Augusti alguses toimus Strzegomis European Equestrian Federation (EEF) kolmevõistluse ametnike koolitus, kus Eestist osalesid Aive Mihkelson ja Ülle Voolaine. Grethe Aikevitsius ei saanud kahjuks tulla. Koolitus oli peamiselt mõeldud rajameistritele, tehnilistele delegaatidele ja kohtunikele ning algas tegelikult juba kevadel õhtuste veebisessioonidega. Koolitajateks Marcin Konarski, kes on Strzegomi võistluskompleksi omanik, tunnustatud rajameister, muuhulgas ka Pariisi olümpiamängude tehniline delegaat ja Katrin Eichinger (FEI 4. taseme kohtunik).
Nelja päeva jooksul vastati sadadele küsimustele, kõnniti kümneid kilomeetreid krossiradu, paigaldati kümneid tõkkekombinatsioone ja jagati lugematu hulk kogemusi. Samas asukohas toimuvad 20.-24. augustil Euroopa kolmevõistluse meistrivõistlused noortele ja juunioridele, kus on loota ka eestlaste esitust, Sarah Marii Aarelo ja Al Pacino. Seatud krossiradade kohta kommenteeris Marcin, et päris kindlasti ei jagata medaleid koolisõidu põhjal. Rajal on mitmeid põnevaid valikukohti ja otseteed nõuavad nii ratsanikult kui hobuselt otsustavust, osavust ja enesekindlust.
Pärast põgusat sissevaadet eesootavatesse võistlustesse pöördusime taas koolituse juurde. Alustasime krossiradade läbikõndimise ja arutamisega, lihtsamast keerukamaks (meetrine kuni 3*). Võrreldes meie krossiradadega oli meetrine rada tehniliselt hulga lihtsam, vähem värviline ja seotud vahedeta. Tõkete mõõtmetel mingit allahindlust polnud; väga palju oli maastiku kasutamist (künkad-lohud) pöörete toetamiseks ja aeglustamiseks enne püsttõkkeid. Tasemete vahel oli selge vahe. 1* tekkisid kombinatsioonid, ilmusid nurgad ja viltu hüpatavate tõkete lähenemisnurgad suurenesid. 2* oli juba meie krossiradadega võrreldes keerukam- osaliselt ka maastiku eripärade tõttu. Meil polegi nii suuri allahüppeid ja ronimisi kusagilt võtta.
Järgmiseks tegelesime dekoratsioonide ja maaliinidega. Treiler vahenditega sõitis kaasa ja saime katsetada, kuidas üks või teine puu, lille- või hekikast võib muuta takistuse olemust kardinaalselt. Vahel on vähem parem. Proovime luua “naerunägu”.
Ülesmäge hüppeid ei tehta!
Marcini üks tegevusalasid on ka teistele tõkete ehitamine, praegu näiteks on käsil Aasia mängude projekt, takistused saadetakse konteineritega Jaapanisse. Käisimegi töötoas, milleks oli 2 angaari, uurimas, milliseid materjale kasutada, millega kinnitada, kuidas turvaelemendid töötavad.
Põhireeglitest- takistus peab olema tugev, turvaline ja korduvalt teisaldatav. Näiteks trakehnerite ees olev palk on hüppamise suuna muutmiseks teisaldatav. Samuti peavad tõkkel olema jalad, et horisontaalsed osad poleks vastu maad ja õhk saaks tõkke alt läbi käia- nii ei lähe puit mädanema.
Sammude lugemist harjutasime küll nii palju, et une pealt selge oleks. Erinevus takistussõidust: vahemaid ei mõõda mitte takistusest takistuseni, vaid eeldatavast maandumispaigast ja eeldatava äratõukekohani. Keskmine sammupikkus krossil on 4 meetrit, mis muidugi varieerub olukorrast sõltuvalt. Näiteks et allamäge läheb küll mingi maani pikemate sammudega, aga suuremal kaldel hakkavad sammud jälle lühenema. Küngaste puhul pole vahet, kuidas hobune ronib, aga sammu teeb ta ikkagi tõusu lõpu algusesse.
Kõige hirmsam tundus ise kombinatsioonide paigaldamine, aga seda pidid küll kõik mitu korda tegema. Ja see oli hindamatu kogemus! Õppimise käigus tuli ette vigu, mida seejärel kohapeal korrigeeriti. Tõstuk töötas lakkamatult ja paigaldas tõkkeid, järgides ka kõige ebatavalisemaid soove (sai ikka silmi suureks ajada küll). Mis kõige tähtsam meelde jätta- ülesmäge hüppeid ei tee! Põhjus on lihtne. Takistuse kõrgust mõõdetakse eeldatavast äratõukekohast ja 90 cm palk võib olla allamäge hüpates 80 cm kõrge, aga ülesmäge lausa 118 cm!
Krossiraja nüansid: pöörded, MIM-id ja lipuvead
Kuidas mõõta pöördeid? Rusikareegel on, et pööre ei tohi olla järsem kui 25 m diameetriga ringil. Joonista esimesest elemendist maandumisliin ja teise elemendi hüppekohast lähenemisliin, need kaks sirget lõikuvad kusagil. Siis on selgemini näha, kummale tõkkele pöördekoht lähemal on.
Turvaelementidest. Poolas ja meil Eestis kasutatakse MIM turvaelemente (rootslaste leiutis). Neid on kahe tugevusega: tugevam punane ja tundlikum kollane. Näiteks nurkadele, viltu hüpatavatele ja laudadele läheb kollane (varem oli laudadel ka punane). Klambril pole suunda, aga ta peab olema sileda poolega vastu tõket. Marcin armastab lõputõketele MIM-e panna ka siis, kui otse vajalik pole, see pidavat sõitjaid ettevaatlikumaks tegema, et nad hullunult lõpu suunas ei kihutaks.
Väga põnev oli mäng alternatiivtakistustega. Pole midagi ainult A-B-C-D. Võib juhtuda, et mõni tõke on tähistatud näiteks B/C. See tähendab, et peab eriti hoolega jälgima, mis järjekorras elemente ületada. Ei tohi sattuda A/B-B/C-D, sest siis oleks B ületatud kaks korda ja kojuminek.
Lipuvigasid uurisime videolt. Lipp kukkus, aga kas oli puhas, 15 mp või 20 mp? Kaamerate paigutusest oleneb väga, kas sooritus saab õiglase hinnangu.
Viimasel päeval loodisime takistusi ja panime neid mõõtu. Kuna kõigil Marcini takistustel on jalad all, siis oli seda väga mugav erineva paksusega klotside abil teha, neid oli terve kärutäis. Takistus ei tohi krossis mitte sentimeetritki kõrgem olla, küll aga peab olema klassile vastava kõrgusega. Kinnise takistuse laiust mõõdame esiserva kõrgemast kohast tagumise serva kõrgemani. See tähendab, et angaaril näiteks mõõdetavat laiust polegi. Lahtisi tõkkeid (palkokser) mõõdame esimesest servast tagumiseni.
Oli väga tihe ja informatiivne nädalalõpp. Saime järjekordselt kinnitust, et üks asi on lugeda, teine asi on kõrvalt vaadata ja kolmas- omaenda tehtud vigadest õppida. Niimoodi õpib kõige paremini. Kõigile kolmevõistlejatele tasub kindlasti määrustikuga põhjalikult tutvuda, mitte vaid krossil õppimisele loota. Ja kui võimalust on, siis minna Strzegomisse Sarah Mariile ja Al Pacinole kaasa elama, sest krossirada on tõesti põnev.