Maailma üleskiidetuimas võistluspaigas Aachenis toimuvad tänavu 11.-23. augustini viie ratsaspordiala – koolisõidu, takistussõidu, voltižeerimise, neljarakendite ja reiningu maailmameistrivõistlused. Hobumaailm on kohal alguses Külli ning hiljem ka Hillari näol, et anda kohapealt emotsioone sõnas ja pildis. Vaatame üle, kas on nii hea kui räägitakse!
Otsustasin tänavuse suursündmuse edasi anda nö blogi vormis ehk kirjutada igapäevaselt mõned read muljeid toimunust. Kuna olen siin hetkel üksi, ei pruugi need muljed just kõige värskemad olla, (püüan samal ajal mitmes kohas korraga olla – seni tulutult), kuid annan endast parima.
11.08 – Avapäeva tüüpilised needused
Igatahes jõudsin siis lõpuks pärast Belgia kiirteedel seiklemist õnnelikult Aachenisse, tuvastasin oma rendikorteri, (lihtsalt infoks, et airbnb.com kaudu on võimalik ikka väga taskukohaseid ja lahedaid elamisi leida), ja asusin selle ülikuulsa Aacheni võistluskeskuse otsinguile. Ei olnudki kõige hullem – akrediteerimispunkti asukohta teadis iga viimane turvamees, keskuse ees olid lubatud ajutised parkimiskohad, oma hiigelsuure näolapiga rinnasildi soetasin 5 minutiga, leidsin üles ka pressiparkla ning selle eest läkski päriselt shuttle võistluspaika. Miks ma niimoodi rõhutan, et kõik päriselt toimiski? Sest üsna tavapärane olukord on see, kui meediale saadetud juhistes on igasuguseid pudrumägesid ja piimajõgesid kokku lubatud, kohale saabudes leiad end aga üksi keset võõrast keskkonda ja keegi ei tea, kus on see koht, kuhu sa minna tahad.
Soersi võistluskeskuse üheks eeliseks on kummalisel kombel tema väiksus. Aacheni peastaadionit kasvõi ainult pildilt näinud inimesed teavad ju, et tegu on hiiglasliku rajatisega, mismõttes ta siis väike on. Nimetagem seda siis pigem kompaktsuseks – kõik on siia ehitatud suurejooneliselt, kuid samas loogiliselt. Võistluse ajaks ei tehta enam kuigipalju juurde, kogu keskus – tallid, staadionid, restoranid ja kontorihooned – asuvad siin statsionaarselt. Loomulikult on tegu äärmiselt kogenud korraldusmeeskonnaga ning asjade sujuvuse ning peenuse üle ei saa palju kurta.
Teel peamajja pressikeskusesse
Samas on ka sellistel proffidel nö prohmakaid. Nonii, seda te ju ootasite, eks! Õige eestlane hakkab kohe ikka vigu loetlema. Vürtsitaksin teid selle asemel lihtsalt looga oma õhtusest kojuminekukatsest. Kuna teisipäevaseks põhisündmuseks oli hilisõhtune avamistseremoonia, lõppes töö pressikeskuses kaugelt pärast keskööd. Nagu ikka, olin üks viimaseid lahkujaid ning kaaslasi 1,1 km kaugusel asuva parklani kõndimiseks paraku ei leidnud. Bussijuht oli samuti juba magama läinud. Olgu öeldud, et Soers asub äärelinnas, näeb kohati välja natuke nagu Tallinna Suur-Sõjamäe kant. Kõndisin pealtnäha enesekindlal sammul läbi ööpimeduse parkla suunas, aegajalt selja taha piiludes, et kontrollida, ega teeäärsest kahtlasevõitu Burger Kingist mulle „saba“ pole tekkinud. Parklasse jõudes avastasin selle täiesti lukustatuna. Kusjuures tegu oli metsaäärse põlluga, aga näe, põllul on enneolematul kombel raudväravad ees. Väravate peal on mõned saksakeelsed kleebised, millest ühelt, eriti väikselt, avastasin parkla lahtioleku kellaajad. Tore, et keegi sellest ajakirjanikke ei informeerinud! Helistasin juuresoleval numbril ning pärast ühenduse saamist turvaülemaga, lubati mulle saata üks kena noormees võtmega. Et ma vahepeal kogemata „õnnelikuks“ ei saaks, läksin ootele lähedalasuvasse bensukasse, kus tutvusin esmakordselt mündiautomaadiga. See on selline masin, kuhu paned raha sisse ja ta arvutab ise, palju tagasi kõlistab. Müüja ei peagi nagu midagi enam tegema, eh.. Veidi enne võtmega turvamehe saabumist seikles parkla väravateni ka üks EM-i kaelakaartidega, osaliselt purjakil seltskond, kes samuti soovis oma autosid lunastada, ning enamus kamba naisi läksid värava sulgemisest endast täitsa välja. Telefoni abil saatis üks näitsik samasse turvafirmasse paari minuti jagu saksakeelset sõimu. Tänaseks ehk kolmapäevaks võib olla juhtunud, et neid ulmelisi sulgemisaegu on olulisel määral edasi lükatud, saan seda peagi teada, kui jälle auto järele üritan suunduda.
