Aasta teisel päeval tegi Hobumaailm juttu meie ühe tituleerituima takistussõitja Urmas Raagiga, kelle leiame spordi ja hobusekasvataja tegevuste kõrvalt mullu kevadest ka Eesti Ratsaspordi Liidu juhatuse liikmete nimekirjast. Mis on viinud tippsportlase spordipoliitikasse, seda püüdsimegi Urmase käest uurida.
Urmas, oled siiani ikkagi tuntud kui tipp-takistussõitja, kuid nüüd siis ka Ratsaliidu juhatuse liige. Kuidas tekkis otsus liituda Ratsaliidu juhtimisega?
Mõte hakkas selles suunas liikuma 2024.a. oktoobrikuus, kui ühel Kukulinna talli võistlusel arutasime mitmete sportlastega meie vabariigis kujunenud olukorda ning tõdesime üheskoos, et ala harrastajate arv on küll pidevalt kasvuteel, kuid absoluutses tipus on olukord üpriski nõrk ja seda kõikidel meil harrastavatel ratsaspordialadel.
Kui 2025.a. kevadel tehti ettepanek kandideerida juhatusse, leidsin, et on õige aeg seda teha ja anda oma panus just tippspordi arendamisesse.
Kui öelda lühidalt, siis millises seisus on Sinu arvates meie ratsaspordi hetkel?
Nagu ka eelpool mainisin, on statistiliselt meil nii harrastajate kui startide arv pidevalt kasvanud, kuid see kasv ei ole piisavalt jõudnud tippsporti. Ilmselgelt on harrastajate ja algtaseme sportlaste kasv äärmiselt vajalik, sest mida laiem on püramiidi põhi, seda tõenäolisem on ka tipu suurenemine. Meil on aga kahjuks tipu laienemine jäänud toppama.
Eestis korraldatakse küllaltki palju võistluseid, kuid valdav enamus jääb nendest tüüpiliste treeningvõistluste tasemele, seda eriti takistussõidus. Jättes kõrvale meil toimuvad rahvusvahelised võistlused, näeme tippsporti vaid Eesti Meistrivõistlustel ja paaril muul rahvuslikul võistlusel. Paraku on just tippsport see, mis meid laiemale publikule alana pilti toob ja seal hoiab. Samuti on tippsport äärmiselt oluline uute noorte kaasamisel meie sporti, sest ei ole ju saladus, et tippude head saavutused motiveerivad nii noori kui harrastajaid.
Jätkamegi siis tipp-spordiga. Millised võiksid olla Sinu nägemuses järgneva viie aasta eesmärgid Eestis?
Kui lugeda Eesti Ratsaspordi Liidu arengukava, siis selle alusel peaksime jõudma kõikidel harrastatavatel aladel Eesti Meistrivõistlustel Euroopa Meistrivõistlustele vastavatele tasemetele. Täna toimub see vaid koolisõidus. Takistussõidus peaksime selle järgi hüppama meistrikatel 165cm parkuuri, kolmevõistluses sõitma tänase 2* asemel 4*, rakendis 2* asemel 3*, kestvusratsutamises 160 km.
Kindlasti ei ole selline hüpe võimalik koheselt. Meil on igal alal mõningaid sportlasi, kes sellised tasemed välja sõidaksid, kuid siis jääks täna kohalike tiitlivõistluste stardinimekiri üsna lühikeseks. Areng peab olema sujuv ja orgaaniline ning seda peab soodustama. Ühe hoovana näen tugevama tasemega rahvuslike võistluste korraldamist. Kindlasti on absoluutselt asjakohased minu poolt ennem mainitud n.n. treeningvõistluse tüüpi võistlused, kuid see on vaid üks osa suuremast pildist ja sportlasele peame pakkuma ka tasemel võistluseid kodumaal, mitte sundides neid selleks iga hinna eest Poola või kaugemalegi sõitma. Korralikud rahvuslikud võistlused peaksid olema vaheetapiks siirdumisel rahvusvahelisele tasandile.
