Oled nüüdseks aasta olnud FEI Rakendi Komitee liige. Millised emotsioonid seoses sellega?
Tunnen suurt heameelt, et mulle selline võimalus avanes. Esitasin avalduse, mille Eesti Ratsaspordi Liit edastas FEI-le ning mind valiti nelja kandidaadi seast FEI Rakendi Komitee liikmeks .
Pean seda väga heaks võimaluseks töötada koos selle ala tunnustatud ja kogenud spetsialistidega. Meie koostöö on sujunud hästi ning arutelud on mitmekesised. Kõiki meid ühendab soov arendada rakendisporti jätkusuutlikus ja heas suunas.
Komitee liikmed on pärit erinevatest riikidest, töötavad rakendispordi erinevatel ametikohtadel ning omavad mitmekesist tausta. See tagab, et esindatud ei ole ainult ühetaolised huvid, vaid laiem vaatenurk.
Kirjelda lugejatele veidi, milline on komitee liikme tegevus, nagu tean, ei ole see siiski igapäevane töö.
Online-koosolekud toimuvad kord kuus ning kestavad tavaliselt 1–2 tundi. Enne koosolekut saadetakse meile arutelupunktid, et teaksime end ette valmistada. Koosolekute vahepeal tuleb aeg-ajalt ka kiireloomulisi e-kirju, millele on vaja paari päeva jooksul vastata.
Kord aastas koguneme Lausannes FEI peakontoris, kus veedame kolm päeva põhjalikult rakendispordi teemasid arutades.
Võistlushooajal kohtume vahel ka võistlustel, kuid pigem osalejate või ametnikena. Nendel puhkudel satume arutama mõnikord omavahel mõningaid küsimusi, kuid harva juhtub, et kõik komitee liikmed viibivad samal võistlusel. Ametlikud arutelud toimuvad siiski enamasti online-koosolekutel.
Pean tunnistama, et varem ei mõistnud ma alati, miks teatud muudatused nii kaua aega võtavad. Nüüd saan paremini aru, et kõik muudatused peavad läbima mitmeid osakondi ning saama nende heakskiidu.
Mõnikord teevad lõplikke otsuseid inimesed, kes ei ole otseselt rakendispordiga seotud ja nii võib juhtuda, et meil tuleb vahel neid teemasid uuesti selgitada. Kõik reeglistikud peavad olema omavahel kooskõlas ja kõikide poolt aktsepteeritud – alles siis saavad muudatused jõustuda.
Millised on hetke aktuaalseimad teemad maailma rakendispordis millega tegeleda?
Üheks suureks muutuseks on maratoni A-sektsiooni ehk kontrollitud soojenduse kaotamine. Kas see osutub heaks või halvaks lahenduseks, näitab aeg.
Suured arutelud käivad ka hindamissüsteemi ümber. Paljud peavad selle muutmist vajalikuks, sealhulgas mina, kuid kahjuks ei õnnestunud seekord seda muudatust läbi viia. Järgmine võimalus suuremateks reeglimuudatusteks avaneb alles nelja aasta pärast.
Uue teemana on Euroopa meistrivõistlused, mis hakkavad asendama seniseid neljarakendite EM-e. Edaspidi saavad EM-il osaleda ka üksik- ja paarisrakendid. Esimene selline võistlus on kavandatud aastasse 2029, kuna 2027. aasta on juba kinnitatud neljaste rakendite EM-ina.
Läbivateks ja alati aktuaalseteks teemadeks on hobuste heaolu ning suhtlus meediaga – see, milline pilt rakendispordist publikuni jõuab.
Oled viimastel aastatel peamiselt süvenenud treeneritöösse ja seda Ungari noorte koondise sportlastega. Kuidas Su noortel läheb?
Eelmine aasta oli veidi rahulikum, kuna noorte EM-i ei toimunud. Käesoleval aastal toimub see augustis Rumeenias, Oșorheis. Sellistel aastatel on treeninglaagrites, koolitustel ja võistlustel osavõtt väga suur – mõnikord isegi nii suur, et ühe päevaga ei jõua kõigi treeningutest osavõtjatega individuaalselt tegeleda.
Võin kindlalt öelda, et meie tallist tulevad Ungari edukaimad noored rakendisportlased. Oleme Euroopa meistrivõistlustelt võitnud medaleid kõikides värvides.
Sel aastal on suured lootused ühel 12-aastasel tüdrukul, keda treenin meie talli poniga. Sama poni on varem ühe teise noorsportlasega EM-il kuldmedali võitnud. Samuti on medalilootus U25 kategoorias ning Ungari koondis tervikuna on olnud järjepidevalt poodiumil. Loodetavasti jätkub see ka sel aastal.
Kui palju ise vankrisse või sadulesse jõuad?
Kaarikus sõidan praktiliselt iga päev. Hetkel on mul kokku 12 hobust, kelle sõitu või treeninguid pean korraldama. Mõnel päeval on nad jalutuslindil või käivad kellegi teisega maastikul jalutamas, kuid suurema osa tööst teen iga päev ise. Neid paaris sõites on töö muidugi veidi kiirem.
Sadulasse pole ma enam aastaid istunud. Algusaastatel veetsin enamiku ajast sadulas, kuid edaspidi kaarikusõitu õppides kasutasin seda vahel abivahendina, näiteks probleemide lahendamiseks painutuste või üleminekute osas. Kui olin aga kaarikus piisavalt oskuseid omandanud, ei tundnud ma enam vajadust sadulasse istuda.
Kas on olnud mahti distantsilt ka Eesti rakendisporti jälgida?
Jah, püüan seda teha nii palju kui võimalik, lähtudes internetis kättesaadavast infost. Jälgin Eesti rakendispordi võistluseid ning hoian silma peal sportlastel, kes välismaale võistlema suunduvad. Kahjuks on osavõtt viimasel ajal olnud üsna tagasihoidlik.
Aastal 2018 osales Eesti koondis isegi maailmameistrivõistlustel, kuid praegu tundub, et osalemine sellisel tasemel on vähenenud. Loodan väga, et varsti hakkab jälle rohkem rakendisportlasi Eestit rahvusvahelistel võistlustel esindama.