Areal M (reaalsuses vähem valgustatud ja pärast sulgemist kottpime)
Avapäeva teevad muus osas eriliseks tõeline lokatsioonipuue ehk imeline oskus pidevalt võistlusterritooriumile ära eksida ning nälg, sest pideva orienteerumise tõttu on olnud liiga kiire ning samuti puudub aimdus, kust saaks normaalse hinnaga normaalset toitu, (ja kui see on võibolla lõpuks avastatud, on juba ammu liiga hilja, sest sündmuskohale on jäänud vaid mõned segased ajakirjanikud ja ürituse turvamehed.) Seega möödus teisipäev põhiliselt söögita. Selline klassikaline ilus algus suurvõistlusele.
Mõne sõnaga puudutan ka avamistseremooniat, mille pilte kahjuks pole veel jõudnud pikalt menetleda. Vot see võistluspaik on siis see koht, kus saab endale nii mõndagi lubada – kuulsusi aegade hämarusest tänapäevani välja, utoopilistes kogustes häid ratsutajaid, erinevate alade esindajaid, kõikvõimalikke artiste, kümneid erinevaid hobusetõuge, automarke, motikaid ja rollereid, hobuseid, kes ei karda mitte midagi, pikki tseremooniaid ja kõnesid, mis väheseid huvitavad, vett, tuld, õhupalle, lõputult erinevais väljaannetes hobuvankreid – ning loomulikult esiteleda seda kõike ainult saksa keeles. Fotograafidele väga häid pildistamiskohti areeni tasandil ei jätkunud, seetõttu veetsime suure osa igavledes ja üksteist pildistades. Kahe tunni jooksul käis areenilt üle nii palju esinejaid ja elavaid legende, et pea ei suutnud seda kõike kinnigi võtta. Loodan hiljem ilmestavate piltidega seda osa täiendada.
Avatseremoonia esimeseks numbriks oli Aacheni ratsavõistluste ajalugu, millele panid aluse raskeveohobuste võidusõidud
Hiljem hakkasid populaarsust koguma daamisadulaga hüppevõistlused, aga ka tavalised takistussõiduvõistlused
Etteastete juurde kuulusid mitmed ajastukohased sõidukid ja vastavalt rõivastatud linnaelanikud
Järgnenud eriliste mälestuste sektsioonis toodi uhketes kaarikutes või ratsa areenile kõige legendaarseimad sõitjad. Pildil maailma edukaim takistussõitja Hans Günter Winkler.
Nelson ja Rodrigo Pessoa
Meredith Michaels- Beerbaum ja Jos Lansink
Isabell Werth ja Anky van Grunsven
Ludger Beerbaum
64 täku ülimalt vaatemänguline megakadrill
Riikide tervitamine oli seekord lahendatud huvitavalt: iga riigi jaoks tuli areenile omapäraselt rahvussümboolikast lähtuvalt kostümeeritud ratsanik
Viie EM ala tutvustus oli lahendatud sportponide abil, kellega täitus terve areen: mitmed vinged ponirakendid, koolisõidukadrill, voltižeerimine, takistussõit, kolmevõistlus, kõike seda demonsteeriti ühe korraga hiigelstaadioni erinevates sektsioonides.
