Jätkan EMil kogutud muljete edastamist uues artiklis, kuna vana venis juba liiga pikaks. Loodan, et see pakub teile muhedat õhtust lugemist ning on vahelduseks sellele tavapärasele poliitkorrektsele loomingule, mida seni oleme suurvõistlustelt edastanud.
17.-18.08 – hetked iseendale
Esmaspäev ja teisipäev olid vabad päevad, seetõttu midagi kirjutama ei hakanud. Oleks ju tegelikult võinud, aga polnud nagu jaksu. Esmaspäev hiilgas erakordselt s**a ilmaga, väljas oli tõeline november ja kui hommik poleks alanud nii ärevalt, oleks ma ilmselt kogu päeva maha maganud. Ärevalt algas ta aga sellepärast, et selgus, et Hobumaailm on maas. Erilist viha tekitas see, kuidas me Eva-Mariaga pingutasime suurt ja ägedat uudist tundide kapa teha ning siis ei saanudki seda keegi lugeda. Paar tundi ärevust, distantsilt asjaajamist ja olime jälle eetris. Nagu ikka, on asjad vahel proosalisemad kui oskaks arvata.
Ülejäänud päev möödus uimerdades ja silmadelt und hõõrudes. Käisin ka korra toiduvarusid täiendamas ja kui tagasi kodus olles seinakella vaatasin, olin veendunud, et see on katki. Kell ei saa ju ometi olla 8 õhtul?! Aga vot oli. Püüdsin järlejäänud jõuvarusid kokku võttes siia blogisse pilte tekitada ning sain jälle magama alles kell 3 öösel. Olen harva niiii aeglane kui sel esmaspäeval.
Teisipäevaks tundsin end siiski nagu uus inimene. Päike oli välja tulnud, ilm paranes, ees ootasid linnaekskursioon, natuke poodlemist, spaa ja õhtune pidu. Aeg läks kähku ja päev möödus vägagi heatujuliselt.
Spaa oli omaette kogemus. Carolus Thermen on siin väga kuulus koht, ehk kui Aachenisse satute, käige kindlasti ära. Nagu varem mainitud, said ajakirjanikud voucheriga sinna tasuta sisse. Kahjuks küll ainult veemaailma, saunamaailma eest tuli juurde maksta, aga ma ei näinud selles probleemi. 3 tundi lihtsalt ujuda ma küll ei viitsi. Pealegi lubas nende koduleht ehtsat Baltic Sauna Landscape’i. Olin seega ideaalne siht- ja testgrupp. Kõik oli seal suurepärane ja saunade vähesuse üle ei saanud tõesti kurta, igasuguse soojusastmega, erinevates materjalidest, auruga ja ilma, aroomidega ja ilma, võimalusega õue basseini hüpata, elava tulega püstkoda ja palju muud. Ühes basseinis oli vee all muusika. Aga pull lugu oli see, et kõik olid alasti. Tuleb välja, et sakslased rokivad, kes oleks võinud arvata. Naudivad lihtsalt olemist selle lihtsuses ilma igasuguse valehäbi ja edvistamiseta. Saunamaailmas oligi keelatud ujumisriietes olla ning ma pean ütlema, et see oli minu elu üks lahedamaid saunaelamusi ja midagi, mis kuidagi hästi sobitus sellesse vabasse lõõgastavasse päeva. Ei saa mainimata jätta, et sedasi on suhteliselt lihtne ka uusi tutvusi leida.. Näiteks viskasime muuhulgas leili ühe Prantsusmaa suurima hobuseparisnikuga.
Õhtul oli ajakirjanikele, korraldajatele ja sportlastele mõeldud pidu, mille tõeliseks hitiks kujunesid väga hea DJ ja fotoboks. Fotoboksi vaatasid kainemad/tagasihoidlikumad inimesed algul kaugelt pika pilguga, mis väljendas teatavat üleolekut. No see on ju lastele, eks!? Mida aeg hilisemaks, seda rohkem veedeti selles aega, jäädvustades end nii sõprade kui täiesti võõrastega, küll rekvisiitidega, küll ilma.
Kuna pidu hakkas normaalselt vara, lõppes see minu jaoks ka suhteliselt mõistlikul kellaajal, et jõuaks uueks võistluspäevaks välja puhata. Olgu öeldud, et ma nautisin täielikult oma uue, keskuse ääres asuva parkla hüvesid. Jah, nii kurb kui see ka pole, seiklused Areal M-iga said läbi, sest ma keeldusin seal edasi parkimisest. Tegelikult pidin ma sel nädalal veelgi kaugemal, nimelt Areal W-s parkima, aga ma otsustasin ohjad endi kätte võtta ja läksin uut parklapiletit nõudma. Akrediteerimiskeskus vaatas minu kaelakaarti mõistvalt noogutades (Fotograaf, jaja, siis muidugi!), ja andis mulle sissepääsuloa Areal C-sse, mis on moodne ja valgustatud ja asub kohe võistluskeskuse servas! Ja selle värvaid ei panda ööseks kinni. Näedsa, kui vahva, et jälle tuli nii pikk lõik parkimisest.
