Getter Kanguri tee treeneriks ei olnud äkiline pööre ega teadlik karjäärivalik, pigem loomulik areng, mis tuli iseenesest. „Üks hetk avastasin, et käin kõige muu kõrvalt 5–6 päeva nädalas tallis tunde andmas,“ ütleb ta naeratades. See ei olnud kohustus, see oli kutsumus ja iga trenn andis talle uut energiat.
Treeneritöö juures köidab Getterit eelkõige inimesed ja nende kirg. „Mind köidab võimalus näha seda kirge, millega inimesed hobuseasju ajavad ja õppida tahavad,“ selgitab ta. Kuid talle meeldib ka treening ise – detailid, lahenduste otsimine, pisikesed edusammud. Iga päev tallis on uus mõistatus, iga hobune uus isiksus ja iga õpilane oma eriline värv. Ta märgib, et kõige rohkem naudib ta hetki, kui näeb õpilase silmades sära, mis ütleb: „Ma sain selle asja lõpuks selgeks!“
Getter on ise spordis palju saavutanud, korjates medaleid kõikides vanuseklassides ja võisteldes nii kodus kui lähiriikides. Kuigi ta on täna eeskätt treener, ei ole sportlane temas kuhugi kadunud. Võistluse pinge ja närvikõdi meeldivad talle endiselt. „Mulle meeldib võistluste pinge, natuke närvikõdi ja üllatusmoment,“ tunnistab ta. Samas on tema sportlaskarjäär õpetanud kannatlikkust, tähelepanelikkust ja oskust aru saada, kuidas eri hobused erinevalt reageerivad. „Mul on suur saavutusvajadus ja usun, et see on liikumapanev jõud. Usun, et täna olen tänu sellele parem treener, kuna ma märkan, tahan ja innustan rohkem.“
Getteri treeningfilosoofia keskmes on hobuse heaolu. „Meie sport on kunst usalduse ja hea tunde vahel. Kõige olulisem on jälgida, et hobune on õnnelik, rahulolev ja terve,“ ütleb ta. Sama põhimõtet järgis ta sportlasena ja järgib ka treenerina, planeerides treeninguid ja võistlusi alati hobusest lähtuvalt.
Kindlale vundamendile on hea ehitada
Üks eriline ja värvikas lugu Getteril on Kirkest, tema õpilasest, kellega koostöö algas juba siis, kui tüdruk oli veel pisike ja käis trenne piilumas. „Mäletan selgelt, kuidas Kirke koos õe Kärdiga aia tagant trenne vaatamas käis. Kaks pisikest särasilmset tüdrukut, kellest kiirgas uudishimu hobuste ja ratsutamise vastu.“ Peagi kutsus Getter nad talli ja juba varsti olid nad trennis, ratsutasid Getteri suurte hobustega, kelle valmispanekuks oli tüdrukutel vaja redelit.
Täna on Kirkest saanud rahvusvaheliselt edukas sportlane, kes on 2024. aasta FEI edetabelis lasteklassis kõrgel 18. kohal, lisaks mitmed medalid Eestist, Põhjamaadelt ja rahvusvahelistelt võistlustelt. Getter rõhutab, kui oluline on noortele võimaldada erinevate ja koolitatud hobustega sõita. „See annab parima tunnetuse ja õpetab hobuse hingeelu mõistma,“ usub ta.
Treeningutel on Getter loov ja strateegiline, ehitades keerulisi harjutusi tugevale vundamendile. „Kõik raskemad harjutused peavad tulema tugeva vundamendi peale, siis on lihtne!“
Samuti naudib ta katsetamist ja väikeseid trikke, mis esmapilgul tunduvad hullumeelsed, kuid aitavad õpilastel areneda. Üks põnevamaid hetki oli üleminek lasteklassist juunioride skeemidele. „See käis lõbusalt, juba 2024. aasta sügisel proovisime vaikselt jalavahetusi, hobusele hullult meeldis,“ meenutab Getter. „Siis üks päev hakkasime juunioride skeeme sõitma, ma isegi ei tea, kas Kirke tajus mingit tohutut raskusastme vahet. Esmapilgul tundus, et läks leebelt.“
Tegelikult tähendas üleminek juunioride klassi suur hüpe, sest skeemid muutusid tehnilisemaks, koondusaste kõrgemaks ja harjutused järjest keerulisemaks. „Väljakutseid oli palju, aga just see tegi asja põnevaks. Õnneks kogu põnevus jätkub! Püüan treeningud üles ehitada hästi loovalt ja vahele teeme mõned rasked harjutused,“ ütleb ta.
Eduks on vaja koostööd ja usaldust
Getteri hinnangul on Kirkel kõik omadused olemas, mida on vaja edukal sportasel– oskus kuulata, usaldada ja katsetada. Getter imetleb eriti Kirke ja tema hobuse Re-Di vahelist suhet. „Nad on kokku kasvanud, mõistavad teineteist juba kaugusest ja see pilk, millega Re-Di Kirket jälgib, on võrratu.“
See side tähendab, et Kirke võib tundide kaupa tallis Re-Diga aega veeta, kuni isa Tiit stoilise rahuga tallivärava taga ootab. Getter rõhutab, kui oluline on noore sportlase puhul tugeva perekonna tugi. „Kirkel on väga vedanud, et tema perekond on suureks toeks. Nii me sporti teemegi.“
Võistlustel on ta pigem ergutaja kui rahustaja. „Rahustada ei ole vaja, ise ütlen, et teen pigem igapidi hundirattaid ja äratan nad üles,“ selgitab ta. Kõige enam naudib ta hetki, kui näeb usaldust ja koostööd hobuse ja ratsutaja vahel.
Eredaim mälestus tema ja Kirke koostööst ei ole rahvusvaheline võistlus, vaid kodune start Veskimetsas 2023. aastal, kus Kirke ja tema hobune Re-Di võitsid kulla ja rohelise võiduteki. „See sümboliseerib meie edukama perioodi algust ja mulle väga meeldib Veskimetsa nostalgia,“ räägib Getter silmade särades.
Getter ei unusta kunagi ka oma igapäevast arengut. Ta käib koolitustel, jälgib teisi treenereid, analüüsib igapäevaseid trenne ja suurt võistlust jälgides otsib alati uusi ideid. Nii hoiab ta end kursis ja suudab pakkuda oma õpilastele parimat juhendamist.
Optimistlikult vaatab ta ka Eesti koolisõidu tulevikku. „Loodan, et hakkab ainult paremini minema! Mul on rõõm näha, et peale on tulemas palju tublisid noori,“ sõnab ta lootusrikkalt.