Lõppu veel mitmed efektsed numbrid vee, tule ja õhuga
Teretulemast EM-ile!
12.08 – Dina oma esimesel EM-il
Täna oli tore päev. Sai lõpuks asja kallale asuda. Võistlustulle astus teiste koolisõitjate seas ka meie Dina! Loomulikult valitses tema sõidu ajal areenil mingi mõttetu hommiku-udu, mis parimate kaadrite lootjatele kaikaid kodaratesse loopis, kuid Dina sai kuidagi võisteldud ja mina sain kuidagi ka pildistatud. Tulemusi oleks siinkohal üleliigne arutada, palun pöörduge selleks lehe uudiste rubriiki.
Dina ja Akva
Aeg lendab siin uskumatu kiirusega, vaevalt nühid endal silmad lahti, kui pead juba pressikeskuses olema, kus läheb kohmitsemisele alati palju kauem kui sa oma lõputus optimismis loodad. Ja juba hakkad hiljaks jääma platsile, kuhu peab kindlasti sisse saama enne esimest sõitjat. Kõige nukram ongi see, et kuna see neetud staadion on nii suur ja selle sisse integreeritud koolisõiduväljak platsi servadest hiiglama kaugel, peavad vaesemad inimesed (loe: lühemate torudega) kindlasti enne igat stardiblokki kohal olema ning seal siis kenasti lõpuni passima. See on siis nii umbes poolteist tundi koolisõitjaid, kellest enamusi sa ei jaksa lihtsalt ära vaadata, ning kuuma päikest otse lagipähe. Targematel on selle tarbeks kaasas õlgkübar ja oma isiklik tool. Lennukiga reisijana tundub mulle see kahjuks liigne luksus.
Office view of the day, nagu fotograafid ütlevad sellise pildi kohta
Kümmekond minutit pausi ning sama asi jätkub, algab uus blokk. Kui sa ei taha oma väärtuslikku positsiooni ebanormaalselt väikses fotoboksis kaotada, on targem paigale jääda ja emotsioonitu järjekindlusega oma kohta valvata. Mõni kiirem jõuab käia suitsul ja põit tühjendamas. Kusjuures mitte et ma koolisõidu kui ala üle kurdaks, mulle see ju tegelikult meeldib. Lihtsalt starte on kokku üle 70 ja ausaltöeldes ei lähe mul ilmselt kunagi vaja ühtegi Luksemburgi, Hispaania või Portugali (jne) teisejärgulise sõitja fotot, veel vähem tahaksite te, et ma neist kirjutaksin. Aga mõnda sõitjat oleks ju samas vaja ka. Sedasi enamuse ajast oodates ja aegajalt kätt „soojana“ hoides saab samal ajal väliskolleegidelt hunnikutes klatši kuulda (kes kellega koolisõidumaailmas käib, kes kellelt hobuse, mehe või sponsori üle lõi, millise kehva iseloomuga on mingi kuulsa ratsutaja isa/ema/muu sugulane ja nii edasi) ning nendega koolisõidu hindamissüsteemi ebaõigluse üle kurta. Ilmselt just koolisõiduvõistluse ajal ongi suurim tõenäosus endale mitmeid uusi tuttavaid leida.
Elu fotoboksis
Märkamatult saab hommikust õhtu ja midagi tulemuslikku polegi nagu veel korda saadetud. Nüüd tuleb see ju kõik kirja panna, pildid sorteerida ja vaatajateni tuua. Saan tunda üürikest rõõmu faktist, et pressikonverentsi täna ei toimu (loe: rohkem aega töö tegemiseks). Ja siis on äkki kell jälle öösse tüürinud, pressikeskusesse väga hõredalt rahvast jäänud ja mina olen vaevu ainult uudise üles saanud. No ausõna, ma ei ole tegelikult nii aeglane, aga paar abikäsi kuluks ära küll. Loomulikult kirjutan ma samal ajal ka seda blogi, aga avaldamisega on kuidagi nadisti. Eriti nende fotode osas. Pole veel lihtsalt jõudnud neid sorteerida, kuid vaimustun juba tasapisi tõsiasjast, et selle maratoni sisse jääb ka paar peaaegu vaba päeva. Ehk siis päeva, mis kuluvad teemata jäänud asjadele. Ühe neist kasutan siiski osaliselt ära selleks, et käiku lasta kõigile pressitöötajatele jagatud tasuta spa-kutse. Jaa, lugesite õigesti. Korraldaja leiab, et ajakirjanikud peaks vahepeal saunas käima ja lõõgastuma. Only in Aachen?