19.08 – võistlus läks jälle käima!
Tänasest on Soersis ka Hillar, seega kui te imestate, kuidas uudised äkki nii kähku üles saavad, siis see on puhtalt tema teene. Selleks ajaks kui mina pildistamast naasen, on temal uudis juba peaaegu valmis. Ideaalne näide heast koostööst. Ja rohkem aega magada ning järgmisel päeval paremini pildistada. Ilm on oluliselt paranenud ning läheb prognoosi kohaselt tagasi suviseks. Mis sa veel oskad elult tahta.
Rahvas on pressikeskuses veidikene muutunud, selgelt eristuvad siin mõned ajakirjanikud ja fotograafid, kes eelistavad mõnda kindlat ala, seega võib öelda, et koolisõidurahvas on lahkunud ja takistussõidu pooldajad saabunud. Vahva on näha nii palju sõpru ja tuttavaid, aastatega on neid juba kogunenud ning muhe on taas kohtuda ja uusi ühiseid mälestusi luua. Lõviosa pressist on ikkagi ühed ja samad näod, paljud neid teevad seda tööd igapäevaselt juba palju-palju aastaid. Imestan, kuidas mõned fotograafid ainult reisivadki, võistluselt võistlusele, suutes ikka ja jälle midagi uut ja huvitavat luua, kuigi on jäädvustanud samu kohti ja ratsanikke juba lugematu arv kordi. Dirki (Caremans, üks maailma tuntumaid ja staažikamaid hobufotograafe – toim) käest on isegi küsitud, kas tal kodu on üldse.
Täna alustasid võistlemist takistussõitjad ja neljarakendid, homsest lisanduvad voltižeerijad. Ootan seda huviga, kuna tegelikult on see ala väga elav ja vaatemänguline ning pakub suurt vaheldust sellele, mida Eestis on võimalik näha ja pildistada. Takistussõidu avavõistlus (Tabel C) oli ausaltöeldes natuke igav, kuna plats on suur ja tõeliselt kiireid sõite ei taju sedasi nagu väiksemal areenil. Takistused on siiki väga ilusad ja kui publik ka kunagi jälle tuleb, saab ilmselt vahvaid kaadreid.
Pean siiski tunnistama, et suurvõistlustel olles saan üha enam aru, kuidas ma veel midagi ei oska. Kui sa töötad pikalt kõrvuti maailma tipptegijatega, on see äärmiselt kasulik ja motiveeriv. On uskumatu, kui palju eeskuju aga ka nõu nad annavad, vahel kiidavad ja julgustavad. Eelkõige aga seavad paika lati, mille poole püüelda. Kõik, mida ma arvan oskavat, kaob siin kuidagi olematuks suuruseks ning paneb mõtlema, kaugel ma üldse oma erialases töös olen ning kas ja kui palju selles on Eestis veel potentsiaali. Meie tasemevahe, mis puudutab ratsafotograafiat ning suhtumist sellesse, on võrreldes nö lääne omaga (jah, nii peenelt ütlesingi) kahjuks mäekõrgune. Fotograafid on siin tegelikult samamoodi raskes seisus nagu meilgi, kuna tasuta/odavaid tegijaid on palju. Põhiliselt on nende kliendid mitte ratsutajad, ehkki ka seda, aga just ajakirjad ja veebisaidid, mida riikides, kus ratsasport on nö ülisuur, on samas kordades rohkem kui meil iial olema saaks. Mastaabid ei ole selles mõttes kuidagi võrreldavad.
Samas on suhtumine see, millega Eestis annaks näiteks kindlasti tööd teha. Fotograafe koheldakse respekti ja mõistmisega. Neil on sageli õigus korraldajale öelda, kuidas peaksid läbi olema viidud tseremooniad (tõepoolest, päris palju kuulavad tseremooniameistrid just piltnikke, et saavutada parimat tulemust), kus võiks seista platsimeeskond, kus võiksid asuda pildistamiseks sobivad nö. taskud jne. Rajameistrid arvestavad sponsortõkete paigutamisel ülihoolikalt, et need satuks TV ja piltnike jaoks soodsatesse kohtadesse. Fotograafid on need, kelle töö tulemusena jõuab sündmus üle kogu maailma, ja see, milline on võistluse kuvand meedias, on korraldajaile äärmiselt oluline. Selle taga seisab kõik – sponsorsuhted, prestiiž, spordiala populaarsus, tulevaste ürituste piletimüük jne jne. Meedia ei ole ürituse juures mitte mingi kolmandajärguline tüütu aspekt, pigem vastupidi – see on kohati liigagi tähtis. Loomulikult üritatakse vältida seda, et fotograafid segaksid pealtvaatajaid, ning seetõttu püütakse leida parimat võimalikku lahendust, et kõik saaksid oma tööd teha ja oleksid seejuures rahul ka.
