Soome väljaanne Hevosurheilu kirjutab, et Soome Ratsaspordi Liit tutvustas Helsingi Horse Show’l värsket uuringut, mis püüab vastata küsimusele, millest sõltub Soome ratsaspordi rahvusvaheline edu ja kas sportlastel on selle saavutamiseks piisav tugivõrgustik.
Endise tippkergejõustiklase Johanna Mannineni juhitud uuring tõi esile ühe keskse murekoha, mille kohaselt ei tunne paljud ratsanikud, et nad saaksid oma klubilt või alaliidult piisavat tuge teel tippsporti. Uuringus osalenud sportlaste hinnangul jääb puudu eelkõige selgest kommunikatsioonist, nõustamisest ja arusaadavast süsteemist, mis aitaks mõista, milline on tee rahvusvahelisele tasemele ja millised eesmärgid on seatud. Kui ametlikud suhtluskanalid ei toimi, liigub info sageli mitteametlike kontaktide kaudu.
Arutelus rõhutati ka treenerite rolli. Kuigi Soomes on üle 300 koolitatud ratsasporditreeneri, rohkem kui ühelgi teisel olümpiaalal riigis, ei pruugi nende rahvusvaheline kogemus alati vastata tippspordi nõudmistele. Väljakutsena toodi esile vajadus parema koolituse ja rahvusvahelise koostöö järele. Väljakutsetest rääkides märgiti, et koolisõit on tänu Kyra Kyrklundi pikaajalisele mõjule tugevamas seisus, samas kui takistussõit pole olümpial esindatud olnud üle poole sajandi.
Ypäjä treeningkeskuse juht Pirkko Herd tõi esile, et probleem pole treenerite arvus, vaid nende väheses tegutsemises rahvusvahelisel areenil. Tema sõnul vajavad sportlased terviklikku tugisüsteemi, kus keegi koordineerib kogu protsessi, et ratsanik saaks keskenduda sportimisele.
Arutelu lõpus pakuti võimaliku lahendusena välja uue ametikoha loomine alaliidu struktuuris, milleks on rahvuskoondise mänedžer, kes aitaks sportlaste teekonda süsteemsemalt juhtida.
Uuring põhines sportlaste ja treenerite küsitlustel ning intervjuudel ning kasutas rahvusvaheliselt tuntud SPLISS-mudelit, millega analüüsitakse spordiedu mõjutavaid tegureid.