Von Seederi nimega hobuseid kohtab nii Eesti kui ka välismaa võistlusväljakutel üha sagedamini. Selle nime taga on Raili Pillmann – hobusekasvataja, kelle jaoks aretus ei tähenda juhust ega loteriid, vaid pikaajalist ja läbimõeldud tööd. Saaremaale rajatud kasvanduses pannakse rõhku nii hobuste füüsilisele kui vaimsele heaolule, teadmisele ja ka talupojatarkusele. Hobusekasvatamisest on kujunenud elustiil, kus unistused, valikud ja vastutus käivad käsikäes. Raili räägib intervjuus oma teekonnast, aretusfilosoofiast, Eesti ratsaspordi hetkeseisust ning sellest, miks allaandmine ei ole tema sõnavaras kunagi olnud.
Räägi võib-olla natuke sellest, kuidas kõik algas. Kuidas nakatusid hobuste „pisikuga“?
Olen päritolult „maakas“. Üksiku lapsena pidin enamasti ilma mängukaaslasteta hakkama saama. Minu liivakastiks oli koorem liiva, mille ema lasi värava taha maha kallata. Seda ma siis kujundasin omatahtsi – ehitasin loomadele aedikuid ja karjatasin neid. Loomadeks olid mul erinevad käbid, mida muidugi ise metsast korjamas käisin.
Meie värava taga metsatukas oli koht, kus sovhoosi hobused end suvel putukate eest peitsid. Mäletan, et käisin neile Horoskoobi laule laulmas. Tegin selleks endale plastiliinist mikrofoni ja lõngajupp oli kaabliks.
Isa juurde kolides puutusin hobustega juba pidevalt kokku, sest minu isal oli koduses majapidamises alati hobune. Paps õpetas mind hobust rakendama ja nendega ka erinevaid töid tegema – loorehaga heina riisumine ja vaalutamine, kartulivagude ajamine ja muldamine, heina-labude kokku vedu jne… Kui ühel päeval peaks traktoritele kütus otsa saama, saaksin ma ilmselt ka täna paljud vajalikud tööd hobustega tehtud, kui oleks, mille ette ja millega neid rakendada.
Maailmas on ju palju erinevaid “maaniaid” – kleptomaanid, narkomaanid… ja minul on see hobumaania ilmselt looduse poolt kaasa antud. Kahjuks on see hobumaania majanduslikult väga kulukas haigus.
Olles toimetanud ja elanud ka mujal Eestis, oled oma suure kasvanduse rajanud just Saaremaale – maailma lõppu, kuhu ja kust liikumist peab alati väga täpselt planeerima. Kuidas elu sind siia tagasi tõi ja kas sporthobuste kasvatamisel siin on rohkem eeliseid või teeb asukoht seda pigem keerulisemaks?
Saaremaale tagasi tulemine oli juhuste kokkulangemine. Töötasin Soome firma Hiven OY esindajana Eestis ning minu tööpiirkondadeks jäid Saaremaa, Muhumaa ja Lääne-Eesti. Just nii leidsin ma juhuslikult ühelt külavaheteede ristumiskohalt Saaremaal oma elukaaslase Ossi – ja edasi läkski kõik kuidagi sujuvalt hobuste suunas.
Algselt oli plaanis saada aastas kuni neli varssa, aga saatusel olid meiega hoopis teised plaanid. 2013. aastal sündisidki esimesed neli varssa, kelledest kolm said kaheselt noorhobuste finaali. Selle finaali kaheaastaste täkkude kategoorias tuli võitjaks meie täkk Bavarotti von Seeder, kes kahjuks paar tundi pärast võitu esijalaga boksi värava vahele rippu jäi ja ennast saatuslikult vigastas. Teda opereeriti Saksamaal ja kuna oli teada, et sporti ta enam kunagi teha ei saa, otsustasime leida häid märasid ja kasutada teda aretuses. Tänaseks on Bavarottil juba paarisaja järglase ringis.
