Pikaajaline ratsaspordi eestvedaja ja mõjukas spordijuht Tom Gordin lahkus omal soovil Soome Ratsaspordi Liidu (SRL) tippspordi komisjoni HUJO juhi kohalt vahendab Hevosurheilu. Tema sõnul ei olnud senisel kujul enam võimalik jätkata. Seda mitte isiklike solvumiste, vaid süveneva mure tõttu Soome ratsaspordi juhtimise ja arengusuuna pärast.
Gordin rõhutab, et tegemist ei olnud emotsionaalse ega ootamatu otsusega. Vastupidi, ta tundis, et praeguse juhtimiskultuuri ja tööviiside juures ei ole tal võimalik HUJO kaudu tegelikku mõju avaldada. Just mõju, mitte võim, on tema sõnul olnud alati tema motivatsiooniks. „Usalduspositsioon ilma mõjuta on sisuliselt hambutu,“ ütleb ta.
Tema peamine kriitika puudutab avatuse ja selguse puudumist liidu juhtimises. Gordin kirjeldab olukorda, kus arutelud on jäänud pealiskaudseks, protokollid ei kajasta tegelikke diskussioone ning otsuseid tehakse ilma sisulise ja avatud debatita. Teda häiris ka vaikus, nii juhatuse kui ka komisjonide tasandil. „Kui küsimusi ei arutata, on see halb märk,“ leiab ta.
Lisaks juhtimiskultuurile teeb Gordinile tõsist muret Soome ratsaspordi tegelik seis. Liidu liikmeskond on aastaid vähenenud ning sportlikud tulemused rahvusvahelisel tasemel ei ole tema hinnangul olnud piisavad. Ta usub, et organisatsioon vajab põhjalikku ja ausat eneseanalüüsi, vajadusel ka väljastpoolt tulevat tugevat sekkumist, nagu see on juhtunud näiteks Soome Olümpiakomitees.
Gordin peab tippsporti kogu ratsaspordi elujõu seisukohalt määravaks. Tema sõnul toob just rahvusvaheline edu – medalid ja nähtavus – spordialale laiemat tähelepanu, toetajaid ja uusi harrastajaid. HUJO loodi tema algatusel 2012. aastal eesmärgiga suunata tippspordi arengut sarnaselt Kesk-Euroopa juhtivate ratsaspordiriikidega, kuid algselt kavandatud tööjaotus ei hakanud tema hinnangul enam toimima.
Eriti teravalt tõi Gordin esile kevadel toimunud nn Peter Holleri juhtumi (“Soome koolisõit vajab uut algust, Kyrklund rõhutab treenerite koolituse ja põhitõdede tähtsust”), kus rahvusvahelise taseme koolisõidukohtunik kritiseeris avalikult Soomes nähtud ratsutamise taset. Gordin leidis, et kriitikat oleks tulnud võtta alandlikult ja kasutada arenguvõimalusena, mitte hakata sõnumitoojat ründama. Samuti tekkis tema sõnul tupik rahvuskoondise treenerite küsimuses, kus otsustavaks ei saanud enam pädevus ja tulemused, vaid isiklikud suhted.
Kuigi Gordinit on aastate jooksul süüdistatud nn „heade vendade“ süsteemis, kinnitab ta, et on alati lähtunud teenetest ja kompetentsist. Tema sõnul ei tohiks spordiorganisatsioonides olla juhtivad kohad „pensionipositsioonid“, kus tulemustest sõltumata edasi jätkatakse. Kõik ametikohad peaksid teenima sportlasi ja ala arengut – mitte isiklikke egosid.
Praegu, 75-aastasena, ei tunne Gordin end sugugi kõrvale jäetuna. Ta jätkab tööd Horse Show’ga, mille kolimine Helsingi Messikeskusesse on üks tema viimaste aastate suurprojekte, ning tegutseb mitmel rahvusvahelisel usalduspositsioonil. Lisaks on ta valmis oma mõtteid ja seisukohti avalikult jagama ka edaspidi, nüüd lihtsalt vabamalt ja sõltumatumalt.
„Ma ei ole kadunud,“ ütleb Gordin muigega. „Mul on endiselt palju anda ja ma ei kavatse vaikida, kui näen, et ratsaspordil oleks võimalik paremini.“