Pressikeskus
Päeva humoorikam osa saabus vist õhtul, kui üritasime pärast intervjuud Dinaga selfit teha, ega saanud sellega kuidagi hakkama, hoopis naersime tükk aega südamest. Tahaksin kindlasti mainida, kui südantsoojendav on käia nii suurtel võistlustel ja elada seal omadele kaasa. Nagu tükike Eestit on sinuga. Hiljem selgus, et kodumaalt on siia isegi mõned fännid saabunud. Olid kohe nii fännid, et kannatasid Dina esinemise täitsa lõpuni vaadata, (aga lasid siis ka kohe tribüünilt jalga). Hilisõhtu veetsimegi üheskoos linna pealt toitu otsides. Aachenis pidi EMi ajal suur elu käima, aga ausaltöeldes oli linn ikka üsna vaikne. Äkki saan seda mõnel õhtul põhjalikumalt külastada.
13.08 – Praetud fotograafid
Tänane päev algas tunniajase poeskäiguga. Erinevatel keerulistel põhjustel ei tohi ma praegu väga paljusid toiduaineid süüa, õigemini aineid, millest paljud toidud koosnevad. Seetõttu olen omandanud oskuse kiiresti pakendite silte lugeda. Paraku siin see ei toimi, sest kõik on saksa, paremal juhul ka prantsuse keeles. Olgu öeldud, et sakslased oskavad inglise keelt umbes paar protsenti rohkem kui prantslased, seega pole suurt lootust kiiresti sisse sulanduda. Lõpetasin lõpuks siiski suure kotitäie toidukraami soetamisega, kuid süüa ikka mitte midagi ei jõudnud. No võibolla siis homme hommikul..
Päev möödus sõna otseses mõttes põrgukuumuses. Ei oskagi öelda, kellel oli hullem, kas võistlevatel koolisõiduhobustel või tunde ja tunde päikese käes veetnud fotograafidel, kellel ei lubatud isegi vett platsile kaasa võtta, sest see on siin saadaval ainult klaaspudelites. Kolmevõistlejatele pidid kuskil olema ka plastikpudelid, kuid „ilmselgelt on ajakirjanikud kolmevõistlejatest oluliselt kõrgem klass, plastik oleks lihtsalt kohatu“ pakkus portaali dressage-news.com omanik Ken Braddick. Nii me seal kambakesi kõrbesime, oodates päeva staare Totilast ja Valegrot ning tuliselt arutledes, kas kohtunikud on hulluks läinud või mitte. EM-i äppiga käib muide kaasas selline vahva võimalus nagu hindamissüsteem publikule, mida üsna palju kasutatakse. Sellesama Totilase oli rahvas asetanud kindlaks võitjaks, kusjuures esinelik koosneski ainult sakslastest. Hmm, huvitav, miks. Ei teagi öelda, kas vastab tõele, et takistussõitu tulevad siia vaatama turistid, koolisõitu aga nö asjatundjad. Fakt on see, et Toto esinemine tekitas selliseid arutelusid pressikeskuses, et lärm oli kohe poole suurem kui tavaliselt.