Saaremaa oli 10-15 aastat tagasi märksa parem paik hobuste kasvatamiseks kui täna. See, et elad mere taga, tähendab, et pead omama teatavat “veimevakka”, et su ootamatult haigestunud hobune ellu jääks – öösel ju praamid ei liigu, aga koolikute puhul on tähtis iga minut. Kui Kuivastu-Virtsu liinil tegutses veel Saaremaa Laevakompanii, oli alati garanteeritud, et hobuste auto vajadusel koheselt praamile paigutati. Kassades olid telefonid – helistasid, et meil on haige hobune autos või peame mingil muul põhjusel just sellele praamile jõudma ja olukord oli lahendatud. Sama süsteem toimis suurepäraselt ka seemendushooajal kui veterinaar pidi ühe päeva jooksul tegema tööd nii Saaremaal kui Harjumaal.
Täna kehtivad Kuivastu -Virtsu liinil pealinna kabinettides välja mõeldud reeglid. Neis kabinettides ei huvita sinu äkitselt haigeks jäänud hobune kedagi. Hobusepidaja peab täna ette planeerima millal tema hobustest keegi haigestub ja aegsasti praamile ka pileti ära ostma. On olnud ka juhtumeid, kus ostjad on jätnud saarele tulemata, sest neil on hobuste valimise tuhin just nimelt täna, aga neile sobival ajal praamile pileteid enam ei ole.
Miks on aga Saaremaal siiski hea hobuseid kasvatada? Siin on meie kodu – ja kuhu sa kodust ikka lähed? Meil on piisavalt palju maad, et rajada suuri karjamaid ja heinamaid. Me varume ise koresööda – nii heina kui kuivsilo – ning ka teravili on oma kasvatatud. Usun, et meil on puhtam loodus ja nakkushaigustel on meid ehk raskem kätte saada. Elu Saaremaal on vaiksem ja keskkonnast tulenevat stressi on siin vähem. Erinevus mandriga on ka see, et seemendushooaeg algab meil umbes kaks- kuni neli nädalat varem. Ja veel, Saaremaal on rohkem säilinud iidset talupojatarkust, mis on minu jaoks tähtsam kui meie järjest halvenev internetiühendus.
Usun, et tänaseks päevaks pole Eestis palju hobuinimesi, kes sinu ja Seedri nime ei teaks, kuna hobuseid nimega Von Seeder näeb võistlustel järjest rohkem. Teie kasvanduses on kokku u 200 hobuse ringis, kodus on loodud tingimused tippspordi tegemiseks ja panustate palju, et teie enda hobused võiksid jõuda tippu. Mis on teie eesmärk ja suurim unistus, kuhu tahate jõuda?
Infrastruktuuri rajamisest palju keerukamaks on osutunud ratsutajate leidmine – Saaremaal neid just ülemäära ei leidu ja mujalt “importida“ ka lihtne ettevõtmine ei ole. Hetkel on meil tallis koos suurepärane team, kellega koos tulevikuplaane teha ja see on puhas rõõm.
Lähim plaan on jaanuaris vähemalt kaheks kuuks Hollandisse treenima ja võistlema minna, et hobused koduseks välihooajaks vormis oleksid.
Unistus… et see suurepärane meeskond, kes Seedris hetkel toimetab, püsiks koos veel kaua-kaua. Eesmärk on arendada parimaid hobuseid GP tasemeni välja, kui rahakott seda võimaldab. Suur unistus on jõuda oma hobustega suurtele tiitlivõistlustele Eesti lipu all. Kuidas täpselt – ma veel ei tea, aga unistada ju võib, eriti jõulu ajal.
Hobune kui tippsportlane – mida kõike oleks vaja, et ta tunneks ennast hästi ja suudaks esineda oma maksimaalse sooritusvõime juures?
