Täna, 21. jaanuaril, täitub 70 eluaastat koolisõitjal ja treeneril Ellen Vatselil.
Ratsaniku elulugu koosneb ta hobuste elulugudest. Mõnel väärib neist märkamist vaid üks, mõnel lugematu arv, Ellenil on neid olnud kolm. Esimene oli Bodjorõi (s 1966), juba esimesest pilgust selline laste ja noorte hobune, sündinud õppehobune – pehme suu ja pehme käiguga, pehme selja ja pehme iseloomuga. Oli naljakalt arg ja armas. Maastikusõidul kartis kõike, aga ei teinud ehmudes kõrvalhüppeid ega tormanud minema. Tema hoopis kükitas, jäi nagu ootama, et keegi appi tuleks. Koolisõidus oli ta kaua kah selline kükitaja ja väriseja. Kuigi ise ilma erilise ettevalmistuseta, olnud noorena meil Toris selline igaühe loksutada hobune, oli Bodjorõi siiski hea õpetaja. Tema tugev külg oli ta nõrkus, oli nii nõtke, järeleandlik, ratsanikule mõnus istuda. Ei olnud võiduhobune, elu parimaks tulemuseks jäi pronksmedal 1977. aasta Eesti meistrivõistluste Keskmises Auhinnas nr. 1, kus Ellen ise oli oma uue hobuse Bartusega (s 1968) temast koha võrra eespool.
Bartus oli hoopis kõrgemast klassist ja temast sai Elleni „elu hobune“. Oli, keda imetleda – nii silmatorkav hobune, et Venemaal küsiti tihti, kes on ta isa. Isa aga oli kõva hüppehobune Barkass, kes andis peale Bartuse veel täisvenna Kartuse, 1976. aasta Eesti meistri kõrgema klassi takistussõidus. Ka Bartus oli hea hüppaja, 1973. aastal tuli Kalju Laanet temaga noorhobuse kolmevõistluses 3. kohale ja täitis meistersportlase normi, samal aastal võitis Raivo Laanet 130 cm Vinni Kapa. Aga „Jõu“ ratsaspordis puudus koolisõit. See oli vaja käima saada. Silma jäi selleks sobiv hobune Bartus ja tema selga üks vaimustunud tüdruk Ellen Vassila.
Juba 1974.a. tuli Ellen Bartusel Eesti noortemeistriks koolisõidus. Nende edasine areng Suure Auhinnani oli aeglane ja teel oli spordiväliseid takistusi. Õhkkond maa ja linna vahel oli selline, mis nii võistlustel hindamisel kui võistkondade koostamisel häiris normaalseid suhteid. 1979.a. jaanuaris täitis Ellen Bartusel lõpuks meistersportlase normi. See toimus Minskis nelja vabariigi sõpruskohtumisel ja oli väga vajalik, et pääseda Eesti võistkonda Rahvaste Spartakiaadil. Ellen sai Minskis 3. koha Suures Auhinnas, edestades 5. kohale jäänud Mihhail Fadejevit Gudokil, kes Eesti kohtunike arvates oli alati kindlalt parem olnud.
Järgnenud 1979.a. Rahvaste Spartakiaadil iseloomustab õhustikku Eesti võistkonnas, et kui Ellen Vassila sai Suures Auhinnas esimesel päeval tulemuseks 51 %, siis parastati ja häbistati nõrga tulemuse pärast. Kui Fadejevi tulemus, kes startis teisel päeval, oli vaid napilt parem 52,6% (kohad vastavalt 26. ja 23.), siis arvati, et üleliidulised kohtunikud ei tunne asja. Et nende tasemete erinevus oli sel ajal peaaegu olematu, tõestab seegi, et aasta varem Üleliidulistel Maaspordimängudel sai Fadejev Gudokiga Keskmises Auhinnas nr. 2 tulemuseks 61,35%, Vassila Bartusega 61,26 %.
