Alates 12. sajandist hakati Püha Jüri kujutama valgel hobusel lohega võitlemas, ning tänu sellele saigi temast pühak ka hobustele. Vanarahva tarkuse järgi ei tohiks Jüripäeval (23.04) hobustega töid teha, ratsutamine, vankrisõit või põllutööd võivad endaga kaasa tuua ebaõnne hobustega kogu aastaks.
Jüripäev kui hobuste püha on laienenud Eestisse ilmselt slaavlastelt ja on üsna levinud idakiriku aladel. Soomlastel on hobuste patrooniks, nagu Lääne-Euroopaski, ennekõike Püha Stefan, ent teatakse ka, et Jüripäev on hevosten hengähdyspäivä. Lätlastega on ühised Lääne- ja Saaremaal ning maa lõunapoolses osas levinud hobustega sõitmise ja künni keeld hobusteõnne kadumise, aga ka muu halva ähvardusel.
Osades Eestimaa paigus ohverdati Jüripäeval tallis kukk, võimalusel viidi hobune ujuma, pandi talli ukse alla kanamuna või visati muna üle kogu karja. Eks ikka selleks, et hobused tugevad ja terved püsiksid ja nendega hea tööõnn kaasas käiks.
Järgnev rahvatarkus on pärit Kihnu saarelt aastast 1951: Vanasti ei mindud Jüripäe õuõst hobosõga vällä, sie oli selle mälestuseks, et vanast Pühä Jüri oli lendvä maoga võitlen – ju ta kuradi moodi oli, Jüri oln hobosõ selgas, võitn ärä, sis sel päeväl nagu hooste pühä. (Vanasti ei mindud Jüripäeval õuest hobusega välja, see oli selle mälestuseks, et vanasti Püha Jüri oli lendava maoga võidelnud – ju ta kuradi moodi oli, Jüri olnud hobuse seljas, võitnud ära , siis sellel päeval on nagu hobuste püha)
Setumaalt on pärit järgmine tarkus: Jüripäävä minti hobõsidega kiriku mano ja võeti vallalõ. Egäst küläst läts. Panti hobõsõ platsi pääle. Sõs sääl papp suitst ja pühend. Pang, vesi, viht seeh, sis tuuga visas hobõsilõ: "Pühä Jüri, hoia hobõsit kah'o eest“ (Jüripäeval mindi hobustega kiriku juurde ja lasti lahti. Igast külast mindi. Pandi hobused platsi peale, siis seal kirikuisa pühitsenud hobuseid. Pang, vesi, viht sees ja siis sellega viskas hobustele: “Püha Jüri, hoia hobuseid kahju eest“ )