Usun, et ka hobustel saab kõik alguse juba varasest lapsepõlvest. Tulevane hea sporthobune peaks saama koos omaealistega võimalikult palju elada suurel karjamaal, et kasvada tugevaks ja sotsiaalseks loomaks. Kvaliteetne hein ja lutsernisilo on kasvava sporthobuse põhisööt .
Tippu jõuavad hobused, kellele on loodus andnud head füüsilised eeldused – väga hea stressitaluvuse, julguse ja koostöötahte ratsanikuga. Neid omadusi peab iga teadlik aretaja ka jälgima. Loomulikult on oluliseks eelduseks veel ka ambitsioonika ratsutaja leidmine, kes hobusest tema parimad omadused välja suudaks tuua. Me alustame oma noortega regulaarset tööd alles nelja-aastaselt sügisel, harva ka varem.
Talli-, kopli- ja tööõhkond peab olema hobusele kodune. Ei liigseid hääli ega võõraid inimesi. Hobuse kodu peab olema tema kindlus, kus tema on nr.1 ja kõik muu teisejärguline. Kahjuks müügitallides sellist filosoofiat sageli ei jagata – seal on aeg raha ja hobune vahend selle saavutamiseks.
Mind väga häirib see, et spordilt on fookus kuidagi märkamatult nihkunud nn “mahespordiks” ja seda mitte ainult ratsutamises. Mina jaotaksin ratsaspordi kolme gruppi: tippsport, harrastussport ja ajaviitesport – meeldiv ajaviide koos hobustega. Täna rünnatakse sageli tippsporti justkui see oleks hobuste jaoks üks suur hädaorg – iga hinna eest püütakse leida väärkohtlemist jne. Enamasti teevad seda inimesed, kes kuuluvad kolmandasse gruppi.
Eestis on lugematul hulgal väikeseid kodutalle, kus treeningtund on odavam, sest suuri investeeringuid pole tehtud. Meil puudub aga igasugune kontroll selle üle, kes seal õpetavad ja milline on nende kvalifikatsioon. See teadmatus ei ole tippspordi jaoks kindlasti kasulik, sest asjatundmatuid kommentaare jagama on nad tihti lahked. Kasvatajana tean väga hästi, kui palju maksab ühe hobuse viimine 145 cm tasemele – jõukohane treening, pädev treener, sepp, veterinaar, kiropraktik jne. Inimesed, kes räägivad väärkohtlemisest tippspordis, ei adu sageli, kui tähtis on ratsanikule tema hobune, eriti olukorras, kus enamikul pole sponsoreid, kes hobuseid ostaksid.
Von Seeder. Foto: Elin Jalakas
Kus on sinu arvates Eesti ratsasport täna võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga? Mida näed, et oleks vaja muuta ja ette võtta, et olukord paraneks?
Elu on pakkunud mulle võimalusi õppida praktilise töö kaudu. Minu algatusel ja Olustvere Maamajanduskooli toel toimusid 2000. aastal Olustveres takistussõiduvõistlused kõrgustel 100–130 cm. Rajameistriks kutsusin tolle aja parima – Urmas Kubre. See oli üsna hull ettevõtmine: Olustvere puidutöökoda tegi lausa uue tõkete komplekti ja auhinnaraha leidmine oli paras peamurdmine. 130 cm ümberhüpetega parkuuri kolme parima vahel jagati kokku 3000 krooni.
Nii sattusin 2002. aastal loogilist rada pidi “Palladium Cup’i” platsimeeskonda. See võistlussari rändas mööda Eestit ja seal oli glamuuri ja suursugusust – häid hobuseid, häid ratsanikke. On, mida mäletada.