Kolmas valdkond on muidugi hinnad. Kindlasti ei saa me mitmetel põhjustel võrrelda Eesti ja Saksamaa ratsafotograafia taset võ tasusid, kuid üks on küll kindel – keegi ei leia, et see pole oma hinda väärt. Fotograafi ametist peetakse lugu, teatakse, kui palju see nõuab aega, pühendumist, talenti, enesearendust, ressursse ja pingutust. On täiesti normaalne maksta ühe väiksemõõdulise foto eest 25€, suuremate eest alates 50€ ja muidugi ka palju enam. Need hinnad on erakliendile, ajakirjad maksavad palju rohkem. Kindlasti on ka tase palju parem, te arvate. Jah, siin on pikki vägevaid torusid, inimesi, kes muud ei teegi kui pildistavad hobuseid, siin on kaameraid, mis pildistavad 12 kaadrit sekundis, ja fotograafe, kellel on selliseid kaameraid 4 tk õla peal. Et endale see träni kokku soetada, on vaja nii umbes mitukümmend tuhat eurot. Mina ei tea, kust nad selle raha võtavad, aga ilmselt kõik mitte ainult pildistamisega teenides. Aga kas nad kõik teevad head pilti? Ei tee. Ausalt. Mõnel ei ole silma, aga on nahhaalsust. Mõnel on rohkem annet. Kui ma näiteks vaatan enda kõrval istuva väga tuntud fotograafi, (kes pildistab ühe väga suure sponsori jaoks,) pilte, siis ma vahel ikka imestan. Tahaks ka endale sellist tööandjat, kes on nõus nii suvalise pingutuse eest nii heldelt tasuma 😀 Kogu jutu mõte on tegelikult selles, et ma ei ole ju tegelikult kümme korda kehvem (hindade vahe on just täpselt kümnekordne). Võibolla nii kaks-kolm korda.. Olen saanud julgustust väga suurtelt nimedelt, kes ütlevad, et mul on annet. Seda on hea kuulda, sest ma olen nii sageli olnud loobumise äärel. Paljud on siingi loobunud, sest konkurents on tihe. Pead olema kas väga hea jutuga müügimees või ülihea pildistaja, siis on võimalik seda unistuste tööd teha.
Ei teagi, kuidas see nüüd juhtus, et sattusin väljas pidutsevate sakslaste laulu saatel sedasi südant puistama, võibolla olen ammu tundnud tungi seda kõike välja öelda. Ma loodan, et see ei kuku nüüd välja mingi nutulaulu moodi ega kanna nimetajat „Rohi on alati rohelisem teiselpool aeda“. Jätkan kindlasti pildistamist ja loodan jõuda sinna teise nimetatud kategooriasse (ülihea pildistaja), lõppude lõpuks on suur privileeg ja võimalus sedasi maailma parimatelt õppida. Minu jaoks on juba see unistuse täitumine.
20.08 – äge Aachen!
Kõik tundub nüüd juba ainult ülesmäge minevat. Ilm paranes märgatavalt ja kogu ümbritsev meeleolu on elav ning positiivne. Hakkan tahtma, et võiksin siin pikemalt olla. Keskus on muutunud koduseks ja armsaks, inimesed on töörütmiga harjunud ja näivad kuidagi lõõgastunumad välja. Oleme nagu kõik koos laagris, kus hakkavad kätte jõudma viimased päevad ja on kahju lahkuda. Samas on ju palju veel ees.
Täna alustasid võistlemist voltižeerijad. Olen vist leidnud uue lemmiku. Voldiareen on väga ilus ja atmosfäär seal on elektriline isegi siis, kui tribüünid on veel pooltühjad. Imetlen neid sportlasi, sest ilmselgelt on selle ala esindajad siin kõige paremas füüsilises vormis ning nende etteasted tõeliselt aukartustäratavad. Pole paha, kui tiimis on mõni nägus noormees! Tugevamate ja kehvemate võistkondade erinevus on selgelt näha, tippude sooritused võtavad hinge kinni. Emotsioonid on suured ja ehedad nii sportlaste kui publiku seas, ning kostüümid vahelduseks redingottidele täiesti värskendavalt värvilised ja sädelevad. Ma ei saa tegelikult ikkagi päris hästi aru, kuidas neid punkte antakse, aga ilmselt on siingi samad intriigid nagu koolisõidus. Näiteks maksimaalne skoor, mida saab teenida, on 10, seega kui Prantsusmaa tiim pälvis hindeid 6.563-st 8.090-ni, tekitas see staadionil sahinat küll. Enamasti on need hinded oluliselt ühtlasemad.
