“Mina olen väga suur unistaja,” lausub Riin Ingre Saare, kui uurin temalt, kuidas ta endale eesmärke seab. Riin ütleb, et igast unistusest saab mõte, mõttest saab sõna ja sellest saab jõud. “Kui sa millestki unistad, saad sa sellega hakkama.”
Riinu karjäär ratsaspordis on olnud täis keerdkäike. Takistussõidust jõudis ta kannapöördega koolisõidu nüansirikasse maailma. Sihikindla töö tulemusena jõudis raskeveohobuse Kuldar Matuga L-skeemide tasemele, ent süües kasvas isu ja õige pea ristusid tema teed sinivereliste koolisõiduhobustega.
Sinivereliseks saab pidada ka rebasekarva Kaliberi, kes osteti Hollandist kolme kuu vanuselt. Aastatega on sirgunud temperamentsest punasest ruunast hobune, kellega Riin nopib võistluste kõige kirkamaid medaleid ja tiitleid. “Kui ma Kaliberi ostsin, siis sõitsin veel Kuldar Matuga. Mäletan ja kuidas ma toona mõtlesin, et tahaks vähemalt proovida M-skeemi,” meenutab ta. Kuldar Matuga jäi see tase saavutamata, kuid Kaliberiga avanesid hoopis suuremad väljavaated. Dina Ellermann ütles talle kord elutargalt: “Süües kasvab isu.” Riin nõustub: mida rohkem ta edasi jõudis, seda rohkem tahtis saavutada.
2020. aastal, vahetult enne kui koroonaviirus maailma lukku keeras, läks Riin Hollandisse Thamar Zweistra talli treenima. Seal ristusid tema teed Leunus van Liereniga, kes küsis pärast teist trenni Riinult, et kas ta teab, et tal on grand prix’ hobune. Kaliber oli siis alles 5-aastane ja Riin pidas ennast tavaliseks harrastajaks, kelle suureks unistuseks oli sõita kunagi M-skeemi. Ta isegi ei osanud unistada sellest, et temas võiks olla peidus kõrgeima taseme koolisõitja.
“Sul on väga erakordne hobune, kui sa ise suudaksid järele jõuda, siis sa saad grand prix’sse,” oli treener Riinule öelnud. See pani idanema mõtte millestki suuremast. Leunus õpetas talle, et Riin peab mõtlema endast kui GP sõitjast. “Tema õpetas mind ka mõtlema, et ma olen hea ja tubli. Et endaga peab hästi läbi saama ja endast peab hästi rääkima,” räägib ta.
See teadmine muutis palju. “Sõnad on jõu verbaalne kehastus. See, mida sa räägid, see ka juhtub. Kui sa ütled, et ei saa hakkama, siis täpselt nii lähebki. Kui sisendad endale, et oled tšempion, siis oledki tegija! Su aju hakkab ennast ise juhtima ja neid asju tegema niiviisi, et kokkuvõttes lähebki nii nagu sa endale oled sisestanud,” usub Riin. Samas rõhutab ta, et kiituse kõrval peab alati jääma kriitikameel, sest õppida on alati midagi.
Teekond grand prix poole
Julgete päralt on maailm ja hulljulgust jagus ka Riinu plaani teha oma grand prix (GP) debüüt mitte kusagil mujal kui Tallinn International Horse Showl. Unibet Arenal jääb see ettevõtmine sedapuhku tegemata, aga Riinule ja Kaliberile saab kaasa elada Väikese Auhinna sõidus. Riin tõdeb, et mõte võistelda esmakordselt grand prix tasemel Unibet Arenal teda ei heidutanud. “Ega ma ei tea ka, kuidas mul Väikeses Auhinnas läheb,” lausub ta. “Võimalik, et Kaliberi jaoks on atmosfäär liiast, aga võib-olla võidan ära. Ma ei tea, aga see on igal juhul äge võimalus!”
Selja taga räägitavad salajutud ja sosinad teda ei morjenda ega kõiguta. Ta teab, kui palju tööd ta on teinud ja mida ta on väärt ning võistlustele läheb ta pea püsti ja sirge seljaga.
Kodus harjutab Riin grand prix elemente, mistõttu teab ta hästi, kui nõudlik see on ratsaniku ja hobuse suhtes. “GP tase nõuab ratsanikult ja hobuselt päris palju,” ütleb ta.