Selgelt on näha, kuidas Toto ajaks kogunes areeni ümber suurem hulk rahvast, kes pärast nende etteastet jälle laiali valgus
Lõunapaus pole vist kunagi olnud nii meeldiv ja oodatud kui täna. Mõte söögist ja kasvõi paar kraadi madalamast temperatuurist varjulises kohas oli meeliülendav. Kohtusin lõunalauas paari Luksemburgi võistkonna asjapulka, kes püüdsid pingsalt meenutada, kus Eesti asub. „Aa, jah, see on seal, kus need kolm riiki on, üks on Lettonia ja mis see kolmas oli…?“
Meie ilus “söökla”
Kuna päev algas suhteliselt hilja ehk kell 11, jõudis võistlus lõpule alles pärast 8t õhtul. Pean ära mainima, kui palju segadust tekitas auhinnatseremoonia. (Lõppude lõpuks ma olen ju tseremoonia-Külli!) Keegi ei teadnud, kuhu fotograafid seisma peavad, samal ajal üritas selles meeletus summas sõita kaks minitraktorit, püüdes rahva vahelt ära viia kohtunikeputkasid ja lillekärusid. Parima pildi saamiseks rahmivad osad fotograafid hea positsiooni nimel enda kasvõi käed-jalad otsast ning keelduvad lahkuma oma ideaalsest kohast, mille on endale kiire või agressiivse tegutsemise tulemusel kindlustanud. Olukord oli, et mitte öelda ohtlik, siis lihtsalt ülimalt kaootiline. Tulemuseks oli paar karjuvat korraldajat, mitukümmend nõutut fotograafi, keda pidevalt uude kohta lükati ja aiaga piirata püüti, kaks suurt kriimustust minu jalal, ja lõpuks veel üks arusaamatu auring, millest keegi head pilti ei saanud, sest see ei toimunud seal, kus loodeti.
Oodates medaliste
Et ootamine igav ei oleks, anti ühele pressišeffile kaamera kätte ja öeldi, et nüüd tuleb fotograafidest ka pilti teha (ta on seal selle helesinise särgiga).
Järgnenud pressikonverents oli kuidagi tavapärasest kurvameelsem, ehkki Edward ja Isabell püüdsid seda oma märkimisväärselt hea huumorisoonega rikastada. Hollandlastel polnud muidugi viga midagi. „Oleme siin ilmselgelt kõige õnnelikum tiim,“ paiskas Gal mõtetu küsimuse peale, kuidas nad end tunnevad, heites sõbralikult parastavaid pilke brittide ja võõrustajate suunas. Viimased omakorda loomulikult kolmanda koha järele ei tulnud ja selgelt oli rivi kõige õnnetum mees Matthias Alexander Rath, kes vastas väga korrektelt, et on suurepärane tunne võistkonnas tagasi olla, kuid kogu tema olemus väljendas suurt pettumust. Brittidel läks tegelikult kuld napilt käest, sest Dujardin polnud parimas vormis. Eks tegelikult oli ju väike ebaõnnestumine seegi, ehkki Carl üritas seda viisaka kõnega varjata.
Uskuge või mitte, aga mul läks siis pea neli tundi, et piltidega uudis üles saada. Aga ma ei olnud siiski sugugi viimane, kes täna keskusest lahkus. Õhtud pressiruumis on eriliselt toredad. Ühest küljest jääb vaiksemaks ja saab paremini keskenduda, teisest küljest on allesjäänud seltskond see kõige lõbusam. Kohati ma lausa imestan, kuidas osadel inimestel kujuneb nii hea huumorisoon. Pole võimatu, et kui FEI pressiosakonna direktor Grania Willis on ruumis, tuleb ette mitme minutilisi naerusessioone, mis toovad mõnele isegi pisarad silma. Pole ime, et mida hilisemaks kell läheb, seda võimatum on kiiresti mõelda ja tegutseda.
Pean tunnistama, et väsimus ja pikad päevad on mult ühtlasi võtnud kaks omadust (mille varasemas olemasolus ma tegelikult polegi enam nii kindel) – võõrkeeles suhtlemise ja parkimisvõime. Sõnad takerduvad aegajalt totaalseks sasipuntraks, eriti naljakas on, kui püüan vene kolleegi Katjaga vene keeles rääkida, ja siis samal ajal kellelegi midagi inglise keeles seletada. Parkimisest ma ei hakka parem rääkimagi. Minu kodutänaval on õhtul/öösel vaba kohta leida suhteliselt raske ja tõenäoliselt on ainus vaba auk kuskil suure tee ääres kõnniteel (seal on lubatud parkida), kuhu tuleb tagurdada üle äärekivide. Kuna ma olen oma venna autoga, siis vastutus seda mitte ära lõhkuda on oluliselt suurem kui enda auto puhul. Nii ma sõidan parem kuhugi kaugemale ja kõnnin mõnda aega soojas õhtus jala. Siuke tibi olen, et piinlik kohe.
