Eestis leidub inimesi, kelle kirg hobuste ja fotograafia vastu on nii sügav, et see kujuneb elukutseks. Üks selline lugu kuulub Anett Jaadlale, kelle teekond hobuste ja kaameraga algas juba varases lapsepõlves ning on tänaseks viinud ta Eesti ratsaspordi suurimate sündmuste ametlike fotograafide hulka.
Kui Aneti ema viis viieaastase tüdruku Vinni talli ratsatrenni, ei osanud kumbki arvata, et sellest hetkest algab eluaegne kirg. Hobused köitsid last esimesest kohtumisest ning üsna pea hakkas tall käima tema igapäevaelu juurde. Kuigi vahepeal tuli sisse väike paus, on hobused olnud Aneti elus püsivad kaaslased.
Koos hobustega tuli teinegi suur armastus – pildistamine. Alguses oli taskus väike seebikarp, millega talletati kõike: hobuseid, treeninguid, tallielu. „Mul on kõik need esimesed pildid ja videod siiani alles,“ meenutab ta naeratades.
Peagi jõudis tema kätte Olympuse peegelkaamera, mis sai igapäevaseks kaaslaseks. Ta sukeldus entusiastlikult fotograafia maailma, õppides iseseisvalt, mis on säri, ava ja ISO. Katsetused, proovipildid ja pidev analüüs kujundasid temast järjekindla õppija. „Kirg oli tõesti suur. Ma pildistasin reaalselt kogu aeg ja kõike.“
Hobublogidest ametliku fotograafini
Esialgu ei olnud fotograafia midagi enamat kui hobi, viis talletada endale armsat maailma ja jagada muljeid toona populaarsetes hobublogides. „Ma ei mõelnud kunagi, et sellest võiks saada töö,“ tunnistab Anett. Ometi hakkas aastatepikkuse harjutamise tulemus aina enam silma paistma. Ta tegi fotosessioone sõbrannadele ja pakkus tasapisi teenust ka teistele tallikaaslastele. Instagrami konto loomine tõi talle laiema nähtavuse ning varsti hakati teda kutsuma võistlusi pildistama.
Alguses jagas ta pilte tasuta, kuid nähes, et teised fotograafid küsivad oma töö eest õiglast tasu, hakkas seda tegema ka tema. „Mäletan, et käisin 2011. aastal Tallinn International Horse Show’l ja saatsin pärast pilte korraldajatele. Sealt vastati, et neil on oma ametlikud fotograafid olemas. Ja nüüd, kümme aastat hiljem, olen mina ise üks ametlikest fotograafidest – see on tõeline ‘pinch me’ (“Näpista mind”) moment.“
Aneti jaoks on eriliselt tähtsad kaks võistlust: koolisõidu Eesti meistrivõistlused ja Tallinn International Horse Show. „Koolisõidu meistrivõistlused on alati kuidagi nii toredad. Tunne, et olen osa millestki tähtsast ja mulle usaldatakse nende hetkede jäädvustamine,“ kirjeldab ta. Koolisõidu meistrivõistlused on südamelähedased ka teisel põhjusel. Tegu on esimese suurema võistlusega, kus Anett oli ametlikuks fotograafiks. “TIHS on aga hoopis teistmoodi kogemus! Sealne õhkkond, telgitagune maailm ja kogu selle sündmuse mastaapsus on lihtsalt võimas.“
Need kogemused annavad talle kinnitust, et ta on valinud õige tee. Fotograafia pole pelgalt töö, vaid võimalus olla osa spordimaailma kõige olulisematest ja emotsionaalsematest hetkedest.
Inspiratsioon ja eeskujud
Oma fotograafilise käekirja kujunemises peab Anett kõige olulisemaks järjepidevust ja katsetamist. Siiski on tal olnud ka eeskujusid. „Alguses oli kindlasti Külli Tedre, kelle koolisõidupildid mulle väga meeldisid. Ta pakkus palju inspiratsiooni.“ Tänapäeval jälgib ta ka paljusid välismaiseid fotograafe, ammutades nende loomingust ideid ja motivatsiooni.
Kuigi fotograafia tundub kõrvaltvaatajale glamuurne, on tegelikkus sageli füüsiliselt kurnav. „Võistluspäevad on väga pikad. Tundide viisi raske kaamera käes hoidmine, pidev kükitamine või põlvitamine, kuum päike või vastupidi vihm. See kõik väsitab väga,“ kirjeldab ta.