Grand prix jaoks on vaja, et hobune oleks füüsiliselt valmis keerulisteks harjutusteks. “Ühte asja tahan siinkohal mainida. Sageli otsivad ratsanikud endale suurte liikumistega hobust. Kaliberile on ette heidetud tema väikeseid liikumisi. Suurte liikumistega hobuseid ei ole kerge sõita ja neid on keeruline koondada, kuid GP-s nõuab suur osa harjutusi koondatust. Jalad võivad ju käia kõrvade tagant, aga kui sa teda koondada ei suuda, siis millest me räägime,” kommenteerib ta.
Kaliberi väikeseks peetud liikumisi peab Riin hoopis hobuse plussiks. Kaliberil on aktiivsed tagumised jalad ja hea mootor, mis on aidanud tal jõuda koolisõidus kaugele. “Ärge vaadake uhkeid esijalgu, vaadake hoopis, mis tagumised jalad teevad- kui aktiivsed ja kiired nad on, sest sealt tuleb mootor. Sealt tuleb see, kas hobune jõuab GP-sse või mitte.”
Ent ratsutades on hobune vaid pool võrrandist. Samavõrd oluline on ka ratsaniku füüsiline vorm ja ettevalmistus. “Mida paremas vormis sa oled füüsiliselt, seda parem ratsanik sa oled. See tähendab, et ratsanik peab ka väljaspool sadulat trenni tegema,” teab Riin rääkida.
Praegu sõidab ta päevas 6-8 hobust ja käib lisaks jõusaalis ning tegeleb kalisteenikaga. “Võin öelda, et ma pole kunagi olnud nii heas füüsilises vormis kui praegu. See on andnud metsiku hüppe minu arengule. Pean silmas just enda stabiilsust ja liikumatust sadulas. Vanasti olin lippadi-loppadi, aga nüüd olen saavutanud stabiilse istaku, tänu millele on ka hobune palju stabiilsem.”
Eesti sporthobused ei jää välismaa omadele alla
Lisaks Kaliberile on Riinul ratsutamiseks veel hulgaliselt hobuseid, sest suvel pühkis ta mandri tolmu jalge alt ja esmaspäevast reedeni töötab ta ratsastajana Saaremaal Seeder Agri tallis. Seedri kasvatatud hobustest räägib ta samasuguse elevusega nagu kommipoodi sattunud laps. “Ma ei mõista, miks inimesed käivad välismaal hobuseid ostmas. Seda enam, kui meil on Eestis nii kvaliteetne hobuste aretus. Vahest arvatakse, et äkki piiri tagant saab parema hobuse, mis võib juhtuda. Aga võid saada kümme korda kehvema hobuse, sest sulle võidakse müüa hobune võltsitud dokumentide või piltidega,” räägib ta välismaa ostureiside varjupoolest.
Hobuse ostmisel soovitab ta keskenduda ennekõike hobusele, mitte paberitele. “Üks asi on muidugi see, et paljud otsivadki pabereid ja jalapilte. Teine kord võiks vaadata hobusele otsa ja istuda sadulasse, et saada aru, mis tunne on. Ratsutad hiljem ju hobuse, mitte paberi ja piltidega.”
Seeder Agri kasvandikke peab palju maailmas ringi käinud Riin tipptasemel olevateks ja mitte ainult. “Oh, jaa, on-on,” kiirustab ta vastama, kui uurida, kas mõni hobune võiks jõuda ihaldatud GP tasemini. “Mul on kaks 5-aastast koolisõiduhobust, kellel näen väga suurt potentsiaali. Nendega ratsutamine on puhas lust! Nagu istuks pilve peal,” kiidab ta hobuseid taevani. “Ma olen välismaal sõitnud väga kvaliteetsete hobustega ja Seedri omad ei jää neile sugugi alla.”
Pole olemas lahendamatuid olukordi
Riinu praegune töökoht on mõnevõrra üllatav, sest tegelikult oli tal ratsutamisest pikem paus ja aktiivselt on ta tagasi sadulas alles selle aasta suvest. Eelmisel suvel tuli ta Eesti meistriks amatööride võistlusklassis, kuid selle ettevalmistus kestis heal juhul 2–3 nädalat, pärast mida jäi ratsutamine taas soiku. Vahel käis ta metsas ratsutamas, kuid pigem enda lõbuks, mitte sportliku vormi saavutamiseks või hoidmiseks. Õigupoolest puudusid veel mõned kuud tagasi Riinul igasugused võistlusplaanid.
“Kui ma see suvi ratsutamisega uuesti alustasin, siis mul polnud võistlusplaane. Mõtlesin, et ehk järgmisel aastal proovin GP-sse tulla, aga läks teisiti,” sõnab Riin.