Aga nüüd, vaadates tagasi aastale 2025 – mida ma näen? Ratsaliidu statistika on suurepärane, kuid mida need numbrid tegelikult kajastavad? Startide arv kasvab, rohelise kaardi saajaid on aina rohkem. Takistussõidus annavad täna tooni 60–100 cm klassid ja seal käib kõva andmine. Enamik neist parkuuridest on kiirusparkuurid, sest aeg on raha ja nii jõuab rohkem starte läbi lasta. Lapsed vajutavad gaasi põhja, aga sõidustiil… – ratsutamisest on asi igatahes kaugel.
Miks on sellise tasemega parkuurid kiirusparkuurid? Mida see kihutamine lastele õpetab? Võistluskavad on sageli koostatud nii, et 140 cm parkuurid toimuvad päeva lõpus uhkes üksinduses, justkui polekski lastel vaja näha, kuidas “ässad” sõidavad.
140 taseme hobuseid on meil järjest vähem ja neil vähestelgi on vaid paar korda aastas võimalik kodumaal sel tasemel võistelda. See teeb mind kasvataja ja hobuseomanikuna väga kurvaks.
Veel kurvem on see, et tippsport on muutunud teisejärguliseks. Kogu energia panustatakse lastele ja noortele, aga tulemus on see, et kodumaal resideeruvatest ratsanikest on parimad pensioniealised mehed.
Tean, et aretuses oled sa ülimalt põhjalik, uurides geenikombinatsioonide sobivust mitmete põlvkondade taha, et saada ikka paremat tulemust. Kuidas võtaksid oma aretusfilosoofia kokku? Kuidas „toota“ tippsporthobust ja kas see on pigem õnnemäng või ikkagi teadlik lähenemine?
Väga intrigeeriv küsimus. Mul on au elada koos inimesega, kellest paremat loomade tundjat ma ei ole oma elus kohanud. See annab võimaluse perekeskis aretuse üle arutleda ja kajastub ka meie kasvatatud hobustes. Looma tuleb osata lugeda nagu raamatut.
Aretus on meie jaoks teadlik paaride valik ja see algab alati märast. Oleme aastate jooksul püüdnud osta Euroopast häid märasid ja jätnud sugumäradeks vaid parimad oma kasvatatutest. Oleme kasutanud ka embrüosiirdamist. Pean oluliseks märade katsetamist ka sadulas, et osata valida sobiv täkk. Viimastel aastatel oleme kasutanud valdavalt oma täkke, sest tunneme nende omadusi.
Jälgin väga märade stressitaluvust ja sõidetavust – sadulas testimata seda ei tea. Ka märade röntgenid on mulle enne aretusse võtmist ülioluline eelinfo. Olen kasutanud aretuses ka kildudega märasid ja see ei ole nende järglastele probleemiks olnud. Samas prakeerin aretusest kõik navikulaar- ja luustumisprobleemidega märad. Kissing-spine, mida täna paaniliselt kardetakse, on mulle siiani mõistatus – kust see tuleb? Mul on neli täisõde-venda, kellest ühel on kerge kissing-spine, teistel mitte. Emal ja isal samuti mitte.
Täna on Eestis aretuses kasutatavate täkkude röntgenid kohustuslikud, aga märadel mitte – kuigi võiksid olla.
Mida aeg edasi, seda nõudlikumaks minnakse müügieelse hobuste veterinaarse läbivaatuse osas – lisandub muudkui uusi piirkondi kehast, millest tahetakse röntgenülesvõtteid jne. Kuidas sa seda kommenteeriksid ja kas see on mõjutanud hobuste müüki ka sinu enda kasvanduses?
See on teema, mis paneb sügavalt ohkama, sest ostjad ostavad sageli röntgenpilte, mitte hobust. Samas tõlgendavad erinevate riikide veterinaarid röntgeneid väga erinevalt. Kõige hobuvaenulikumad on minu kogemuse järgi Soome veterinaarid.