Vaade koduaknast südalinnale (need kaks torni on Raekoda)
Igatahes, veidi enne keskööd algas iga-õhtune kas-parkla-on-juba-kinni seiklus. Teile teadmiseks, nad nihutasid minu palvel sulgemise kellaaegu oluliselt hilisemaks (ei ole ju eriti normaalne, et 2 tundi pärast võistluse lõppu enam autot kätte ei saa), kuid nendest siiski kinni ei pidanud. Värav oli taas suletud. Kohale sõitnud korraldaja sõnul ei ole mõtet uksi lahti hoida, „kui tundub, et keegi enam ei tule“. Lubasin, et hakkan neile sageli öösiti helistama.
14.08 – kross ja kohanemine
Lõikasin täna hommikul oma esimesi töövilju ehk sain eile ostetud kraamist endale kodus täiesti normaalse hommikusöögi meisterdada. Uni jäi jälle liiga lühikeseks, kuid tundsin end juba paremini kui varem. Hakkan vist kohanema. Sõitsin esimest korda Soersi GPSi abita (tõeline saavutus – pöörata kaks korda vasakule ja siis otse panna).
Võistluspäev oli pühendatud reiningu esimesele osavõistlusele, kus Anky van Grunsven naljakal kombel oma kaabu kaotas (see kukkus talle sliding stopi ajal otse näkku), ja kolmevõistluse krossile. Olgu märgitud, et kolmevõistluses ei peetud meistrivõistlusi, vaid CICO 3*, kus siiski osales terve plejaad superstaare. Rada oli väga ilus, no mitte päris Olümpiamängud, aga kena sellegipoolest. Nagu ikka, istusid enamus fotograafe veetõkke juures, mina isiklikult liikusin ka veidi ringi. Olen üsna õnnelik, et sain täna ilmselt ühe sellise foto, mida mitte kellelgi teisel ei ole, kuna läksin just selle hüppe eel teist vaatenurka otsima. Reiningule täna ei jõudnud, kuid paar võimalust on veel ees. Anky kübaratrikki õnnestusin nägema vaid ekraani vahendusel (Dirk Caremans sai selle ka kenasti pildile).
Kohe tuleb järgmine hobune
See kõik siin hakkab mind aina enam hämmastama. Avastasin täna võistluspaiga juures nii palju uusi kohti, et suu vajus ammuli. Väga väiksele pinnale on tegelikult osavalt kokku pandud ideaalne võistluskompleks, mis sisaldab kahte suurt muruväljakut, millest üks on hiiglaslik peastaadion, terviklikku maastikurada kolmevõistluse krossi ja rakendispordi maratoni läbi viimiseks, (koos vajalike takikstustega loomulikult), siseareeni, elegantseid talle, arvukalt restorane, administratiivhooneid, üsna peent messiala, erinevate katetega soojendusväljakuid jne jne. Kogu ümbrus on piinlikult korras ja ahhetama panevalt ilus, igal öösel hoolitsevad automaatkastjad muru eest, teeservad on ümbritsetud piinlikult trimmitud hekkidega ja paljusid läbikäigukohti ilmestavad lilleseaded ning nikerdatud põõsad. See on väga peen koht, ausalt. Nagu ma aru saan, korraldatakse Soersi keskuses võistlusi kõigest paar korda aastas ning ma ei kujuta ette, mida maksab kogu selle pulli hooldamine, aga siin töötada ja ilmselt ka võistelda on puhas rõõm. Kõik (noh, peaaegu kõik) sujub lihtsalt ja loogiliselt, kiirelt on tekkimas tõeline kodutunne. Kindlasti rõhutaksin veelkord, kui mugav on liikuda ühest kohast teise, sest vahemaad on olematult väiksed (välja arvatud tee minu parklasse..).