Kõrgeimast tasemest hoidsid teda eemal ühe tagant jalavahetused. “Ühel õhtul juurdlesin, miks ma neid teha ei suuda ja kuidas teised oskavad. Vaatasin GP-sõitjaid, jälgisin, kuidas nad ratsutavad, ja mõtlesin, et proovin järgi.”
Tasapisi hakkasid jalavahetused õnnestuma. Mida päev edasi, seda pikema jalavahetuste seeria julges Riin ette võtta, kuni lõpuks tegi ta 20 ühe tagant jalavahetust nagu nalja.
“Kõik saab alguse ratsanikust!” ütleb Riin naerdes. Vahepeal oli teda kimbutanud kahtlus, et äkki on asi hobuses. Aga ei.
“Minu hobune oskas neid, mina lihtsalt ei osanud,” teab Riin tagantjärele tarkusena. “Kui ma võtsin end käsile, hakkasin tõsisemalt trenni tegema ja targemini ratsutama, siis avastasin, et mul on ikka GP hobune – Leunusel oli õigus.”
See lugu tuletas talle meelde ka ühe teise väärt õppetunni. “Pole olemas lahendamatuid olukordi. Kui asi puudutab ratsastust, siis see on alati lahendatav,” teab ta rääkida.
Võtke rahulikult– hobused ei vaja kiirustamist
Kui Riin räägib sellest, et ta õpib vaadates teisi ratsutajaid, siis ta ei liialda. Hetkel tal treenerit ei ole ja tal tuleb endale trenne anda. “Vaatan Youtubest heade ratsutajate videosid ja mõtlen, kuidas ise ratsutan,” mainib ta. Varem on ta treeninud koos Leedu koolisõidutähe Justina Vanagaitega, kellega soovib kindlasti treenimist jätkata. “Ta on suurepärane treener!” kiidab Riin.
Justina paneb trennides rõhku naturaalsusele ja lõdvestatusele. “Eelnevalt sõitsin Kaliberiga forsseeritult, tegin kõike liiga jõuliselt. Justina pani rõhku mänglevale kergusele. Näita pigem vähem, aga näita oma hobust paremast küljest, et hobune on rõõmus,” kirjeldab ta Justina õpetussõnu. “Aga praegu treenin end ise. Asi pole selles, et ma ei taha kellegi käe all treenida või ma ei pea teisi heaks. Mul lihtsalt pole olnud võimalust kellegi teisega treenida. Kui võimalus peaks avanema, siis kindlasti haaran sellest kinni! Igal ratsutajal ja treeneril on mulle midagi õpetada,” on ta veendunud.
Ajaga on kogunenud tagantjärele tarkusi omajagu. Riin meenutab, kuidas tal oli kombeks teha pikki trenne, kuid lõpuks tegid need talle karuteene, sest Kaliber ei nautinud enam treeninguid. “Ma olen teda terve tema nooruspõlve üle forsseerinud,” sõnab ta tõsiselt. “Kui ma saaksin tema elu uuesti elada, siis teeksin kõik ümber. Ma ei sunniks teda tegema pooltki sellest, mida ta on teinud.”
Tänaseks on ta töötanud välja Kaliberile sobiva režiimi, kus trenni pikkus on 20–30 minutit ja trenni tehakse maksimaalselt viis korda nädalas. “Kõik ratsutamisega seotud probleemid on tulnud ületõmblemisest. Minu soovitus teistele oleks: võtke rahulikult. Las hobused kasvavad suureks, ärge suruge neid.”
Kaliberi ratsastamine oli keeruline ja päädis sellega, et muidu ratsastajana töötanud Riin saatis oma hingehobuse Magnus Järve käe alla ratsastusse. “Kaliber loopis inimesi alla ja see aeg oli temaga raske. Ta on senini väga tundlik, aga ma arvan, et nooruspõlves tehtud käitumisprobleeme oleksin saanud vältida, kui oleksin temaga alustanud leebemalt,” analüüsib ta.
See ei tähenda, et Kaliberi kallal oleks toorutsetud või jõudu kasutatud – kaugel sellest. “Aga näiteks traavi küsimine oli liiga jõuliselt tehtud, selle asemel et rahulikult alustada. Mind oli õpetatud teistmoodi ja sel hetkel ei teadnud ma paremini.”