Mul oli juhus, kus Prantsuse ja Läti veterinaar hindasid ühe ruuna röntgenid heaks. Seejärel tellis ostja Eestist ühe Soome veterinaari, kes leidis, et hobusel võib kunagi tekkida kandade luustumine ja ka paindetestid polevat piisavalt head. Hind oleks ostja arvates pidanud kukkuma kolinal neljakümnelt tuhandelt kahekümnele. Panin hobuse auto peale ja ostjale jäi sel päeval tema kakskümmend tuhat alles.
Sama hobune leidis uue omaniku Ameerikast. Seekord vaatas röntgenid üle Saksa veterinaar ja ennäe – luustumisest polnud jälgegi. See näide näitab, et röntgenid annavad võimaluse otsida hobuses vigu. Mida kehvem on ostja ratsutamisoskus ja rahakott, seda tähtsamad on “puhtad” röntgenid.
Teine jabur teema on hobuste hilisem tagastamine. Mis on varjatud puudus ja kuidas saab müüja sellest teadlik olla, kui ostueelses vet. kontrollis seda ei avastatud? Täna on olukord selline, et sisuliselt võib hobuse kahe aasta pärast tagasi tuua, kui see lonkama hakkab. Otsitakse tark veterinaar kusagilt välismaalt ja asi ongi tehtud – see, kuidas hobust vahepeal koormati ja kasutati, ei ole justkui oluline.
Siinkohal toon näiteks kissing-spine’iga hobuse loo. Minu kasvatatud Negaro von Seeder võitis nelja-aastaselt noorhobuste tšempionaadi koolisõidus. Hiljem tekkisid kontaktiprobleemid ja selja röntgen näitas korralikku kissing-spine’i. Veterinaari soovitusel tehti seljasüst ja hobune suunati hoopiski takistussõitu. Keegi ei julgenud teda osta, kuni leidus üks teadlik ja julge inimene. Tänu sellele on Negaro täna tegus takistussõidu hobune – ilma süstideta.
Aitäh sellele inimesele, kes vaatas hobust tervikuna ega otsinud temas vigu. Selle teema lõpetuseks sobib üks hea Saaremaa kõnekäänd: „Kes kellaga lehma otsib, see sitase sabaga saab.“
23. detsembril oled tähistamas oma 60ndat juubelit – energiat, tahet ja jõudu näib sul jätkuvat veel kauaks! Kas on olnud hetki, kui tunned, et enam ei jaksa? Mis on see, mis tõstab sind uuesti jalule, et jätkata liikumist oma unistuste suunas?
Jah, kaks sellist hetke on minu hobusekasvataja karjääris olnud.
Esimene tõsine šokk tabas mind seitse aastat tagasi Kuivastu praamijärjekorras. Lihtsamate koolikutega saame me ise kodustes tingimustes hakkama, aga seekord olid ühel aastasel sälul tõsised kõhuvalud. Kiiresti sälg autosse ja sadama poole teele. Kiire kõne Jelgava kliinikusse, kust vastati, et nad seavad opisaali valmis.
Parajasti oli jälle mingi suurüritus Saaremaal toimunud ja kõik piletid kuni kella 21-ni Virtsu suunal välja müüdud. Jõudsime sadamasse ja püüdsin olukorda selgitada, aga see oli täiesti kurtidele kõrvadele. Öeldi vaid: te võite siin pisaraid valada, aga meil on selline kord. „Varem oleksite pidanud sellele mõtlema, proua. Varem.“ Nii tuleb ju igaüks järjekorras vahele ja ütleb, et tal on hobune haige. Paluti minna üldjärjekorda.
Kolmandale praamile meid ikka veel ei lubatud, kuigi meist hiljem tulnud sõiduautod lasti pardale. Läksin veelkord asja uurima ja mulle vastati, et meil on veoauto ja vaid kaks reisijat – kord näeb ette, et üldjärjekorrast võetakse esmalt sõiduautod, sest neis on rohkem reisijaid. Nii ei jõudnudki see hobune praamile, sest ta polnud oma haigestumist ette planeerinud. Sõitsime kaks tundi hiljem kurvalt koju tagasi, sest koolikud olid oma töö teinud.