Oleme pidevalt kuulnud arvamusi, et meie sportlastel ei ole häid hobuseid ja nende soetamine käib eestlastele rahaliselt üle jõu. Kuidas sellega?
Tegelikult ju kasvatatakse Eestis korralikul tasemel hobuseid, kui loeme kasvõi möödunud aasta lõpu uudiseid eesti sporthobuste suursaavutustest maailmas. Paraku on need hobused müüdud muude riikide sportlastele.
Eestis ei ole me siiani suutnud luua korralikku sidet kasvatajate ja sportlaste vahel. Tundub, et kasvatajatel ei ole Eestis piisavalt väljundeid ja motivatsiooni oma hobuste näitamiseks. Üks põhjus peitub jällegi võistlustes, sest me korraldame küll noorhobuste tšempionaate, aga needki jäävad pigem muude võistluste väiksemaks osaks, rääkimata sellest, et enamus korraldajaid ei paku spetsiaalseid noorhobuste klasse ning seda kõikide alade lõikes.
Siinkohal ma näen vajadust teha suuremat koostööd aretusühingutega. Vajalik on samuti tuua kasvatajad erinevate alade juurde, sest kui noorel hobusel ei ole võibolla perspektiivi saada tipptasemel koolisõidu või takistussõidu hobuseks, siis võib ta samas olla piisavalt hea näiteks kolmevõistlusesse.
Tulles tagasi võistluste korraldamise juurde, siis on olnud kuulda, et takistussõidus käivad Ratsaliidus konkreetsemad arutelud. Millises seisus see teema on?
Oleme viinud läbi mitmeid arutelusid ja välja töötamisel on Kuldliiga formaat. Ma ei peatuks liialt väga konkreetsetel detailidel, kuna hetkel ei ole formaat veel kinnitatud, kuid eesmärk on selle kaubamärgi alt pakkuda Eesti Meistrivõistlustega sarnasel sportlikul tasemel võistluseid. Kui põhiklassid jääksid tasemetele 140 – 145cm, siis kindlasti oleks samas spetsiaalseid võistlusklasse erinevatele vanuserühmadele. Lisaks tuleb püüda neid võistlusi saada rohkem pilti, nii meedias kui püüda kaasata pealtvaatajaid. Muide praegu Hobumaailmale intervjuud andes nimetan viimasega seoses ära, et ka Hobumaailmalgi on arvestatav roll meie ratsaspordi keskkonna ja nähtavuse kujundamisel. Oma sellest aastast laienenud toimetusega saate kindlasti kohalike ratsaspordiuudiste suurema kajastuse taas eetrisse tuua.
Kui meie rahvusliku hooaja tippsündmuseks on meistrivõistlused, siis sellised võistlused annaksid vajaliku võimaluse katsetada oma vormi vastavatel tasemetel enne meistrivõistluseid. Taoliseid võistlusi võiks olla 4 – 5 hooaja jooksul.
Oleme seni rääkinud vaid spordi juhtimise teemadel. Millised on Su enda sportlikud plaanid käesolevaks aastaks?
Oleme Luunja tiimiga otsustanud minna talveks välismaale, kuna kahjuks esimesed võistlused kohalikus kalenderplaanis, mis kõnetavad on kaks Pärnu CSI2* maikuus. Kuna hobustepark on antud momendil hea, on see ainuke võimalus arenguks. Positiivne on ka see,et Luunja Studi kasvandusest tuleb palju häid noori hobuseid peale. Niiet tööpõld on lai….
Mida sooviksid Eesti ratsasportlastele alanud aastal?
Algavaks aastaks sooviks sportlastele suuri plaane. Veel suuremaid plaane kui võibolla hetkel mõtlete, kuna ilma eesmärkide püstitamiseta ei tule ka tulemusi. Ärge häbenege katsetamast oma võimete piire. On selge, et kohe ja korraga ei saada meistriks, ei Eesti, Euroopa ega maailmameistriks. Kõik see vajab palju tööd, palju hobuseid, abilisi, toetajaid, võistluseid jne. Seda kõike soovingi teile.