Kuid väsimus kaob, kui ta näeb oma töö tulemust. „Mind motiveerib teadmine, et minu pildid loovad inimestele eluks ajaks mälestusi. Olen ise võistelnud ja tean, kui hea tunne on hiljem pilte vaadata. Telefoniga tehtud pilt ei anna seda emotsiooni edasi, professionaalne kaamera püüab kinni midagi enamat.“
Fotograaf, kes jahib päris hetki
Küsimusele, millist ratsaspordiala ta enim pildistada eelistab, vastab Anett kõhkluseta: „Kõike! Kui on hobune ja inimene, on huvitav.“ Koolisõidus võlub teda harmoonia ja graatsiline „tants“, takistussõidus aga adrenaliin, dünaamika ja pidev ootamatus. „Takistussõidus on rohkem hetki, mida püüda, aga koolisõidus on oma võlud. Ma ei oskakski valida.“
Kui Anett seisab ratsavõistluste platsi servas, kaamera valmis, teab ta, et iga hetk võib pakkuda midagi kordumatut. Väljastpoolt võib tunduda, et ratsaspordivõistluste pildistamine muutub kiiresti ühetaoliseks – hobused hüppavad või sooritavad kindlaid harjutusi, fotograaf otsib parimat poosi või faasi. Kuid Anett näeb selles maailmas lõputult mänguruumi. „Iga hobune ja inimene on erinevad, iga võistlus on erinev,“ ütleb ta. „Ka siis, kui pilt jäädvustab sarnase faasi, muudavad selle kordumatuks keskkond, valgus ja emotsioonid.“
Tema lemmikud hetked on sageli need, mis jäävad pärast sooritust. Nendeks on näiteks hobuse tänamine, kallistus, õrn patsutus kaelale. „Need on kõige ehtsamad emotsioonid. Alati julgustan ratsanikke pärast sooritust hobust tänama ja seda hetke välja näitama.“
Takistussõit pakub tema sõnul eriti palju põnevust, sest seal on liikumises kiirus, keskendumine ja ootamatud momendid. „Mulle meeldivad need hetked, kui hobune ja ratsanik on täielikus fookuses järgmise tõkke ees – kõrvad hobusel ees, silmad juba sihitud. Seal on tunda pinget ja energiat, mida pildile püüda.“
Kui vihm toob kaasa ootamatu seikluse
Ometi pole kõik võistluspäevad kulgenud plaanipäraselt. Anett meenutab ühel suvel juhtumit Vao takistussõiduvõistlustelt. „Nagu alati, hakkas vihma sadama – see on juba omaette nali, et kui mina kohale tulen, siis sajab,“ naerab ta. Esimese päeva pidas ta vapralt vastu, aga teisel päeval tabas teda ebameeldiv üllatus– objektiivi sisse oli imbunud niiskus. „Kõik pildid olid täiesti udused ja ma ei saanudki enam pildistada. See oli õudne, sest minus on see perfektsionist. Ma ei taha, et keegi jääks piltideta.“
Õnneks õnnestus leida asenduskaamera, kuigi see oli hoopis teine mark, millega ta harjunud ei olnud. „Põhimõtteliselt pidin seal platsiservas jooksu pealt Canoni selgeks õppima, kuigi mu enda kaamera on Nikon,“ meenutab ta. „Õppisin sellest, et vihma käes ma enam niisama ei pildista! Objektiiv peab olema kaetud.“ Õnneks toibus ka tema oma objektiiv hiljem, nii et uut ostma ei pidanud.
Suured unistused
Kuigi Eestis on Anett pildistanud juba paljusid olulisi võistlusi, vaatab ta julgelt kaugemale. „Mega äge oleks pildistada olümpiat või maailmameistrivõistlusi, kas või Euroopa meistrivõistlusi. Tahaks kunagi kogeda ka välismaa võistlusi fotograafi pilgu läbi.“
Anett ütleb, et kui ta saaks kümme aastat tagasi iseendale nõu anda, oleks see lihtne: jää truuks oma teekonnale, ära muretse liigselt teiste arvamuse pärast ning usalda, et kõik läheb nii, nagu peab. Sama mõtet jagab ta ka neile, kes soovivad alustada fotograafia või ratsaspordi pildistamisega. „Tee kogu aeg pilte, harjuta, proovi ja katseta. Kui ei õnnestu, siis proovi uuesti,“ rõhutab ta.
Tema sõnul on kõige olulisem järjepidevus ja soov paremaks saada. Just need viivad samm-sammult edasi. Ratsaspordifotograafia pole pelgalt tehniline töö õige hetke tabamiseks. See on midagi palju enamat. See on oskus näha hobuse ja inimese vahelist sidet, nende rõõmu ja pingutust, ja talletada see igaveseks.
„Mälestuste püüdmine ei ammenda ennast kunagi,“ ütleb Anett. „See ongi minu töö kõige suurem võlu.“