Teine kord oli 2023. aasta detsembris. Koostöös Equinia Auction Teamiga viisime läbi esimese sporthobuste oksjoni Eestis, Saaremaal. See oli internetioksjon ja kõik videod filmiti samuti siin. Kuna Eesti ei ole hobusekasvatusmaana kuigi tuntud ning arvatakse ikka veel, et oleme üks kahtlase väärtusega Ida-Euroopa, otsustasime esimesel oksjonil lisaboonusena pakkuda müüjapoolset tasuta transporti Hollandisse.
Oksjon oleks võinud minna paremini, kuid lõppkokkuvõttes müüsime hobuseid Inglismaale, Portugali, Poola, Hispaaniasse, Soome, USA-sse ja Eestisse. Eesti ostja ostis hobused esmapilgul veidi kummaliselt – eraisikuna. Esmalt ei osanud ei mina ega oksjoni korraldajad selles mingit ohtu märgata.
Draamaseriaal algas siis, kui hobused olid Eesti ostja Belgia talli jõudnud. Eestlane käis oma transpordiga Hollandis, võttis otse Eestist tulnud autolt oma neli hobust ja tuhises Belgiasse. Tegelikult oleksid hobused pidanud minema hoopis Gelissen Paardentransport’i talli, nagu nägi ette transpordisertifikaat.
Seejärel avastas Eesti ostja järgmisel päeval, et tema neli hobust olid Gelissenis autolt ümber laadides väidetavalt äärmiselt halvas seisus ja ta süüdistas Eesti transpordifirmat. Koheselt saadeti pildi- ja videomaterjalid – kõigil hobustel olid tõepoolest nähtavad traumad: ühel lõikehaav üle näo, teisel silmad põrutusest hallid ja silmade piirkonnas veritsevad haavad. Ostja ei osanud kuidagi selgitada, kuidas said transpordil viga vaid tema neli hobust, samal ajal kui ülejäänud kaheksa olid igati terved.
Ja siis astus „lavale“ Eesti ostja Belgia veterinaar, kes kirjutas iga hobuse kohta pika „romaani“, miks see hobune tagastatakse. Kui uurisin hiljem ostjalt, millist ravi hobused tema Belgia tallis said, vastati, et Belgia veterinaar ei pidanud ravi vajalikuks!
Kujutage ette olukorda: sa oled müünud neli hobust Belgiasse ja nüüd pead need neli traumadega hobust koju tagasi saama. Lonkavale ja nähtavate vigastustega loomale sa transpordisertifikaati ei saa. Siinkohal tuli õnneks appi Equinia Auction Team nii jõu kui nõuga. Leidsime kiiresti Lille’s talli ja hobused said koheselt vajalikku ravi. Ka silmavigastustega hobusele jäi nägemine alles. Neist neljast kolm võistlevad täna edukalt.
Vot siis ma küll mõtlesin: „Suur Jumal – sa näed ja sa ei mürista!“ See Eesti ostja sai sellel oksjonil osalemiskeelu. Inimese au pidavat olema tema kalleim vara, aga uuema aja mood on siingi korrektiive teinud.
Ja siis tulin nutetud silmadega koju, läksin talli ja mõistsin, kui palju on minu ümber hobuseid ja inimesi, keda ma vajan – ja kes vajavad mind. See annabki jõudu. Allaandmine pole minu stiil.
***
Raili Pillmanni lugu ei räägi ainult hobustest ja spordist, vaid ka põhimõtetest. Teadlikkus, kannatlikkus ja austus looma vastu on väärtused, mis ei ole ajas muutunud, isegi kui ratsaspordimaailm tema ümber seda on. Nendes põhimõtetes peitubki tema jõud – oskus teha oma tööd vaikselt ja järjekindlalt, ilma et fookus hajuks. Ja just sealt sünnivad ka hobused, kes kannavad Von Seederi nime.