Väliselt oli Bartus suur ja ilus täkk, kerge kaares kaela ja väikese peaga, sügava rinnakorviga. Aga midagi oli tal puudu. Selle tabas hästi ära Ukraina vanemtreener ühel võistlusel jälle Minskis. Ta tuli treenerite tribüünile, vaatas natuke Bartuse ja Elleni esinemist ja küsis endamisi, kellegi poole pöördumata: „Mida hobusel ei ole? Impulssi ei ole!“ Tegi natuke viha, aga nii see ju oli. Bartus tundis end hästi niisama vaikselt ilutsedes, mingit tungi kaugusesse temas ei olnud, edasi läks ainult niipalju, kui ratsanik nõudis. Või natuke vähem. Samas oli tal suurepärane piaffee, mis ju ometi peaks vajama edasiminekutahet. Aga ta oskas seda tahet teeselda, teades, et ega tegelikult eriti kuhugi minema ei pea. Isegi olümpiavõitja Kizimov tuli kord minu juurde küsima: „Kes selle piaffee tegi?“ Kui ütlesin: „Ise tegime,“ jäi ta ilmselt kahtlema. Aga nii see oligi, mina treenerina ja Ellen Vassila minu õpilasena olime vaheldumisi tal seljas käinud, käe kõrval proovinud ja mina muidugi igalt poolt lugenud, kuidas see käib. Tuligi nii välja, et piaffee, see koha peal tammumine, oli Bartuse parim harjutus koolisõidus, seda hinnati kõrgelt ja lausa imetleti. Traavipikendus, mis mõnele hobusele on lihtne, jäi tal alatiseks kahvatuks.
Lõpuks saavutas Ellen Bartusega Üleliidulistel maaspordi meistrivõistlustel koolisõidu „Suures Auhinnas“ kolm korda pronksmedali, täitis mitu korda meistersportlase normi, aga „Suures Auhinnas“ Eesti meistriks ei tulnudki. Parimad tulemused tegi vana Bartusega noor Kaie Kangur. 1984.a. sai ta „Urožai“ üleliidulistel võistlustel „Suures Auhinnas“ pronksmedali, aga Ellen Patendiga hõbeda. Võistkonnale oli nii vaja. Bartuse parim aasta oli 1986.a.– N Liidu meistrivõistlustel Keskmises Auhinnas nr. 2 oli Kaie Kangur temaga 6. ja Eesti meistrivõistlustel võitis kõik sõidud ning kompleksi. 20 aastat hiljem ütles Kaie ise ilusti ja tabavalt: „Töö oli ju kõik varem tehtud, mina ainult ilutsesin.”
Elleni kolmas hobune Patent (s 1975) oli eelnevatest väga erinev, isegi vastandlik. Ta ei näinud eriti koolisõiduhobuse moodi välja, ei olnud seda uhket edevat hoiakut. Oli kuidagi liiga kõvade, suure toonusega lihastega, vähe oli elastsust, ja loomulikku koondatust polnud üldse. Ja tervis ei pidanud tal ka vastu, suri juba 10-aastasena kopsuemfüseemi. Töö temaga tõestas aga Ellenile endale ja teistelegi, et ta on valmis ratsastaja ja treener, suudab ka peaaegu iseseisvalt päris kõrgel tasemel hakkama saada. Seda tõestas hästi ülalnimetatud tulemus 1984. a. „Urožai“ üleliidulistel võistlustel – võit Patendiga oma endise põhihobuse Bartuse üle. Mõlema tulemused olid paremad meistersportlase normist. Hetkeks tundus, et ka meil on nüüd tasemel koolisõit olemas. Võistluse võitja oli muidugi Viktor Ugrjumov, kes oli eelnevalt meie mõlemat ratsanikku omajagu treeninud.
Aga oluline oli see, et Patendist Suure Auhinna hobuse tegemine oli Ellenile nagu meistrieksam. Mitte ainult seetõttu, et täitis meistrinormi, mis tal Bartusega korduvalt täidetud oli, vaid ka sellega, et see oli sisuliselt tema enda õpetatud hobune. Päris tõeline ratsanik on ju siiski vaid see, kes suudab ise ja üksinda hobuse võistlusteks ette valmistada. Bartusega olin ma päris palju ise tegelenud, olin nad Ugrjumovi juurde end täiendama saatnud, ja nõuandjaid oli Bartuse ümber alati palju.
Selleks ajaks oli Ellen juba iseseisev treener, oli nooremaid ratsutama õpetanud 10 aastat. Tema õpilased on olnud Kaie Kangur, Merle Männik ja Grete Püvi (Ayache), kes 2006. a. tegi Elleni õpilasena oma esimese tipptulemuse, tulles „Suures Auhinnas“ Eesti meistriks.
Ja oma tütre Catlini tõi Ellen kohe hobuste juurde. Catlinile on ta andnud suurema enesekindluse ja võidutahte, kui tal endal on olnud. See on viinud Catlini Eesti parimaks ratsutavaks „pankuriks“ ja üheks suurimatest auhinnakogujatest takistussõidu võistlustel. Ellen aga õpetab tütretütart, kellel on juba enne kooliaega suured kogemused esinemistest Tallinna International Horse Show’l. Ja Ellen ise käib tunde andmas ikka Niitväljal, kus on ta koht olnud algusest peale, nüüdseks 50 aastat. Neid aastaid ootame temalt veel palju!