Siin saab käia söömas ja elavat klaverimuusikat nautimas
Peamaja ees muruväljakul antakse televisioonile intervjuusid ning jalutatakse hobuseid.
Soojendusväljakud
Kuulus ametnike torn, mille peal tahvlitel on ära toodud kõigi tähtsamate sündmuste võitjad läbi aegade
.jpg)
Kuna sain päevaga varem õhtusse, (olgu, tegelikult meid sisuliselt visati lõpuks pressikeskusest välja), jäi mul aega ümbrust veerand tunnikest tulede valguses uudistada ja ka jäädvustada. Tegin veidi pätti ka, ronides kettide alt läbi suletud tribüünile, kust turvamees mind üsna kiiresti taskulambi välkudes minema ajas. Ühe foto jõudsin ikkagi teha. Territooriumil käib sellisel kellaajal (u. 22:30) vilgas tegevus, igast nurgast kostub pidutsejate ja niisama ilusat sooja õhtut nautivate asjaosaliste hääli. See on vist esimene ratsakeskus, kust ei ole ka kõige hilisemal kellaajal hirmus ära minna. Piirkond kubiseb turvameestest, kõik särab tuledes, nagu öeldud, mitmes telgis käib pidu, muusika kajab isegi üle suure staadioni. Muide, need peod ei ole siin mingid niisama tallijoomingud, sageli jalutavad vastu õhtukleitides naised ja ülikondades mehed, lakk-kingad jalas, šampaklaasid käes.
Staadion 2 ja peo ning toidutelgid selle taga
Tallid
Tee peaväravate juurde
Leidsin väljudes ka lõpuks selle koha, kust bussid parklani sõidavad, ning imelisel kombel oli bussis ka juht. Ma olin kenasti selle reisi ainuke reisija, aga tal polnud midagi selle vastu, et mind kiiremas korras Areal M-i viia. Areal M (minu kurikuulus parkla) oli veel täitsa lahti ja ma sain ilma vahejuhtumiteta koju sõita. Ja seda GPS-ita muide! Täna on lootust pea 2 h varem magama minna, mis kuluks hädasti marjaks, arvestades homset GP Special maratoni. Ma mõtlen praegu, et oli ju päris hea päev või mis!
15.08 – Päevad pole vennad
Tunnike tavapärasest pikem uni ei aidanud kuigipalju, ärkasin uimasena ja kohmitsesin viimase hetkeni. Päevad on väga erinevad. Ilus ilm oli vaheldunud mingisuguse jamaga, keegi platsil päeva veetnud fotograafidest ei pääsenud kuiva nahaga. Ootamatu hoovihm lajatas igas suunas, võibolla võttis elu ühelt minu kaameratest, mis lebas mõnda aega väikses lombis..
Kurjakuulutavad vihmapilved koolisõiduareeni kohal
Koolisõit oli õnneks piisavalt dramaatiline viimase hetkeni, mil Gal ja Undercover elimineeriti (loe lähemalt uudisest). Toto võeti maha juba eile, täna ilmusid juba teated uuest vigastusest. Dujardin luges 14 ja lõpetas jalavahetuste seeria, arvates, et 15 on täis. Werth ajas skeemi sassi. Minderhoud oksendas ööläbi, võistles spagetist jalgadega ning pälvis pronksi kallima ebaõnne tõttu. Miste X-il sai Merkulovast lõpuks kõrini. Ahh, milline dramaatiline võistluspäev!
Pikka juttu ei oskagi teha, peab kuidagi homseks taastuma – tulemas on reiningu individuaalne finaal + kür ehk korralik 12-tunnine tööpäev. Ilmateade lubab 15 kraadi ja lausvihma päev otsa. Palju õnne! Pärast seda on puhkepäev. Ei jõua ära oodata. Võibolla jõuan siis ka pildid blogi vahele pikkida. Kui ma nad sellelt vees lamanud kaardilt kätte saan..
