Norra Maaülikooli loomahaigla avaldas 2024. aastal pilootuuringu, mis vaatles lähemalt, kuidas veterinaarid hobuste lonkeuuringul painutusteste läbi viivad. Tulemus üllatas isegi uurijaid ennast.
Painutustest on tavaline protseduur, millega puutuvad kokku enamik hobusomanikke ja loomaarste. Painutusteste kasutatakse valu asukoha täpsustamiseks ja hobuse lonke kohta lisainfo saamiseks. Kuigi painutustestid on laialt levinud ja seda on kasutatud juba sada aastat, pole selle täpsust ja korratavust seni teaduslikult uuritud.
Norra Maaülikooli veterinaar Anne Selvén Kallerud selgitab, et valdav osa veterinaaridest järgib küll samu põhimõtteid, kuid huvitav on see, kui tugevalt ja mis tehnikaga hobuse jalga painutatakse. Üldine soovitus on kasutada 10–15 kilogrammi jõudu, aga seni pole keegi tegelikult mõõtnud, kui palju jõudu tegelikkuses rakendatakse. Nüüd saadi Taani ettevõttelt spetsiaalne instrument, mis mõõdab painutamisel kasutatavat jõudu kilogrammides. Professor Cathrine Fjordbakk töötas instrumendi välja koos Patrick P.M. Smithiga.
Vasak ja parem jalg ei saa võrdset kohtlemist
Uuringus osales kaheksa NMBU veterinaari. Nad painutasid sama hobuse sama esijalga mitu korda samal päeval ja kordasid katset nelja nädala pärast. Katse tulemusena selgus, et veterinaarid ei kasutanud ühesugust jõudu, ei ühe seansi ega ka päevade lõikes. Lisaks olid veterinaaride omavahelised erinevused võrdlemisi suured.
Kõige üllatavam leid oli aga see, et kaheksast veterinaarist kuuel esines selge erinevus vasaku ja parema jala painutamise vahel. Cathrine Fjordbakk rõhutab, et see on oluline teadmine tulemuste tõlgendamisel ja seda pole varem dokumenteeritud. Kõik kaheksa uuringus osalenud veterinaari olid paremakäelised, kuid mitmed painutasid järjekindlalt vasakut jalga tugevamini. Tõenäoliselt on see seotud sellega, kuidas inimene seisab ja oma keha kasutab.
Uuringust selgus ka, et veterinaarid kasutavad painutamisel väga erinevat tehnikat. Osa veterinaaridest alustas suure jõuga ja lõpetas väiksemaga, teised olid ühtlasemad, kolmandad tegid vastupidi. Fjordbakk arvab, et erinevused tulenevad sellest, et neile on antud erinevaid juhiseid. Mõned suruvad teadlikult testi lõpus tugevamini, et kutsuda hobuses esile reaktsioon.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et variatsioon oli äärmiselt suur ja isegi suurem, kui veterinaarid ise arvasid.
Tulemused võivad mõjutada diagnoosi
Miks on see problemaatiline? Kallerud selgitab, et kui veterinaar eeldab, et painutab alati ühtemoodi, tõlgendab ta tulemusi selle eelduse põhjal. Tegelikkuses võib hobuse tugevam reaktsioon ühel jalal olla tingitud hoopis sellest, et seda jalga painutati tugevamini, mitte sellest, et see valutab. Näiteks võib täisverelise hobuse reaktsioon tunduda tugevam kui külmaverelist tõugu hobusel, kuigi põhjus peitub hoopis painutustehnikas. Midagi, mida tehakse teadvustamata, on alati probleemne, olgu see siis tehnika või jõu küsimus. Eesmärk on, et lonkeuuring oleks võimalikult täpne ja objektiivne.
Kallerud toob välja ka laiema küsimuse. Kui veterinaaridele õpetatakse painutusteste, peab teadma, mida tegelikult õpetatakse. Õpikutes on soovituslik tugevus küll kirjas, aga seda pole teaduslikult kontrollitud. Lisaks on teada, et hobused reageerivad painutustestidele erinevalt sõltuvalt nende individuaalsest valulävest, mis muudab tulemuste tõlgendamise veelgi keerulisemaks.
Fjordbakk lisab, et painutustest on tegelikult üsna iganenud meetod, mis on kasutusel olnud ligemale sada aastat ning millel on omad puudused. Fjordbakk selgitab, et mõned hobused võivad näidata tugevat reaktsiooni ka ilma valuta, mis seab meetodi väärtuse küsimärgi alla. Enamik ratsahobuseid näitab lonkamise sümptomeid juba kordetamisel või käe kõrval näitamisel. Näiteks uuritakse NMBU-s traavleid enamasti kiirjooksulindil, kuna traavlid ei näita lonkamist alati tavapärasel näitamisel.
Mõõteriista kasutamine tuleb eriti kasuks olukordades, kus painutustest on hindamise aluseks, näiteks ostu-müügitehingutes. Kliinilises praktikas kasutatakse painutusteste sageli esialgse vahendina enne täpsemat uurimist lokaalanestesiaga. Üldisemalt on lonkamise hindamisel näha suundumus suurema objektiivsuse poole. Palja silmaga ei ole alati võimalik tuvastada väikest asümmeetriat liikumismustris, mistõttu kasutatakse tänapäeval üha enam objektiivseid mõõtmisvahendeid.
Eesmärk on leida optimaalne painutusjõud
NMBU taotleb nüüd rahalisi vahendeid edasisteks uuringuteks, et kaasata rohkem veterinaare. Lõppeesmärk on välja töötada soovitused optimaalse painutusjõu kohta. Kallerud usub, et lõpuks jõutakse erinevate soovitusteni sõltuvalt kasutusalast ja tõust, sest eri tõugu hobused reageerivad erinevalt.
Selleks et vältida süstemaatilisi ja teadvustamata vigu, peab veterinaar teadma, mis tunne on hoida 10-kilogrammist survet, kuidas seda praktikas rakendada ja kas kõiki jalgu painutatakse tegelikult võrdselt.
Kallerud rõhutab, et uurimistöö on alles algusjärgus ja palju on veel avastamata. Halvimal juhul võivad ekslikud painutustestide järeldused mõjutada ostu-müügitehinguid või isegi põhjustada vale jala ravimist. Seetõttu on edasine uurimistöö oluline ka hobuste heaolu seisukohast.