Rahvusvaheline Ratsutamisteaduse Ühing (International Society for Equitation Science, ISES) hoiatas mõned aastad tagasi inimeste loodud mõistete, nagu dominantsus ja liidriroll, kasutamise ja väärkasutamise eest hobuste treenimisel. ISES leiab, et need mõisted võivad takistada harmoonilise suhte loomist hobusega ning kahjustada hobuse heaolu.
Karja hierarhia teooria lihtsustab ja eksitab
ISESi auliige ja emeriitprofessor Jan Ladewig koos teadusühingu nõukoguga seab kahtluse alla arusaama, et hobusega tegelev inimene peab olema dominantsushierarhia tipus (ehk “alfa”) või liider. Hobused suhtlevad peamiselt kahepoolsete (üks-ühele) suhete kaudu ega oma kognitiivseid võimeid abstraktsete hierarhia- või positsioonimõistete loomiseks.
Professor Ladewigi sõnul on hobustel palju andeid – näiteks ellujäämine ka rasketes tingimustes. Nad mäletavad, kus leidub toitu, vett ja varju, tunnevad ära oma sotsiaalsed kaaslased ja palju muud. “Siiski ei ole mingeid viiteid sellele, et nad suudaksid tegeleda keerukate probleemidega, mis eeldavad inimese sarnaseid kognitiivseid võimeid. Nad ei ole head üldistajad ning abstraktne mõtlemine ei kuulu nende vaimsete võimete hulka,” toob Ladewig esile. “Mida paremini me mõistame nende aju toimimist ja aktsepteerime neid piiranguid, seda paremini suudame hobustega luua harmoonilise suhte.”
ISES rõhutab, et inimeste loodud mõisted nagu dominantsushierarhia, “alfa”-positsioon ja liidriroll, mida paljud ratsanikud, treenerid ja hobusepidajad on omaks võtnud, on sageli valesti mõistetud ning lihtsustavad ekslikult hobuste keerukat ja dünaamilist sotsiaalset organisatsiooni.
Turvatunne, mitte käsukord
ISESi aupresident Camie Heleski märgib, et paljud hobuinimesed on aastate jooksul kuulnud väiteid nagu “Sa pead olema alfa” või “Sa pead kindlustama, et hobune sind austab.” „Aga kas me oleme kunagi tõsiselt uurinud, millised tõendid nende väidete taga on? Kas hobustel on tegelikult kindel, keeruline dominantsushierarhia, mis ei sõltu parajasti mängus olevatest ressurssidest või konkreetse hobuse motivatsioonist? Kas uuringud toetavad uskumust, et hobused näevad inimest oma karja kahejalgsest juhina?“ küsib ta.
ISES-i seisukohtadega on nõus EOK vanemtreener Marlen Vassil. “Arvestades, et soovime hobusele öelda, mida ta peaks tegema ja mida mitte meiega suheldes, siis selles mõttes on inimene otsustajaks selles suhtes. Meie ülesandeks on teha selliseid otsuseid, mis oleksid kasulikud mõlemale poolele – nii meile kui hobusele,” sõnab ta.
Marleni sõnul ei õpeta lihtsalt dominantsuse kehtestamine mingile ressursile hobusele kuidagi, kuidas ta peaks käituma. “Inimese ja hobuse vahelises suhtluses on vajalik luua hobusele turvatunne ning tunda mehhanisme, kuidas hobune tegelikult õpib. Seda arvestades hobuse tajulist ja vaimset võimet ja teades selle erisusi inimesega – teatud juhtudel on nad ju kognitiivselt võimekamad inimesest, ent vaimse poole pealt ei kasuta nad kohe kindlasti mitte inimese loogikat.”
Karja hierarhia või ressursside kaitsmine?
Mitmed hobuinimesed siiski usuvad, et karja hierarhia teooria on igati õigustatud. Ollakse näinud, kuidas võimukam hobune ajab teise hobuse heinapalli või vee juurest minema. Tegemist ei ole siiski karja hierarhia nähtusega.
Marlen Vassil leiab, et sõjaväelisest hierarhiat või käsuahelat hobustel karjas ei ole. “Hobuste eesmärk on ikkagi võimalikult turvaliselt elus püsida,” sõnab ta. “Loomulikult on igal hobusel oma iseloom ja elukogemus ning vastavalt sellele nad ka käituvad.”
