Urmas Raag (s 25.VII1965) alustas oma pikka teekonda ratsamaailmas Väimela tehnikumis Arvi Aviksoni õpilasena. Varsti oli ta nii Arvile kui minule sedavõrd silma paistnud, et korraldasime talle iganädalased lähetused Niitväljale korralike hobustega korralikult hüppama õppima. Väimela õppehobuste kohta on Urmas ise öelnud: „Traavel Bližni võis kallale tulla, ukraina ratsahobune Futbol võis end treeningtunnis pikali visata ja täisvereline Laks sööstis mõnikord täiesti juhitamatult minema“.
Visa tahe ja esimesed tiitlid
Esimene ja peamine hobune, kellega Urmas pidi kohanema ja hakkama saama, oli võimas ja võimatult täkku täis tori hobune Krahv. Saime ta Niitväljale treeningusse, kuna Tori arukas treener Mart Nali arvas, et tema sellest tipphobust ei saa, aga võimeid on hobusel palju. Juhitavusega oli Krahvil oma iseloomu tõttu probleeme, seepärast parimad ratsanikud teda esialgu ei tahtnud ja ma pidin ise teda koolitama. Suurt hüpet tõesti oli ja Urmas sai 150-160 cm hüpetel kõvasti tasakaalu harjutada, kuulata omajagu nõuandeid mitmelt treenerilt ja õppida tundma tippsprdi maailma.
Need Urmase treeningud, mis toimusid reede õhtust või laupäeva hommikust pühapäeva õhtuni ööbimisega meie ühiselamus, kestsid 1982-1983 või mõnikord isegi tehnikumi lõpetamiseni 1984. aastal. Võistlemist oli vähe, treeningud olid ilusamad, aga 1983. aastal tuli Urmas Raag Krahvil Eesti noorte meistrivõistlustel 120 cm parkuuris pronksmedali. Tõsi, selleks ajaks oli ta juba Tartu ratsabaasi hobusel Hof isegi 150 cm parkuure sõitnud, ise alles 16-aastane. Aga võimuvahetuse järel talle Tartus enam hobuseid ei leitud. Luunjas Urmas Saksa õpilasena tuli ka esimene Eesti esindamise võimalus ja kohe 1984. aastal NL juunioride meistrivõistluste pronksmedal kolmevõistluses hobusel Beifut.
Samal 1984. aastal oli ta jõudnud pronksmedalile ka Eesti meistrivõistlustel sporthobuse kolmevõistluses pronksmedalile eesti tõugu hobusel Parool (s. 1976.a., i. Posol ox, e. Valli, ei. Vahur, Kõljala kolhoos). Sel ajal kuulusid ka sellised araabia-eesti ristandid veel eesti hobuste tõuraamatusse. Omamoodi kurioosum see tulemus, sest ponikasvu või selle lähedal eesti hobused pole rohkem suures spordis silma paistnud.
Alates 1987. aastast kuulub Raag kindlalt Eestit esindanud sportlaste paremikku. Esimese Eesti meistri tiitli sai ta sel aastal tagasihoidlikul, aga suurepärase sugupuuga trakeeni ruunal Vapsik (s. 1978, i. Bariton, e. Võvodka, ei. Ostrjak), ikka sporthobuse kolmevõistluses. Sel raskel ja tollal ka ohtlikul alal ei juhtu just sageli, et tõsisel suurvõistlusel, nagu olid tollal N Liidu meistrivõistlused, saadakse põhialal medaleid kahel aastal järjest. Urmas sai sellega hakkama pronksmedalitega sporthobuste kolmevõistluses 1987. ja 1988. aastal. Hobuseks oli täisvereline Lagos xx (s. 1978.a., i. Genaldon xx, e. Lotereja XX, ei. Jelets xx, Beslani kasvandus), kelle andsime Niitväljalt Tartusse, sest Niitväljal teda keegi eriti ei tahtnud. Oli lõpmatu vastupidavusega hobune, ja hüpe oli väga võimas. Suur liikumine maneežisõidus pealekauba. Muidugi oli Raag Lagosega kohe ka N Liidu koondvõistkonna kandidaat, väga tõenäoline 1988. aasta olümpiale sõitja. Aga Lagose tervis ei pidanud vastu või vähemalt hakkas üleliiduline juhtkond hobuses kahtlema.
Viimase Eesti meistri tiitli kolmevõistluses teenis Urmas Raag 1990. aastal trakeeni tõugu Hazaril (s 1982.a., i. Zakaznik xx, e. Hamsa, ei. Siluet II). See oli enne kolmevõistluse lihtsustumist, aga Urmase jaoks oli ka siis iga rada lihtne. Mäletan siiani, kuidas see paar läks nn kuradipüünise tüüpi takistusest üle nagu muuseas ühtlaselt pikalt galopilt, samas kui teised sättisid ja pingutasid, koondasid ja kihutasid, igaüks oma stiilis. Urmase stiil oli ka krossisõidus ilus takistussõidustiil, ei mingit turvaistakut ega hobuse „toetamist“ kõva ratsme abil. Suuremad krossitakistused talle muret ei teinud, aga uusi võimekaid hobust oli raske leida. Pealegi kippus kolmevõistlus oma tõsidust kaotama, parimad ei pruukinud enam alati võita. Takistussõit muutus huvitavamaks.
