14. juunil täitub 85 eluaastat Tõnu Rähnil, erilisel Ratsanikul, kelle elus on olnud uskumatult palju ja mitmesuguseid hobuseid ja õpilasi. Rohkem, kui kellelgi teisel Eestis. Aga kui küsisin temalt, kes oli ta elu parim hobune, vastas ta: „Kõik olid head hobused!“ Kõigis neis oli midagi, mille Rähn oskas esile tuua ja välja arendada. Nii mõnigi oli selline, et ainult Tõnu suutis nendega kõrgeid tulemusi teha. Kui mõne tippratsaniku kohta on öeldud ühehobuseratsanik, siis Tõnu Rähn on olnud igahobuseratsanik.
Peaaegu juhitamatu Saluudiga kihutas 19-aastane Tõnu N Liidu 1959. a. meistrivõistlustel noorhobuste kolmevõistluses hõbemedalile. Sellest peale on tema kätte sattunud, pakutud või lausa kohustatud ratsastama igasuguseid keerulise iseloomuga hobuseid. Tema enda või tema hobuste õpilastena õppisid paremini ratsutama paljud noored. Tema käest sai oma esimese võistlushobuse Narzani Pille Elson, temalt saadud Eraga oli Arvo Nukke Eesti meister ja Eesti koondise liige, Toomas Oinus pääses Eesti koondvõistkonda Bratislavas Rahvuste Karikat võitma Rähni poolt ette valmistatud Glasisel.
Enamus Tõnu ratsastatud hobustest tegid oma parimad võistlused siiski tema enda all. Ainult tema suutis puhtalt läbida 150 cm marsruudid selliste hobustega nagu Fat, Reklaam, Glasis. Tõnu saatuseks oli olla omamoodi testiratsanik, kes pani järjest korda uusi noorhobuseid teiste jaoks ja istus vahel ka teiste ratsanike parimate hobuste selga, kui oli vaja kedagi asendada. Näiteks oli ta Aadi Pärteli Omegaga 1975.a. Eesti meister 160 cm kõrgemas klassis ja aasta hiljem võistles ka Eesti koondises Rahvaste Spartakiaadil.
Kes olid paremad hobused?
Kes siis ikkagi olid nende paljude hulgas teistest paremad? Kui hakata Rähni „kõigi heade hobuste“ hulgast ise parimaid valima, tuleb tõdeda, et kõigis neis on rohkem ratsaniku tööd kui nö materjali vaieldamatut kõrget kvaliteeti. Mõned on siiski erilisemad. Väike täisvereline Akmolinsk täitis Tõnu Rähni all meistrinormi nii kolmevõistluses 1970. a. kui takistussõidus 1974. a. Tagasihoidlik väikese hüppega Akaatsia jõudis Tõnuga 1963. a. Eesti koondisesse kolmevõistluses ja oli hiljem asendamatu noorte takistussõidus – 1963. a. tuli Akaatsiaga N Liidu noortemeistriks Toomas Madisson ja 1968. a. Ivar Ojalo. Pooleli jäi Tõnu Rähni teekond tippspordis täisverelise Romuliga. Juba 1978. a. võeti ta selle andeka hobusega N Liidu koondise kandidaadiks, 1980. a. sai N Liidu meistrivõistlustel kahevoorulises kõrgema klassi takistussõidus 5. koha, aga peagi pidi hobusest loobuma, sest tuli tööle Niitväljale.
Uuesti tegi Tõnu sama tulemuse – 5. koht N Liidu meistrivõistluste põhisõidus – oma uuel hobusel, Niitväljal sündinud trakeeni märal Vandal 1984. aastal. Selle sõiduga täitis ta ka rahvusvahelise klassi meistersportlase (suurmeistri) normi. Seda oli talle väga vaja, sest oli kehtima hakanud määrus, et üle 35 aasta vanad ratsasportlased saavad üleliidulistel võistlustel võistelda ainult siis, kui neil on selline kvalifikatsioon. Eesti ratsanikest said rahvusvahelisteks meistersportlasteks peale Rähni ainult Pille Elson, Konstantin Prohhorov ja Rein Pill.
Eesti meistrivõistluste statistika järgi peaks Tõnu parim hobune olema aga hoopis täisvereline ja paljude meelest lootusetu täkk Omer, kellega ta oli Eesti meister takistussõidu põhialadel 1993. ja 1994. aastal. Kokku on Tõnu Rähn võitnud Eesti meistrivõistlustel erinevatel aladel 1958–96 16 kulda (sh 4 SMV-d), 23 hõbedat ja 20 pronksi. Hobustest, kes on tema all oma andekuse või ka andetuse avastanud, võiks teha pika nimekirja. Seni nimetamata ja tähtsamatest alustades oleks see: Omut (Eesti MV hõbe sporthobuse kolmevõistluses), Helsing (NL MV 3. koht parkuuris nr. 2), Konsultatsija (Eesti noortemeister kolmevüistluses 1958. a. ), Gimalai, Giatsint, Aljanss, Igorka, Kuljus… Oma viimase võistluse takistussõidus tegi Tõnu 2000. a. ja jõudis Ruila Indoor Cup 130 cm parkuuris Dividendiga ümberhüpetele Klettenbergi ja Palladiumi vastu ning jäi teiseks.
Nii see läks. Elulugu nagu hobuste nimekiri. Aga see polnud kaugeltki kogu elu. Olid veel õpilased ja kõige tähtsam – perekond. Tema käe all alustasid Sirje Argus, Pille Elson, Aldo Kanepi, Raul Kauna, Julia Katok, Ivo Kollo, Urmas Kubre, Rein Pill, Andrus Porman, Peeter Raid, Toomas Trummer, ta oma pojad Andres ja Toomas. Hiljem tulnutest sai tema käe all oma parimad tulemused Ruudo Vatsel. Eesti noortemeistrid olid ka Raul Kärbline, Raul Härm, võib-olla kõik ei tule meeldegi. Kuuest lapselapsest on kaks tema käe all ponispordis edukad olnud ja tütretütar Jessica Raide on pühendunud ratsaspordile nii sportlasena kui ettevõtjana.
Tõnu ise pole praegugi hobustest ega õpilastest kaugel, alles ta võistles rakendispordis. Alati on ta valmis arutlema ratsutamise põhitõdede ümber ja meenutama oma õpilasi ja hobuseid.
Soovime Tõnule veel palju tegusaid aastaid!