Spordis hindamine on alati keeruline. Aga kas see saab kunagi olla täiesti objektiivne – mitte ainult teoorias, vaid ka päriselus? Üks Hollandi teadlane on võtnud luubi alla tipptasemel koolisõidu kohtunike hinded ning jõudnud järelduseni, mis paneb küsima: kas see ülesanne on inimesele üldse jõukohane?
Samal ajal, kui tippsport pakub närvikõdi ja esikoha ümber käib pinev võitlus käivad koolisõidumaailmas paralleelsed vaidlused selle üle, milline on tänapäeva koolisõit ja kas see, mida kõrgete punktidega premeeritakse, on tegelikult ka hea ja korrektne ratsutamine. Ükskõik, kummal poolel keegi nendes vaidlustes seisab, ühes on lihtne kokku leppida: koolisõit on äärmiselt keeruline ala ning selle hindamine tipptasemel on uskumatult raske.
Mitmed uuringud on näidanud, et just selline keerukus seab inimese tunnetusvõime tõsiselt proovile. Detailide tajumine, kiire otsustamine ja pidev hinnangute andmine loovad olukorra, kus süsteemsed vead on peaaegu vältimatud. Teistes spordialades tehtud uuringud on näidanud, et hindamist mõjutavad näiteks sportlase rahvus, stardijärjekord, eelnev tulemus ja isegi see, milliseid hindeid on juba andnud teised kohtunikud. „Uuringud on korduvalt näidanud, et kohtunikud kipuvad oma hindeid muutma, kui nad saavad teada, mida on andnud teised kohtunikud,“ kirjutab teadlane Inga Wolframm.
Mitte päris objektiivne
Wolframm ei süüdista kedagi pahatahtlikkuses. Pigem osutab ta inimloomusele, me ei ole lihtsalt eriti head täiesti objektiivselt hindama keerulisi ja mitmetahulisi olukordi. Aga milline on pilt just koolisõidus?
Oma analüüsis vaatas Wolframm läbi 510 hindamist seitsmelt Grand Prix’ taseme võistluselt ajavahemikus mai 2022 kuni 2023. aasta aprillini. Valimisse kuulusid nii võistlused Rootsis kui ka aprillis toimunud MK-finaal. Ta uuris, kuidas mõjutavad hindeid sellised tegurid nagu koduväljak, kohtuniku ja sportlase ühine rahvus, stardijärjekord ning koht maailma edetabelis.
Lühike kokkuvõte on kõnekas: tipptasemel koolisõidus ei peegelda hinne sugugi ainult selle päeva sooritust. Peaaegu pool punktide erinevusest on seletatav muude teguritega.
Kust sa pärit oled?
Rahvus mängib rolli mitmel moel. Kohtunikud kipuvad andma kõrgemaid hindeid sportlastele, kes on nendega samast riigist. Kuid asi ei piirdu sellega. Ka see, kui mõni teine kohtunikest jagab sportlasega sama rahvust, annab punkte juurde ja see mõju on isegi suurem. Kui need kaks efekti kokku liita, saab sportlane, kelle rahvus langeb kokku mõne võistlust hindava kohtunikuga, keskmiselt 3,54 protsenti rohkem punkte.
Koduväljaku eelis, mis on paljudes spordialades hästi dokumenteeritud, toimib koolisõidus hoopis teistpidi. Kodus võistlemine näib andvat väikese miinuse. Wolframmi hinnangul võivad kohtunikud karta kodupubliku mõju ja seetõttu teadlikult või alateadlikult punkte tagasi hoida, nad justkui kompenseerivad üle. Praktikas kaob see väike miinus aga sageli rahvusefekti varju.
Hea nimi aitab kaasa
Pole üllatav, et koht FEI edetabelis mõjutab hindeid, kuid siingi mängib rolli psühholoogia. Varasemad uuringud on näidanud, et hea mainega sportlasi hinnatakse juba eos leebemalt, eriti olukordades, kus otsused tuleb teha kiiresti ja info on kergesti kättesaadav. Mida kõrgem on sportlase edetabelikoht ja maine, seda tõenäolisemalt võtavad kohtunikud alateadlikult arvesse ka varasemaid sooritusi.
Lisaks saavad hiljem startijad keskmiselt kõrgemaid hindeid kui need, kes tulevad platsile klassi alguses. Kuigi tipptegijad stardivad sageli nagunii lõpus, ei seleta see kogu erinevust.
Kas see ongi võimatu?
Wolframm rõhutab, et probleem ei ole kohtunikes. Vastupidi – neilt nõutakse sisuliselt võimatut. „Kohtunikud peavad tegema välkkiireid otsuseid, liigutus liigutuse järel, hinnates samal ajal suurt hulka erinevaid näitajaid,“ kirjutab ta. Sellise ülesandega toimetulekuks kasutab inimese aju paratamatult nn tunnetuslikke otseteid.
Paraku tähendab see, et väikesed eelised kuhjuvad. Mõned tiimid saavad justkui omaette areeni. Asjaolu, et ogenud ja tuntud ratsanikud on eelistatud ei ole õiglane ei kohtunike suhtes ega toeta koolisõidu arengut läbipaistva, objektiivse ja kestliku spordialana, mis seab esikohale nii inim- kui ka hobusportlase heaolu.
Ühe võimaliku lahendusena pakub Wolframm välja hindamise jaotamise. Kui iga kohtunik vastutaks konkreetse osa eest, muutuks praegu kognitiivselt üle jõu käiv ülesanne realistlikumaks. Näiteks võiks üks hinnata hobuse heaolu ja selle märke, teine sportlikku sooritust, kolmas ratsaniku tõhusust ja neljas liigutuste korrektsust.
Võib-olla ei ole küsimus selles, kas kohtunikud teevad oma tööd halvasti, vaid selles, kas neile on antud üldse teostatav ülesanne.