rasvast kaelaharja täheldati 28% hobustel.
Uuringus osalenud hobuste keskmine vanus oli 8 aastat; noorim hobune oli 1-aastane ja vanim 32-aastane. Enamik hobuseid peeti karjamaal (85,5%), rohukoplis (8,7%) või boksis (3,6%). Söötmisel kasutati peamiselt kõrreliste heina (35,4%) ja karjamaarohtu (32,1%). Enamikul hobustel (89,9%) oli ööpäevaringselt koresööt ees. Keskmine koresööda kogus ööpäevas oli 15,23 kg.
Veidi alla poole hobustel (44,2%) oli söötmistingimusi muudetud. Muutuste peamisteks põhjusteks olid elukoha vahetus (80,3%) ja kehamassi muutused (14,8%). Uuringus osalenud hobuseid kasutati peamiselt hobikorras ratsutamiseks (44,2%) ning aretuses (39,9%). Hobikorras ratsutatavad hobused treenisid keskmiselt 4,4 korda nädalas.
Eesti hobuseomanike teadlikkus ülekaalust ja metaboolsest sündroomist on madal
Etteantud skaalal hindasid omanikud pooled hobustest (50,7%) normaalkaalus olevaks ning pisut alla poole (49,3%) ülekaaluliseks. Tegelikkuses oli 42% nendest hobustest, keda omanikud hindasid normaalkaalus olevaks, Henneke’i skaala järgi ülekaalulised või rasvunud. Sellest võib järeldada, et omanikel on raskusi ülekaalu täpse tuvastamisega kehakonditsiooni hindamissüsteemi põhjal, kuna neil võib puududa eelnev või piisav kogemus ja teadmine hobuse normaalkonditsioonist.
Huvitaval kombel tuvastasid omanikud rohkem rasvunud hobuseid kui ekspert. Monika Varteri hinnangul võis seda mõjutada mitmeid tegureid – näiteks omanike soov hinnata hobuseid eksperdiga sarnaselt või igaks juhuks anda kõrgem hinne, et mitte eksida. See ei tähenda siiski, et omanike teadlikkust ja oskusi ei saaks parandada. Enamik uuringus osalenud hobustest olid ülekaalulised või rasvunud ning vajaksid vastavat dieeti.
Uuringu tulemused näitavad, et kuigi laminiidi tunnuseid tunti laialdaselt, olid teadmised metaboolse sündroomi sümptomitest madalad: 41,7% hobuseomanikest ei osanud küsimusele vastata ja 33,3% andsid valed vastused.
Tulemused kinnitasid ka varasemate teadustööde järeldusi: mida kõrgem on hobuse kehakonditsioon, seda kõrgem on ka kaelaharja rasvumisaste. Teisisõnu – mida ülekaalulisem on hobune, seda suurem on risk metaboolse sündroomi tekkeks.
Järeldused
Eesti hobuste seas levivat ülekaalulisust peab Monika Varter murettekitavalt kõrgeks. “Eesti hobune on sageli hobi- või lõbuhobune või peetakse teda aretuseesmärgil,” kirjutas ta oma lõputöös. “Seetõttu tegeletakse nende hobustega vähem – nad veedavad suurema osa ajast karjamaal ning saavad inimese tähelepanu vaid söötmise ajal või hobitegevuse käigus. Selline pidamisviis ei võimalda hobuste üldise seisundi piisavat kontrolli, mistõttu on vale pidamise korral ülekaalu ja metaboolsete häirete risk suurem.”
Monika peab positiivseks, et hobuseid peetakse välitingimustes, mis võimaldab neil rohkem liikuda. Kuid karjamaadel ja koplites liikumine on piiratud ega asenda treeningut ega mõjuta märkimisväärselt insuliinitundlikkust. Spontaanset liikumist soodustab vähemalt 4 hektari suurune karjamaa ning koresööda jagamine eri punktidesse (nt rajakoppel või “track system”).
Uuringus ilmnesid olulised seosed kehakonditsiooni indeksi ja vanuse, koresööda koguse, pidamisviisi ning hobikorras ratsutamise vahel. Nende tegurite koosmõju võibki soodustada eesti hobuste rasvumist ja metaboolse sündroomi fenotüübi avaldumist. Seetõttu peaksid hobuseomanikud edaspidi nendele teguritele rohkem tähelepanu pöörama.
Monika soovitab kaaluda, kas hobihobune vajab üldse jõusööta. “Uuringus sõi kaera jõusöödana ligi 30% hobustest lisaenergia saamise eesmärgil. Hobihobused ei vaja üldjuhul lisaenergiat, sest nende pidamine ja treening ei ole nii intensiivsed,” selgitab ta.
“Ülekaal on jätkuvalt ülemaailmne probleem ning loomaomanike harimine on selles kontekstis ülimalt oluline. Käesolev uuring näitas, et hobuseomanike üldist teadlikkust ülekaalust ja metaboolsest sündroomist tuleks kindlasti parandada. Tugev koostöö veterinaararstide ja hobuseomanike vahel loob hea aluse probleemi lahendamiseks ning aitab ennetada ka muude haiguste teket,” tõdeb Monika.
Soovitused hobuseomanikele
Ennetamine on alati tõhusam kui tagajärgedega tegelemine. Ennetus ja ohjamine toimuvad läbi treeningu ja söödaratsiooni muutmise. Farmakoloogiline sekkumine on põhjendatud vaid juhul, kui teised meetmed ei anna soovitud tulemust.
Riskirühma hobuste – eeskätt põlistõugude ja ponide – varajane tuvastamine on ennetustöö nurgakivi. Ratsioon peaks põhinema koresöödal, mille kogus on 1–1,5% hobuse kehamassist kuivainena ööpäevas. Mitte-struktuursete süsivesikute sisaldus ei tohiks ületada 10%. Soovitatav on teostada heinanalüüs, et määrata täpne toitaineline koostis. Kui see ei ole võimalik, võib kasutada alternatiivina täiskasvanud heina, liblikõieliste heina (sh lutserni) või vähendada heina suhkrusisaldust külmas vees leotamisega. Söömisaega saab pikendada aeglase söötmise võtetega (slow-feeder).
Karjatamist tuleb hoolikalt planeerida, lähtudes hobuse tervislikust seisundist ja aastaajast ning ainult juhul, kui insuliini düsregulatsioon on kontrolli all. Füüsiline aktiivsus on raviplaani oluline osa – soovitatav on kerge kuni mõõdukas treening (umbes 30 minutit päevas), vähemalt viis korda nädalas. Oluline on meeles pidada, et treening ilma ratsiooni muutmiseta ei paranda insuliini düsregulatsiooni.