Väikeses Eestis kipub olema iga hobusemees kulda väärt ja just nii ka varalahkunud Silver.
Silver oli kirglik Tori hobuse austaja ning meelekindel puhta tori geneetika alalhoidja. Tähelepanuväärne on, et Silver oli edukas tori tõu säilitaja. Nii mõnestki haruldase põlvnemisega märast õnnestus Silveril saada omakorda vähekasutatud täkuga järglane. Üheks selliseks järglaseks on mitmekülgse harrastusega ja tänaseks üle tosina järeltulijaga tori täkk Homber 13905 T.
Siinkirjutaja kokkupuuted Silveriga olid tõele au andes vaid viivud, kuid seda kirkamad on mõne aasta tagused mälestused. Tema ja tema eraldatud valdused metsa sees, mis väliselt meenutasid mulle 90ndaid. Tollal üksinda elav suur kasvu, sportlik, tumedapäine mees kohutas isegi mind. Muuseas, ma ei olnud kunagi näinud, kuidas metsas tsikliga veisekarja kokku aetakse.
Silver rääkis mulle, kuidas ratsutama õppides sai hobusega kohe ümbruskonnas kõik kohad läbi tuulatud. Mehest saigi eesti üks esimesi ratsaorienteerujaid ja ta oli selles ka osav. “Silver oskab kaarti lugeda”- meenub mulle ratsorienteerumise “looja” eestis Aivar Kallase öeldu.
Mõni aasta tagasi aitasin Silveril lõpetada ära veisekasvatuse. Pärast veiste lahkumist säras Silver rõõmust ning lubas edaspidi pühenduda tori tõugu hobuste kasvatamisele.
Uue hingamise saanud Tori Hobuse Seltsi võtmetegelasena ning oma rollina säilitava aretajana jättis Silver paratamatult maha eesti hobukultuuri pärandi.