Marlen toob välja, et hobuste käitumine muutub tema eluea jooksul või seoses tingimustega. “Näiteks pigem teisi vältiv ja inimese silmis siis nö. “alistuv” mära võib muutuda peale varsa sündi vägagi “dominantseks” ja varssa kaitsvaks. Selline käitumine lisab julgust ning hiljem võib mära olla ka sõltuvalt enda vajadustest dominantsem tema silmis väärtuslike ressursside osas,” toob ta näite. Selline muutus ei pruugi olla püsiv. “Selliselt võib ta käituda üksnes ajutiselt. Tegemist on loomuliku loodusliku käitumisega. Inimestel on võime neid asju suuremas plaanis näha ning mitte sildistada hobuseid, vaid pigem õppida mõistma erinevaid toimivaid mehhanisme. Mina soovitaksin rääkida pigem sotsiaalsest organiseeritusest kui rangest hierarhiast,” annab ta soovituse.
Kodustes tingimustes tekib hobuste vahel konkurents teatud ressursside – sööda, varjualuse või vee – pärast. Ressursside kaitsmine võib viia agnostilise (st agressiivse või alistuva) käitumiseni kahe või enama hobuse vahel. Enamasti väljendub see ähvardustes, mitte otseses füüsilises agressioonis. Stabiilses karjas elavate hobuste seas on tõsine agressioon harv. Kuigi hobused võivad karja sees ressursside nimel konkureerida, ei näi neil olevat motivatsiooni lihtsalt domineerida.
Iga kohtumisega õpivad hobused hindama oma suutlikkust ressurssi säilitada. Teadlased nimetavad seda ressursi hoidmise potentsiaaliks (resource-holding potential). Samamoodi kujuneb hobuse positsioon grupi teiste hobuste suhtes tõenäoliselt kahepoolsetest suhetest, mitte üldise sotsiaalse hierarhia alusel.
Üksteisega konkureerimise asemel püüavad hobused konflikte vältida. Väljakujunenud sotsiaalsetes gruppides on iga liige õppinud, milliseid hobuseid ta suudab vajadusel eemale tõrjuda ja keda tuleks võistlussituatsioonides vältida. See teadmine põhineb tõenäoliselt mitmete kahepoolsete suhete kogemusel, mitte selgel järjestusel kõigi grupiliikmete vahel.
Kust pärineb karja hierarhia teooria?
Nagu eelpool selgitatud, ei ole praegu ühtegi tõendit selle kohta, et hobustel oleks arusaam hierarhiast.
Domineerimishierarhia kontseptsiooni pakkus välja Norra bioloog Schjelderup-Ebbe, kes kirjeldas kanade seas esinevat „nokkimisjärjekorda“. Sellest ajast alates on nii teadlaste kui ka laiema üldsuse seas levinud idee, et sotsiaalsed loomad moodustavad grupis staatusel põhineva sotsiaalse struktuuri.
Sarnase ebatäpse teaduse ohvriks langesid 1930.–1940. aastatel ka hundid. Teadlased jälgisid loomaaias elavaid hunte ja jõudsid järeldusele, et nad võitlevad pidevalt hierarhias kõrgemale jõudmise nimel ning alfaisase agressiivne käitumine hoiab teised kontrolli all. Kuid teadlased ei võetud arvesse, et tegu oli omavahel võõraste huntidega, kes elasid suletud territooriumil ja kellel oli piiratud ligipääs ressurssidele.
Tollased järeldused pani kirja teadlane David Mech oma menukasse raamatusse ja neid ekslikke arusaamu hakati hiljem üle kandma ka kodukoertele. Alles hiljem, kui hakati uurima looduses vabalt elavaid hunte, selgus, et nad ei käitu sarnaselt vangistuses elanud loomadele.
Paljud uuringud on püüdnud määrata hierarhiat, jälgides agnostilisi kohtumisi grupi liikmete vahel. Need tähelepanekud on tavaliselt võimaldanud välja tuua mõned kõrgema ja madalama staatusega loomad, kuid keskmise taseme loomade kohta ei ole sageli õnnestunud midagi öelda, kuna nad ei ole omavahel agressiivsust üles näidanud.
