Esimese Eesti vabariigi ajal oli ratsasport alles kujunemisjärgus. Kuigi esimesed võistlused toimusid juba 1920. aastate alguses ning publiku huvi nende vastu oli suur, jäi Eesti ratsaväelaste tase naaberriikidest selgelt maha. Probleemi tuum peitus nii hobuste kvaliteedis kui ka ebaühtlases ratsutamisõppes. Selge vajadus ühtse ja kaasaegse süsteemi järele viis otsuseni saata hulk Eesti ohvitsere õppima Poola, kus õpetati Itaalia ratsutusmeistri Federico Caprilli uuenduslikke põhimõtteid. See samm muutus pöördepunktiks, sest vaid mõne aastaga kujunes ratsaspordist Eestis ala, mis suutis pakkuda naaberriikidele juba tõsist konkurentsi.
Esimese Eesti vabariigi ajal oli ratsasport veel kujunemisjärgus.
Esimesed võistlused toimusid 1921. aastal Tartus ratsarügemendi eestvedamisel. Edu innustas korraldama sarnaseid üritusi üle maa ning peagi võtsid neist osa ka Soome ja Läti ratsanikud.
Ometi jäi Eesti ratsaväelaste tase naabritele alla. Põhjuseid nähti eeskätt kahes valdkonnas – hobuste kvaliteedis ja ratsutamisõppes. Päevaleht kirjutas (Päewaleht, nr. 70, 12 märts 1934), et ratsutamise õpetamine on püsinud kaua ebaühtlasel ja ebasobival alusel, sest iga juhendaja järgis oma arusaama. Eestis puudus ühtne koolkond, siin kattusid ja segunesid vene, prantsuse ning saksa traditsioonid.
Vajadus parema ratsutamisõppe järele tulenes asjaolust, et lühikese ajaga oli ratsasport muutunud tehnilisemaks ja nõudlikumaks. Enam ei piisanud sellest, kui hobune ületas hästi ühe kõrge takistuse. Nii kirjutas Päevaleht (Päewaleht, nr. 247, 12 september 1937)
“Kui veel kolmkümmend aastat tagasi imetleti ratsanikku, kes sooritas puhtalt 130 cm kõrgushüppe, siis nõuti juba kümme aastat hiljem, et hobune ühes ratsanikuga ületaks mitte enam ühe, vaid kümme kuni kakskümmend ja veel enam takistust, kusjuures takistused olid 150-160 cm kõrged.”
Nii sündiski otsus saata 1930ndatel olukorra parandamiseks rühm Eesti ohvitsere Poola ratsakooli. Eesmärk oli täiendada nende oskusi ja tuua saadud teadmised kodumaale. Ohvitserid viibisid Poolas neli aastat ning see samm osutus märgilise tähtsusega. Juba 1930. aastate keskpaigaks hakkas Eesti ratsaspordi tase märgatavalt paranema.
Tagasi tulles moodustati ohvitseride ratsasõidukursused, kuhu komplekteeriti mehi ratsa- ja suurtükiväest. Igal aastal korraldati Tallinnas instruktorite kursus, mis pakkus parimaid tingimusi nii maneežis kui ka maastikul (Päewaleht, nr. 70, 12 märts 1934). Kursuste eesmärk oli ühtaegu täiustada ohvitseride ratsutamisoskust, koolitada neist pädevaid juhendajaid, õpetada välja remondihobuseid ning valmistada ratsanikke ette rahvusvahelisteks võistlusteks.
Eesti ei kuulunud toona küll FEI koosseisu, ent rahvusvahelistel võistlustel osaleti innukalt ning võimalusel korraldati neid ka kodumaal. Võistlused tõid alati palju publikut, mida tunnistas ka toonane ajakirjandus. Päevaleht kirjutas 1934. aastal:
„Üksikute riikide kaitseväed võistlevad seal üksteisega oma parimate meeste ja hobuste kaudu. Rahvusvahelised võistlused annavad hinnangu üksikute riikide ratsavägede võimetest ning neile elab kaasa kogu teadlik rahvakiht. Ratsavõistlustel on enamasti publikult kõikjal rohkem kui paljude teiste spordialade võistlustel.”
Usuti, et rahvusvahelistel võistlustel osalemine arendab ohvitserides vajalikke omadusi ning treeningute kaudu muutuvad nii ratsanikud kui hobused vastupidavamaks. Tõepoolest, juba mõne aastaga ühtlustus ratsutamisõpetus üle riigi ja Eesti sportlased suutsid pakkuda naaberriikidele tõsist konkurentsi.
Poola kool ehk Caprilli õpetus
Eestis tuntud „Poola kool“ polnud tegelikult midagi muud kui Itaalia ratsutamisstiil, mis tugines Federico Caprilli õpetustele. Caprillit peetakse ratsutamise ajaloo suurimaks uuendajaks, kelle mõju ulatus kaugemale kui ühegi tema kaasaegse oma.
Vana koolkond hindas eelkõige maneeži- ja paraadsõitu. Hobuse kael oli tugevalt ülepainutatud, hobuse käik oli lühike, kuid kõrge. Ratsanik istus sadulas raskelt, selg taha sirutatud ja pikkadel jalustel – justkui püstiselt. Selline istak osutus aga maastikul ning eriti takistuste ületamisel kasutuks. Piiratud kaelaliikumine takistas hobusel hüpetel sirutamast, loom väsis kiiresti ja tema loomulikke võimeid ei arendatud. “Hobuse loomulikke omadusi ei arendatud, ennemini pidurdati,” kirjeldas vana koolkonda Päevaleht.
Oli jõutud arusaamiseni, et takistussõiduhobuse treening peab edendama hobuse sportlikke võimeid, kuid säilitama samal ajal hobusel hea tuju. Treening ei tohi temas tekitada tõrksust, sest “säärast hobust ei saa sundida isegi lühemaks ajaks hüpperajal võistlusi kaasa tegema.” (Päewaleht, nr. 247, 12 september 1937).
Caprilli uuendus seadis esikohale hobuse loomulike omaduste maksimaalse kasutamise. Treening oli suunatud avaral maastikul sõitmiseks, maneežitööd tehti vaid niipalju, kui oli vajalik hobuse ettevalmistamiseks. Oluline oli loomulik tasakaal – hobuse kael mõõdukalt püsti, esi- ja tagajalad ühtlaselt töös. Selline hobune oli kergesti juhitav, allus kergetele märguannetele ja liikus kiiresti. “Pole ühtegi head hüppehobust, kes hüppaks kokkutõmmatud kaelaga,” kirjutas Päevaleht (Päewaleht, nr. 247, 12 september 1937).
Suur muutus puudutas ka ratsaniku istakut. Raskuskese toodi ettepoole, jalused lühendati, reied liikusid pisut ette, sääred taha, ning ratsaniku istmik jäi sadula sügavaimasse kohta. See tagas parema tasakaalu ja võimaldas ratsanikul hobuse liikumisega kaasa töötada.
Ratsaspordi lugu esimese vabariigi ajal on ehe näide sellest, kuidas sihikindlus ja valmisolek õppida parimatelt parandavad väikese riigi võimekust pakkuda rahvusvahelisel tasemel konkurentsi. Poola kooli mõju ei piirdunud ainult tehnikate ja istakuga, see kujundas tervet põlvkonda ratsanikke ja jättis jälje Eesti hobukultuuri ajalukku.