Säravad rahvusvahelised tulemused
Pealegi tuli Eesti Vabariigis hakata ka majanduslikult mõtlema. Koostöös Sven Šoisiga loodi 1996. aastal Talliteenuste OÜ, nüüd Luunja Stud OÜ. Peamiselt Lätist ostetud hobuseid tegi Urmas Raag müügikõlblikumaks ja hinnalisemaks palju. Esimesed suuremad võidud takistussõidus tulidki Lätist ostetud müügihobustega Lassite (Eesti meister 1999) ja Kingston (Eesti meister 2000 ja Finnderbi võit 2000). Siis tuli Niitvälja trakeen Topaas (i. Pallaadium, e. Thisbe, ei. Beg xx). Selle hobuse viis Urmas Eestis sündinud hobuste edetabelis etteotsa, 2000-2002 esikohale. 2006. aastal tuli Vilniuses Maailma Karika etapivõit. Neid etapivõite tuli veel – 2018. a. Kunkiais Ventisettel ja 2021. a. Riias Van Dammel. Mõlemad omakasvatatud hobused.
Sellisel tasemel võite tuleb Urmase arvele loodetavasti veel, aga midagi sellist, nagu tegid Urmas Raag ja BWP mära Ibelle van de Grote Haart 2018. aastal Pariisis maailmakarika finaalis, ei julge niipea lootagi. Seal saavutatud 15. koht on Eesti ratsaspordi suurimate saavutuste hulgas väärtuselt teine Gunnar Klettenbergi ja Novesta 12. koha järel. Aga nn „finaali finaalis“ tehtud sõit 160 cm parkuuris (8. koht) oli selline, mis jääb kauaks meelde mitte ainult eestlastele, vaid paljudele maailma asjatundjatele mitte statistilise saavutusena, vaid rohkem hüpete ja kogu sõidu suurepärase stiiliga.
Stiiliga ongi nii, et Urmas on otsijahingega ratsanik, ta on katsetanud mitmesuguseid stiile, talle on ette heidetud nii liigset koondamist, isegi hobuse ratsme taha sõitmist, aga ka vastupidi – et ta sõidab liiga vabalt, „nagu amatöör“. Eks ta on püüdnud leida igale hobusele koostööks sobivaima tee. Tahaks veel neid Urmase erinevaid hobuseid meelde tuletada, aga neid on liiga palju. Kui võtta kõik, kellega natuke tegeletud, siis võib-olla polegi see arv eriline. Aga tase loeb rohkem. Vähemalt seitse hobust on ta viinud 160 cm tasemele – Topaas, Loverboy, Axel de Beumont, Carlos, Ibelle van de Grote Haart, Van Damme, Ventisette. Rahvusvahelistel võistlustel on ta Eesti ratsasporti esindanud 31 hobusel 1128 korda. Ainult Gunnar Klettenbergil on selliseid starte rohkem – 1680.
Sportlane, kes ei ole jäänud mugavustsooni
Kui võite, tiitleid ja auhinnaraha on küllalt teenitud, ei jää sellised nagu Urmas Raag loorberitele või rannaliivale puhkama. Hakkab huvitama, kuidas see kõik tulnud on ja kuidas võiks end teostada mitte ainult hobuste, vaid ka õpilaste kaudu. Raagi treeneritalent on tähelepanu äratanud mitte ainult Eestis, teda on kutsutud ka Venemaale ja Soome oma erilist hobusetunnetust edasi andma ja seletama.
Algusest peale on Urmasele iseloomulik olnud suur tahe kogu aeg areneda. Väimelast Niitväljale käies tuli tal sageli öösel kell 2 ärgata, et bussile jõuda ja kogu pika tee võis ta 6,5 tundi mõelda, kas ikka tasub end nii vaevata. Aga on tasunud. Kerget elu pole ta kunagi otsinud, ei otsi praegugi. Sõidab Saaremaa vahet, et arendada Kaisvere tallide innukaid ratsanikke ja hobuseid. Treenib omakasvatatud ja mujalt pakutud noori hobuseid, vahepeal võidab võistlusi. Viimasel ajal omakasvatatud Verdicti sadulas. Loodame, et kui ta laskis end hiljuti Ratsaliidu juhatusse valida, hakkab ta ka seal kõike arendama, eelkõige tippsporti, ja ei lase meie alal taandareneda kergeks ja mõnusaks seltskondlikuks harrastuseks ja meelelahutuseks.
Lõpetuseks tahaks Urmasele öelda, nagu ta ise vahel ütleb oma õpilastele: „Kunagi ei tohi pooleli jätta!“