Pikalt plaanitud idee ja tänaseks teoks saanud foorum püstitas erinevates vestluspaneelides küsimusi ja otsis neile vastuseid. Kohale oli tuldud igast Eestimaa nurgast ja esindatud olid erinevad hobumajanduse tegijad, eri tasemete sportlased, hobusekasvatajad, ratsakeskuste omanikud ja treenerid. Külaliseks oli Soomest kutsutud Tom Gordin, kes andis hinnanguid toimunule ja soovitusi tulevikuks. Korraldaja eesmärk oli algatada laiem arutelu ratsaspordi arengu üle Eestis.
Tänapäevaselt peenelt sõnastatud sotsiaalne litsents leidis käsitlemist esimeses arutelupaneelis. Seoses digimaailma kiire infoliikumisega on inimeste ja hobuste vahelised tegemised rohkem kui kunagi varem avalikkuse ette laiali harutatud. Kõige ja kõigi kohta on võimalik teada saada. See on loonud teistsugused raamid ka hobusektori suhtluskeskkonnale. Digiplatvormide üheks kesksemaks tingimuseks on tähelepanu võitmine. Kuna paremini tõmbab negatiivne, siis seda tihti ka otsitakse.
Ratsamaailmas regulatsioonidega kõike lõpuni kontrollida ei suudeta, kuna tegemist on inimeste ja loomade vahelise suhtlusega. Vahetevahel käivad emotsioonid üle reeglite. Arutelul jäi kandvaks tõdemus, et meil pole seni ratsamaailmas negatiivse kuvandiga probleeme olnud. Selle eest seisavad asjaosalised ise.
Ühena vestluspaneeli aruteludest käsitleti tippspordi võistlusmaailma. Arenguid noortega, kes seadnud kõrged sihid ja asunud Euroopa erinevatesse tallidesse omi eesmärke ellu viima. Treenitakse oluliselt suurema intensiivsusega, et sealses konkurentsis püsida ja edasi liikuda. Eesti tasemed ja võistlustihedus on läänega võrreldamatud tänu sealse ratsaspordi ulatuslikule kandepinnale. Euroopa ratsaspordis on tõsine konkurents ja eneseteostus nõuab pühendumist. Ühe võimalusena tõdeti, et meie välissportlaste rahvusvahelise kogemuse kasutamisega võiksime edaspidi planeerida osalemist rahvusvahelises konkurentsis rahvusmeeskonnana.
Eesti sporthobuste kvaliteet on olemas, aga kes selle esile toob?
Aruteluks toodi meil kasvatatavate hobuste suurde sporti jõudmise temaatika. Kuidas leida võimalusi meie paremaid hobuseid väärindada rahvusvahelisele tasemele läbi meie sportlaste? Tasemel sporthobuse sünnist siinmail saab kasu tulla vaid siis, kui noort hobust on õigeaegselt märgatud ja talle asjakohast arengut suudetaks pakkuda. Kõik noorhobused nõuavad hoolt ja tähelepanu, vaid väga üksikud on tähelepanuväärselt head. Hobuse sünnist kuni reaalse hinnanguni on pikk tee minna. Kahjuks neid, kes suudaks ja tahaks seda erilist kvaliteeti esile tuua, meil väga võtta pole.
Hobuste ja ratsaspordis osalevate inimeste arv on suurenenud aastast aastasse, kuid seda vaid keskmisel ja madalamal tasemel tegelejate osas. Kõrgema klassi radadele jõuavad vaid professionaalsete ratsutajate arendatud hobused. Siinkohal oleks võimalus otsida noorhobuste arengu juhtimise võimalusi ühiselt erinevate osapooltega. Aretajate/kasvatajate, sportlaste ja sponsorite huvi võiks saada kantud moel, kus huvid ja kasu nägemise võimalused on kõigil selged.
Kosutavat julgustust ja erinevaid ettepanekuid edaspidiseks pakkus Soome külaline Tom Gordin, kes professionaalina on aastakümnete jooksul saanud näha ja analüüsida ratsaspordi sektoris toimuvat. Tema hinnangul on meil Eestis oskusteavet küllaga, vaja on vaid rohkem koostööd teha ja ühiseid eesmärke näha. Tuleks kasutada ja hinnata kogemusi omavaid tegijaid, ei pea alati abi otsima mujalt.
Loodan, et Tartus toimunud ratsaspordi foorum ei jää vaid hästi korraldatud mõttetalguteks, vaid juhatab sisse uusi arenguid ja loob eeldused olemasolevate struktuuride muutusteks. Aitähh korraldajatele ja edu kõigile kaasamõtlejatele.