Mõnda võistlust jälgides ei saa lahti mõttest, miks tullakse rahva ette näitama, kuidas hobuseid rikutakse. Seda ei juhtu just tihti, aga kahju on hobustest, eriti nelja-aastastest, keda nähtavasti ei kavatsetagi kõrgemale tasemele arendada, vaid arvatakse, et selline üle takistuste kihutamine ongi takistussõit.
Noorhobuste hüppamise kohta ütles hästi ühel Soomes peetud seminaril Herve Godignon (Quidam de Reveli ratsanik oümpiamängudel): „Mida aeglasemalt sõidetakse noore hobusega madalatel takistustel, seda kõrgemale jõuab ta hilisemas elus.“ Isegi selline mõte on välja käidud, et võistluse võitja peaks olema see, kes läbib parkuuri kõige aeglasemini. See polnud vist küll tõsiselt mõeldud, parim lahendus on nn ideaalaeg.
Siin jõuamegi hüppe kirjeldamiseni. Mõnikord jookseb hobune üle madala takistuse hüpet tegemata. Hüpe ja lihtsalt kõrgem galopisamm erinevadki peamiselt selle poolest, et hüppel toob hobune tagajalad äratõuke hetkeks kõrvuti maha ja tõukab mõlemaga võrdselt. Esijalad on eelnevalt tõuganud maast lahti küll eraldi, aga viiakse esiotsa tõusu ajal samuti kõrvuti asendisse ühtmoodi kõverdatuna.
Täpsema kirjelduse, kuidas hobune hüppab, on kirjutanud huvitava põhitõdede kokkuvõttena USA olümpiavõistkonna USET kauaaegne veterinaar Daniel Marks. Kaks peamist näitajat, millest hüppe väärtus spordi jaoks oleneb, on hüppe võimsus ja hüppe puhtus. Hobune peab olema tugev ja julge, aga ka mõistlikult ettevaatlik. Ta täpsustab, et mõiste scope tähendab võimet teha kõrge ja samas pikk hüpe, vajamata laial takistusel suurt hoogu. „No scope, no hope“, on lihtne kokkuvõte, millest tippratsanikud hobust valides juhinduvad.
Aga siiski hüppavad ka maailma paremad hobused mõnevõrra erinevalt, olenevalt oma kehaehitusest. Erinevad on hüppeks vajaliku „kangide süsteemi“ luude pikkused ja asetus ning neid liigutavate lihaste tugevus ja kinnituskohad. Kõige ülevaatlikum on vaadelda erinevust esiotsa ja tagaotsa töö vahel. Peamine tõukejõud on muidugi tagajalgades ja Marks kordab vana kujundit kokkusurutud vedrust. Aga ta rõhutab, et liiga vähe pööratakse tähelepanu esijalgade tööle äratõukel. Ta võrdleb seda teiba rolliga teivashüppaja käes.
Mulle tuleb meelde, kuidas täielik iseõppija Argo Kaasik, kes väikese, peaaegu vigase täisverelise täkuga Prokaat tuli 1973.a. isegi Eesti meistriks takistussõidus, kurtis hobuse vähenenud hüppevõime üle: „Põrget ei ole enam!“ Just põrge on parim sõna, et iseloomustada hobuse hüpet, kes tõukab esijalgadega esiotsa nii kõrgele, et tagajalgadel on lihtsam raskuskeskmele järsk tõusunurk anda. Seejuures on mõned uurimused näidanud, et hobuse turi tõuseb tugeva tõuke korral isegi vertikaalist tahapoole. Ratsanik võib sellisel hüppel tunda, et turi lööb talle vastu rinda.
Parima esiotsaga hüppava hobuse näiteks toob Marks täisverelise Gem Twist, kellega ameeriklane Greg Best tuli 1988.a. Söuli olümpiamängudel individuaalselt hõbemedalile. Gem Twisti hüppeid nägin ise 1990.aastal Stockholmis esimestel Maailma Ratsaspordi Mängudel (WEG – World Equestrian Games). Seal teenis ta tiitli „Maailma parim hobune“, sest oli parim hobune takistussõidu finaalis, mis toimus ümberistumisega nelja parima ratsaniku vahel. Ka enne finaali oli Greg Best Gem Twistiga eelnevate sõitude kokkuvõttes parim, aga ümberistumiste tulemus oli, et parim hobune oli Gem Twist ja parim ratsanik Eric Navet, kelle aitas võidule ta hobune Quito de Baussey – ainuke hobune, kes ei teinud ühegi ratsanikuga puhast sõitu ning oli hobuste arvestuses kõige kehvem.