Keerulistest aegadest aitas teda üle usk – usk endasse ja hobusesse. “Minu delulu,” naljatleb Riin, kuid lisab tõsinedes, et igas inimeses võiks olla usk iseendasse. “Et sa saad hakkama, kõigest hoolimata.” Tagasi vaadates on ta tänulik ka erinevatele tagasilöökidele, sest need sundisid teda aega maha võtma. “Jumal tänatud, et nii läks, sest muidu ma oleks Kaliberi võib-olla katki sõitnud. Ma oleks täiega üle pannud. Järelikult oli neid pause meile tarvis.”
Muinasjutt, mis sai tõeks
Kaliberi peab Riin tõeliseks peavõiduks. “See juhtub ainult filmides, et ostad endale väikese varsa, kellest sirgub GP hobune,” peab Riin oma teekonda Kaliberiga muinasjutuliseks. Ollakse harjunud nägema, et tipptasemel hobused tulevad suurtelt kasvatajatelt, kellel sünnib sadu varssu aastas. “Igast hobusest GP hobust ei saa, iga hobune ei ole selleks võimeline. Ma hindan seda nii kõrgelt, et mul on Kaliber.”
Tagasilööke on neil olnud omajagu. Kaliberil on olnud jalaluumurd, millele järgnes kabjaseina eraldumine. Sellest veel ei piisanud – saatusel oli varuks ka lihasööjabakter, mis antibiootikumidele ei tahtnud alluda. Sekka veel erinevaid vigastusi… “Jumalauta, ma pean seda lugu meelde tuletama,” sõnab ta. “Jelgavas valmistasid veterinaarid mind ette, et hobune tuleb magama panna, sest kabjaseina eraldumisega oli päris hull seis. Aga ma uskusin. Ma uskusin, et ta saab terveks, ja ma nägin Kaliberi silmadest, et ta polnud ka nõus alla andma.”
Pimedaim tund on enne koitu ja tasapisi hakkasid asjad ülesmäge minema. Pärast neid sekeldusi pole Kaliberi vigastused enam kimbutanud. “Nii uskumatuna, kui see ka ei kõla, siis pärast kõiki neid operatsioone on hobune täiesti terve! Kui ma ennast ei tunneks, siis arvaksin, et keegi valetab. Sellised asjad juhtuvad ainult filmides ja muinaslugudes, aga nii see tõepoolest oli.”
Filmilikuks võib pidada ka Riinu teekonda koolisõidus. “Ma olin tavaline, lihtne ratsutaja, aga tänaseks olen kasvatanud endast tugeva ja hea sportlase.” Ta ei salga, et on endale kujutanud ette, et temast saab GP-sõitja. Ettevõtliku inimesena ei ole ta piirdunud unistustes elamisega, vaid aktiivselt selle poole pürginud. Just piiride nihutamine ja enda võimete katsetamine on viinud ta kaugemale. “Kindlasti on mul alati suur visioon, aga sinna juurde kuuluvad ka väikesed sammud. Iga tase koolisõidus on olnud eraldi eesmärk,” sõnab ta.
Julge unistada suurelt ja tegutse
Ta meenutab, kuidas tema üle naerdi, kui ta oma unistustest teistele rääkis. “Ma olen algusest peale rääkinud, mida ma teha soovin, aga kõik naersid mu üle… aga enam ei naera, sest ma olen teinud kõik, millest ma olen rääkinud.”
Eesmärkideks pole olnud ainult tasemed. Riin räägib, et vahel on olnud eesmärgiks, et hobune oleks lõdvestunum. Teinekord on ta võtnud sihiks, et hobune seisaks paremini paigal. “Lihtsad asjad on ka alati eesmärgiks – ei ole nii, et nüüd ma tahan 70% sõita,” lausub ta.
Unistamise kõrval usub ta tegelikult distsipliini. “Motivatsioon võib olla, aga distsipliin peab olema. Kui sa midagi tahad, siis ei ole tarvis oodata, millal tuleb peale motivatsioonituhin. Distsipliin on see, mis mind motiveerib.” Kui Riin on eesmärgi enda jaoks sõnastanud, siis järgmiseks sammuks on selle poole liikumine. “Sest ma olen tegija (doer). See, kes teeb asjad ära,” selgitab ta.
Siin tulebki mängu distsipliin. Plaani järgimiseks on vaja rutiinset tööd iseendaga.
Lõpetuseks annab ta ühe soovituse. “Soovitan kõigil unistada. Ja unistage suurelt! Unistamine on tasuta ja unistustel on kombeks täide minna.”