Millest kõik alguse sai
Ütleksin, et kõigele pani alguse minu esimesed Euroopa meistrivõistlused 2019. aastal, kui läksin koos nelja teise Eesti noorsportlasega esindama Eestit Zuidwoldesse, Hollandisse. Osalesin tol aastal lasteklassis (12-14a) hobusega Ciao Belo des Erables, milles toimusid parkuurid kõrgustel 125-130 cm. Mäletan, et sellele tiitlivõistlusele kvalifitseerumine oli juba küllaltki keeruline ettevõtmine, kuid siiski saime selle normi täidetud juba võistluse poole teele asudes.
Olles just saanud aimu rahvusvahelistest võistlustest ja ratsaspordist väljaspool Eestit, läksin nendele võistlustele küllaltki enesekindlalt ja kartmatult. Ometi olin kodumaal 130cm radu läbinud ja saanud ka auhinnalisi kohti sellel tasemel.
Hollandis aga tabas mind reaalsus, kohale olid tulnud kõikide Euroopa riikide parimad ning selleks, et üldse finaali jõudmise peale mõelda, tuli kõik kolm kvalifikatsioonisõitu puhtalt hüpata. Jäin sellel aastal 98. kohale 118 võistlejast. Olles näinud, milline tase nii ratsanike kui hobuste seas oli seal, tegin sisimas otsuse, et pean ka kunagi jõudma omadega siia, Lääne-Euroopasse.
Paar aastat möödus ja 2022. aasta alguses leidsin end taas Belgiast, kui tekkis otsus minna Pauliga koos võistlustuurile. Ehkki, et võistlustel isegi kohale saamine oli keerukas, tundus suures konkurentsis millegi saavutamine veelgi magusam. Mäletan, et isegi rajad tundusid tutvumisel kõrgemad, millega harjunud olin. Lisaks mäletan, kuidas oli võimalik näha maailma tippratsutajaid samadel võistlustel, kus ise võistlesin. Algul tundus see täiesti ebareaalne ja mäletan, kuidas kogusin tundideviisi julgust, et minna Henrik Von Eckermannilt fännipilti küsima.
Tagasiminek koju oli minu jaoks otsustav hetk, kui vahetasin enda endise kooli e-gümnaasiumi vastu ning otsustasin, et niipea, kui täisealiseks ja autojuhiload saan, kolin siia. Nii oligi, 2023. aasta alguses sai veelkord paariks kuuks Belgiasse tuldud ning see idee kinnistatud. Maikuus sain 18, autojuhiload pihku ning võtsin sõnaotseses mõttes suuna Belgia poole, sõitsime isaga kahe autoga ja hobustega sinna. Ning seal ma olen olnud, varsti juba 3 aastat. Neist viimased 2,5 baseerun oma hobustega Zangersheide kasvanduses treenides inglase Joe Clee käe all. Samuti õpin Maastrichti ülikoolis, Hollandis, õigusteadust.
Kõik ei olnud ka nii lihtne
Belgiasse kolimine oli üks minu eesmärk, mille täitsin. Kuid see protsess ei olnud ilma raskusteta. Oma elu täielikult Eestist 1600 kilomeetri kaugusele ümber kolimine, ja seda veel koos hobustega, ei ole olnud stabiilne, ülesmäge protsess.
Algul minu pere ei teadnud isegi, kust alustada. Nagu igas valdkonnas, tutvused mängivad siinkohal suurt rolli ning meil neid niipalju ei olnud. Ehk siis alustasime algusest, alustuseks kus ma edaspidi elama hakkan.
Kaardile sai pandud Maastrichti ülikool ja isa aitas otsida umbes 30km lähedusest erinevaid elamispindu ja talle. Sellele järgnesid korduvad lennud sinna ja tagasi, käisime mu tulevases kodus, koolis ja külastasime treenereid. Kui ma omadega kohale jõudsin, selgus aga, et ma majja pool aastat sisse kolida ei saa kohaliku seaduse järgi (see oli jäänud Google Translate-ga hollandi keeles suhtlemisel kahe silma vahele).
Minu esialgne tall osutus samuti kaugemale kui esialgselt sai planeeritud. Elasin terve suve erinevates AirBnB-des ja hotellides, ühes puudus kuumalaine ajal õhukonditsioneer ja teine oli koht, mida ma nimetaksin õudusfilmi võtteplatsiks. Õnneks paari kuuga loksus kõik paika, ma sattusin oma praegusesse talli, mu sobiv pikaajaline treener tekkis mulle seal ja suve lõpuks sain oma praegusesse koju ka sisse kolida. Peale seda oli raskeim möödas, kuid meenub ikka hetki kui ma keelebarjääri või lihtsalt teadmatuse tõttu sattusin olukordadesse, mida oleks saanud vältida. Nüüdseks olen siia täielikult integreerunud ja kahe aasta pärast saan ka permanentse residentsuse.
Mis on Ridebridge’i eesmärk
Nüüd aga, olles selle kõige läbinud, olen võtnud otsuse aidata ka teistel ambitsioonikatel (noor)sportlastel ühineda siinse kogukonnaga. Ma tean omast käest, kui raske on leida talli, treenerit, kooli, elamist, transporti jms. Selleks ulatan abikäe kõige taolisega. Olles kolme aastaga loonud rohkelt tutvusi ja õppinud, mida kõike on vaja, et teise riiki kolida, saan lubada, et kogu protsess on lihtsam ja tõhusam, kui mina ja mu pere kord seda tegema pidi. Samuti oma kogemusega saan aidata ära hoida teadmatusest ja keelebarjäärist tingitud olukordi.
Sellest motiveerituna sai loodud RideBridge, mis aitab ratsasportlastel kolida Hollandisse ja Belgiasse tõhusamalt, kui üksinda rügades. Kogu teenus on läbipaistev ja individuaalne, huvi korral tuleb kõigepealt täita ära küllaltki põhjalik küsimustik tänu millele saame leida just Sulle parima lahenduse. Pakume erineva ajapikkusega võimalusi, olgu selleks siis kas kahenädalane võistlustuur, suvine treeninglaager või koguni mitmeks aastaks ümberkolimine.
Huvi korral võib tutvuda meie veebilehega, www.ridebridge.eu ning samuti saab alati rohkema informatsiooni korral võtta minuga isiklikult ühendust Instagramis, @ridebridge.eu või @lannoshowjumping kontol
🤍Peatse nägemiseni!