Gem Twisti iseloomustades kirjutas Marks, et ta esijalgade tõuge kõlas nagu püssipauk. Ning tõesti, see pauk on mullegi meelde jäänud, oli kaugel tribüünidelgi kuulda. Gem Twisti kasvataja, olümpiaratsanik Frank Chapot on öelnud, et pidi selle hobuse enneaegselt ära müüma, sest ta enda vigastatud selg hakkas igal äratõukel valu tegema.
Teistsuguse hüppega hobuse näiteks toob Marks Miltoni, kes võistles samas Stockholmi finaalis oma põhiratsaniku John Whitakeri all ja oli hobuste arvestuses teine. Miltonil olid eriti võimsad ja hästi keha alla toodud tagajalad, aga väga libajas õlg ei võimaldanud väga järsku esiotsa tõuget. Ülihea seljatööga ja suhteliselt kaugelt ära tõugates oli ta oma aja parim hüppehobune, aga tänapäeva ümberhüpetel poleks temaga võita sugugi lihtne.
Parkuuride koostajad on peamised tegelased, kellest oleneb, millise hüppega hobused on eelisolukorras. Nad on nagu koolisõidus hindekohtunikud, kes otsustavad, kuidas järgitakse FEI eeskirju või kui palju lubatakse „loomingulisust“ ja efektsust võhikliku publiku jaoks. Takistussõidus oli USA treener ja 1984. a. olümpia parkuuride koostaja Bertalan de Nemethy see, kes juba 1976. a. olümpia järel hakkas selgitama, kui mõttetu ja ebaõiglane on koostada parkuure, kus mõned takistused on jõukohased ainult üksikutele hobustele või on takistused seatud nii, et tähtis pole hobuse võimas ja puhas hüpe ning äratõukekoha valimine, vaid ootamatute olukordade lahendamine ning ratsaniku aktiivse ratsme ning sääre talumine ja arvestamine. „Isehüppav hobune“ oli sel ajal ju mõnes ringkonnas ja stiilikoolkonnas isegi kergelt ratsanikku alavääristav väljend.
Kuidas olümpimängudelgi püüti paremust selgitada nii, et takistused või kombinatsioonid olid jõukohased vaid üksikutele, seda näitab kasvõi Rooma 1960. aasta olümpia kolmese süsteemi skeem. Teise ja kolmanda takistuse vaheline 9 m distants oleks ideaalis tulnud läbida ühe galopisammuga. Kes nii tegi, sellele jäi enamasti äratõuge okserile nii kaugeks, et tagumine latt tuli maha. Paljud hobused tegid vahesammu ja ajasid siis esimese lati maha, kui inerts jäi liiga suureks, või siis tagumise lati, kui hüpe toimus kõva pidurdusega, peaaegu kohapealt.
Kogu rada oli nii raske, et ainukese puhta sõidu tegi Raimondo d’Inzeo esimeses voorus, sai teises aga 12 kp ja oli siiski võitja. Piero d’Inzeo tegi 8+8=16 kp ja sai hõbeda, David Broome oli tulemusega 23 kp kolmas. Eelmise, 1956.a. olümpia võitja Hans-Günther Winkler jäi viiendaks (25 kp). Ta üritas esimeses voorus oma Hallaga teha teises vahes kaks galopisammu, aga Halla tegi tõrke. Et see polnud aus võistlus, kirutakse tänapäevani.
Teine parkuur, mis viis veendumusele, et olümpiaparkuur ei tohiks olla võistlus hüppe võimsusele, oli 1976. a. Montrealis üles seatud rada. Seal tehti palju vigu okseril kõrgusega 160 cm ja laiusega 220 cm ning frondilt kitsas püsttakistus oli teises voorus 170 cm kõrge (muide 1968. a. Mexico olümpial olid okseri mõõtmed isegi170x220, nagu alloleval fotol näha). Kuigi Alwin Scockemöhle hobusel Warwick Rex läbis Montrealis kaks vooru puhtalt, olid järgmise kolme ratsaniku tulemused 12 kp ja nad pidid tegema ümberhüpped.
Esimese nö normaalse parkuuri ehitaski Bertalan de Nemethy 1984.a. Los Angelese olümpial, aga ajaloo kolmandaks vigadeta olümpiavõitjaks tuli alles 1992. a. Ludger Beerbaum hobusel Classic Touch (eelnevad olid 1928.a. František Ventura pärast ümberhüppeid 7 osavõtja vahel skandaalselt lihtsa parkuuri järel ja 1976. a. ülalnimetatud Alwin Schockemöhle). Alates 2008. aastast on aga kõik olümpiavõidud tulnud puhta sõiduga kahes voorus, 2024. aastal jõuti veidra olukorrani, et kõigepealt läbisid 20 ratsanikku kaks vooru puhtalt ja ümberhüpetel otsustas paremuse kolme puhta sõidu vahel kiirem aeg.
