26. juulil toimub Luunja pargis juba 45. korda traditsiooniline takistussõiduvõistlus Luunja Karikas – üks vanimaid järjepidevaid ratsaspordisündmusi Eestis. Võistlusel on ajalugu, au ja eriline atmosfäär, mille elus hoidmisse panustavad korraldajad Urmas Raag, kes ka ise alati võistlustulle asub ning Sven ja Sten Shois.
Tänavune juubelivõistlus toimub esimest korda pargis, mis on saanud värskenduse. „Eelmisel aastal renoveerisime pargi koos Luunja valla ja Tartumaa Arendusseltsiga. Pind oli varem konarlik ja ebaühtlane. Nüüd on kõik siledaks tõmmatud ja loodud ka kalded, et liigne vihmavesi ära jookseks,“ selgitab Urmas Raag. „Esimest korda näeme nüüd, kuidas uus pinnas võistluse survele vastu peab – ja usun, et peab hästi.“
Pealtvaatajate jaoks on Luunja Karikas alati olnud enamat kui sport. Park ise, võistluspaiga eriline atmosfäär, mitmekesine publikuprogramm, show-alad, ilusad hobused ja maitsvad toidud loovad õhustiku, mida mujalt ei leia. „Kui me vahepeal tegime võistlusi liivaväljakul, jäi midagi nagu puudu. Park on õige koht – see on alati olnud Luunja Karika päris kodu,“ ütleb Urmas.
Luunja Karikal on pikk ja väärikas ajalugu. Esmakordselt peeti võistlus 1980. aastal, mil selle korraldas toonane ratsaspordientusiast Urmas Saks. Tema sihiks oli rajada Luunjast piirkondlik keskus, kus koonduksid Tartumaa parimad hobused ja ratsanikud – eesmärgiga jõuda Eesti meistrivõistlustele ja sealt edasi ka üleliidulisele tasemele.
„Vene ajal oli kolhooside ja sohvooside tavaks pidada korra aastas suurem ratsapäev, aga neid kohti, kus see ka pärast Nõukogude aega elama jäi, oli vähe,“ meenutab Urmas Raag. Luunja oli üks neist vähestest, kus traditsioon ei katkenud – isegi kui vahepeal oli aegu, mil osalejaid ja publikut nappis. „See järjepidevus ja püsivus – see ongi Luunja Karika tegelik väärtus. Oleme pidanud seda võistlust südame ja visiooniga.“
Läbi aastate on Luunjas toimunud nii Eesti meistrivõistlused, Masters-sõidud, kui ka legendaarne kõrgushüppe võistlus, kus Andrus Kallaste ja Opaal lendasid 2010 aastal üle 215 cm müüri. „Mäletan, kui Kaubamaja disainer kujundas plakati, millel olid hüppekõrgused kuni 2.15. Mõtlesin tookord, et see on ilmselge liialdus, aga siis hüppasidki ära! See oli korralik rahvalaulupidu – inimesed seisid platsi ääres mitmes reas,“ meenutab Urmas. Nii sündis ka Eesti kõrgushüppe rekord, mida pole tänaseni ületatud. „See nõuab hobuselt ja ratsanikult tohutut julgust – aga eks Tartu Kaubamaja välja pandud suur auhinnaraha oli ka motivaatoriks,“ lisab Raag.
Sel aastal stardib Urmas põhisõidus kolme hobusega. „Korraldaja ja sportlase rolli ühildamine pole kunagi lihtne – treenimiseks jääb vähe aega, kohustusi on palju. Aga kodupubliku ees võita on alati väga magus. Annan endast parima.“
Luunja karikat on alati huvitav jälgida ka selle pärast, et Eesti parimad ratsasportlaseed tulevad sinna igal aastal hea meelega kokku – saab näha takistussõidu tipptaset. Ka võistlejad tunnevad seda erilist atmosfääri ja võimsat tunnet, mida pargis hüppamine pakub
„Naljatamisi on öeldud, et „teeme 50. aastani ära ja siis vaatame“, nii et Luunja Karikas toimub kindlasti veel vähemalt viis aastat,“ kinnitab Urmas „Meil on ideid edaspidiseks, meil on tahe. Traditsiooni tuleb hoida“. See võistlus pole lihtsalt sport – see on omaette kogemus, mis ühendab inimesi ja loob mälestusi.
Kohtume maalilises Luunja pargis juba 26. juulil!