On selge, et üks loom võib konkurentsiolukorras teise kõrvale tõrjuda. Sellisel juhul võib nimetada võitjat “domineerivaks”, “alfaks” ja teist “alluvaks” või “kaotajaks”, kui kirjeldatakse vaid nende kahe looma vahelist suhet. Tõenäoliselt mäletavad mõlemad hobused kohtumise tulemust pikalt – nii samasugustes olukordades kui ka potentsiaalsetes konfliktides teiste ressursside üle.
Sellest hoolimata ei anna see alust arvata, et hobused loovad oma ajus kõigi teiste hobustega hierarhilisi suhteid.
Miks on dominantsusteooria kahjulik?
Mõned hobustega tegelevad inimesed usuvad, et hobuse “austuse” saavutamiseks ja tema alluvuse tagamiseks peab inimene olema justkui alfa ehk sotsiaalse hierarhia tipus. Selle mõtteviisi kohaselt peab inimene olema suhtes domineeriv pool ja hobune alluv. Isegi kui hobustel oleks arusaam “tipp-positsioonist”, on küsitav, kas selline hierarhia üldse hõlmaks inimesi.
Selliste uskumuste üheks põhjuseks on antropomorfism, kalduvus omistada hobustele inimlikke omadusi nagu austus ja autoriteet. Samuti toetab sellist lähenemist levinud suhtumine, et hobuse käitumine on seotud sellega, kas ta austab inimest. Kuid selline suhtumine teeb sageli rohkem kahju kui kasu.
“Hobune ei käitu “halvasti” seetõttu, et ta inimest ei austa,” on Marlen veendunud. “Ta lihtsalt näebki kõike enda, hobuse, vaatenurgast. Sellised väited peegeldavadki inimesekeskseid eelarvamusi, mitte hobuse käitumist. Austus peab ikka olema inimesepoolne, kuna inimene on selleks suuteline. Meie peame küsima endalt, mida hobune vajab – turvatunnet, selgust suhtlemisel ning inimest, kes on hobuse jaoks arusaadav, järjepidev ja usaldusväärne.”
Hobuste treenimisel viivad domineerimispüüdlused sageli karistuste kasutamiseni ja nende õigustamiseni. See võib lisaks võimalikele negatiivsetele tagajärgedele hobuse heaolule kahjustada ka usalduslikku suhet inimesega. Hobuse loomulik reaktsioon agressiivsele vastasele on eemaldumine. Kui hobune tajub treenerit agressiivsena, muutub tema peamiseks motivatsiooniks inimesega kontakti vältida.
Marlen toob välja teisegi ohukoha. “Hobuste käitumist karjas on kindlasti põnev vaadelda, küll aga võib hobuse käsitlemisel see palju kahju tekitada. Lihtsustatud karja hierarhia teooria on minu silmis vägagi kahjulik hobuste käsitlemisel,” sõnab Marlen. “Selle kasutamine pigem väldib süvenemast hobuse (probleem)käitumise tegelikesse põhjustesse, takistades seeläbi probleemi lahendamist.”
Seetõttu on äärmiselt oluline, et treenerid, ratsanikud ja hooldajad ei mõjuks hobusele agressiivsena – see võib esile kutsuda hirmu ja inimesest hoidumist.
Loobu domineerimisest, õpi mõistma
ISES kutsub ratsanikke, treenereid ja hobusepidajaid loobuma dominantsuse ja liidrirolli mõistetest hobuse-inimese suhetes, õppima rohkem hobuste loomulikust käitumisest ja mõtlemisvõimest ning treenima hobuseid rahulikult, selgelt ja järjekindlalt. Soovituseks on juhinduda ISESi hobuse treenimise esmastest põhimõtetest, mis arvestavad nii hobuste võimekuse kui piirangutega.
Marlenil on hobuinimestele neli soovitust:
- Õpi hobuse tajumaailma – mõista, kuidas hobune näeb, kuuleb ja tajub ümbrust.
- Keskendu turvatunde loomisele – kasuta rahulikke, etteaimatavaid käitumismustreid, taga ka rahulik ja turvaline keskkond hobusele õppimiseks.
- Õpi kasutama õppimisteooriat – universaalsed õppimise mehhanismid liigiomaste erisustega. Mõtle selgelt, mida soovid ning kuidas seda hobuselt küsida.
- Ära interpreteeri hobuse käitumist inimlike mõistetega nagu “austus” või “ülemuslikkus” – hobune ei tee moraalseid otsuseid, ta käitub vastavalt oma kogemusele ja vajadustele.