Äratõuge on hüppe jaoks muidugi määrava tähtsusega. Seda häirides võib hobuselt kiire ja „põrkega“ hüppe kergesti ära rikkuda. Marks hoiatab ratsanikke „etteronimise“ eest, mingil juhul ei tohi ratsaniku raskuskese liikuda esijalgade kohale enne, kui need on maast lahti. Tuleb meelde, kuidas Christopher Wegelius, Soome parim takistussõitja kümneid aastaid, vastas küsimusele, mida ta on oma hüppetehnikas vanemas eas muutnud, et ta sai liiga hilja aru, et tuleb oodata, kuni hobune hüppab, mitte ise hüpata.
Peale küllalt järsu tõukenurga, millest oli juba juttu, on tähtsamgi tagajalgade jõud. Jõutreeninguga saab seda küll arendada, aga ühest küljest on kõrged hüpped treeningul ohtlikud esijalgadele, teisest küljest arendavad mäkkeronimine jms. harjutused küll maksimaalset jõudu, aga mitte kiiruslikku jõudu, seda „plahvatust“, mida on vaja. Tänapäeval on siiski jõutud tänu aretusele niikaugele, et hea ratsaniku all võib iga normaalne sporthobune jõuda 130-140 cm tasemele. Kõrgemale üritada on mõtet ainult parimatel.
Stiili osas peab Marks korralikku baskülli, hobuse selja kumerdumist vastavalt hüppe trajektoorile, küll tähtsaks, aga väidab, et see teeb vaid hüppe meeldivamaks ja mugavamaks, kuid võit hüppe kõrguses on ainult 5 cm. Ta tuletab isegi meelde Meredith Beerbaumi, kes võitis suurvõistlusi peaaegu basküllita, sageli pea püsti hüppaval hobusel Shutterfly.
Hoopis rohkem räägib Marks tagajalgade avamisliigutusest ja ta peab seda hea hüppehobuse oluliseks, lausa vältimatuks tunnuseks. See on samas ka ohtlik liigutus, sest võib kahjustada hobuse selgroogu ja vaagnat ühendavat liigest. Kui hüppe suurus väheneb, olevatki sagedane põhjus, et hobune püüab hoiduda sellele liigesele viga tegemast. Pobleem on ka selles, et hobuse esijalgade tehnikat on kergem arendada kui tagajalgade oma. Liigne avamisliigutuse harjutamine võib rikkuda selja tervise.
Esijalgade töö kohta ütleb ta vaid, et õigel hüppel liiguvad need ette-üles ja randmeliigesest peaksid need olema maksimaalsel kokku surutud. Teistes uurimustes on leitud, et hüppeliigutus on üldse väga sünnipärane, seda põhjalikult muuta pole võimalik. Paljud võimsad hobused aga ei võta madalaid takistusi tõsiselt ja nende stiil avaldub alles kõrgematel hüpetel. Igale hobusele on vajalikud ja kasulikud võimlemishüpped, et ta õpiks oma jõudu ja hüppeliigutuse omapära paremini kasutama.
Üldse on kõigi tunnustatud treenerite veendumus, et enne kui võistelda, tuleb hüpata palju. Sõjaeelses Hannoveri ratsakoolis kehtis põhimõte, et võistlusteni jõudmiseks peab hobune olema teinud 10 000 hüpet. Seal väga madalatel takistustel ei võisteldudki.
Marks leiab, et küllalt automaatseks muutub hüpe siiski juba 2000-3000 hüppe järel. Alla 90 cm pole tema meelest hüpe, sest hobusel tarvitseb sel juhul ainult jalgu tõsta, et takistusest üle saada. Treeninghüpete parimaks kõrguseks, kui võisteldakse 150-160 cm kõrgustel, loeb ta ca 135 cm.
Võiks ka meelde tuletada Hannoveri ratsakooli meetodit, millega selgitati, millised hobused võtta sporti ja millised saata riviteenistusse. Selleks treeniti ja ka võisteldi hobusega 120 cm kõrgustel ning siis, ilma enne kõrgemaid hüppeid tegemata, mindi sõitma 140 cm parkuuri. Kes õnnestus, oli hüppehobune. Nii võidi hobuseid valida, sest ratsanikud olid juba valitud ja testitud. Kuidas sellised ratsanikud kasvavad ja kui tähtis on ratsanik hobuse hüppe arengus paremaks või halvemaks, seda on keerulisem mõista kui hobuse loomuliku hüppe olemust ja muutumist.