Takistussõit möödus kenas õhtuses päikesepaistes, sain seda pildistada meeldivas seltskonnas ja juurde ka samal ajal kasulikke näpunäiteid. Raske on tegelikult tänasest päevast leida midagi sellist, mis oleks selle teinud oluliselt eriliseks, kuid ta oli oma olemuselt soe ja hubane ning pani korduvalt nentima, et ma oleksin nõus Aachenis palju kauem olema. Ausaltöeldes on mul hirm, mis saab, kui pean veel kuskil mujal käima, kus pole nii vägev. Nüüd on tõesti selge, miks kõik alati teisi võistlusi Aacheniga võrdlevad – siin lihtsalt on kõige ägedam. Loodan, et juhtub veel midagi pöörast, siis ehk saan ka huvitavamat lugemist pakkuda, mis ma siin ikka pikalt kiidan 😀
21.08 – siin ei saa teie kaardiga maksta!
Päev poleks saanud alata paremini. Korralik uni ja hiline maitsev hommikusöök, viimaks ometi meie imeilusal rõdul, kust on vaade tervele linnale ja kus saab taimede roheluses lihtsalt lõõgastuda ja päikest võtta. Eilsest õhtust olid emotsioonid veel täiesti laes, olen liigutatud, kui paljud inimesed on mind aidanud ja kui vahvaid tutvusi olen leidnud. See kõik on tohutult motiveeriv ja mõtlemapanev. Käisime prantsuse kolleegist hea sõbraga vanalinnas õhtusöögil ning arutasime, kuidas ta on jõudnud nii kaugele (ja ta on tõesti sellel alal tipus), kuidas siin kohtab nii erinevaid fotograafe, et tegelikult võib tõeliselt head vaid kahe käe sõrmedel üles lugeda. Juurdlesime minu tuleviku üle, klatšisime natuke ja viskasime paraja portsu nalja. Ütlesin talle, et olen kuulnud, et tal on rikas naine, kelle isa on Prantsusmaa kuulsaima hobutelekanali omanik. Pierre hakkas naerma ja ütles, et ta sooviks, et see oleks tõsi. Tema naine tõepoolest töötab seal kanalis reporterina, (seda teadsin juba varem), kuid kasvas üles isata lihtsas väikeses korteris ning alustas oma karjääri nullist. Telekanal pidi tegelikult olema üldsegi riiklik. Hämmastav, kuidas kuulujutud levivad, ja veel sellise detailsuseni, sest miski sellest pole ju tegelikult tõsi, ometi teadis seda „fakti“ mitu inimest. Ei ole siin Välismaal midagi teistmoodi kui meil kodus. Ikka samad probleemid, konkurents, kadedus ja õelus.
Muide, nali ei piirdunud meie poolt tekitatuga. Nimelt põrkusime taas saksamaal üsna tavalise probleemi ette, et siin ei saa krediitkaardiga maksta. See on ettevõtetele kallim ja nad ei taha sellega mingit pistmist teha. Meie eilne restoran oli aga täitsa omaette keiss. Kõigepealt teatas ettekandja, et neil ei saa krediitkaardiga maksta, ning meie vastusele, et see ei ole krediitkaart, lisas ta, et tegelikult ei saa neil Visa kaardiga maksta. Küsisime, et millega siis saab. „Tavalise kaardiga, Maestroga“. Äh? Meie vestlusesse, mis oli juba kergelt koomiliseks kujunemas, sest Pierre küsis, kas nende kaardimakseterminal ei tööta või kas see on mobiiltelefon, lisandus veel teinegi teenindaja, kes viskas siis lauale kohaliku pangakaardi ja teatas, et tegelikult saab neil siin ainult sellisega maksta. Pierre noogutas mõistvalt: „Nojah, ma saan aru, te eelistate sularaha… sest teie omanik ei taha makse maksta!“ Ei ei, vaidlesid teenindajad, meil saab küll kaardiga maksta, aga mitte teie omaga … Meile, eestlastele, on see teatavasti talumatu, kui midagi ei saa maksta kaardiga või kuskil puudub internet.
Võistluspäev algas täna meie jaoks võrdlemisi hilja, sest alles pärastlõunal alustasid neljarakendid koonussõiduga ning viie paiku peeti takistussõitjate kolmas osavõistlus, mille tulemusena selgusid võistkondlikud võitjad. Tuleb tunnistada, et olen natuke pettunud, et kogu staadion ei ole rahvaga täidetud, ehkki publikut on siin ikkagi enam kui ükskõik, millisel teisel rahvusvahelisel ratsavõistlusel. Üks ajakirjanik, kes on siin kuuendat aastat, väljendas suisa tõsist pettumust, öeldes, et iga-aastase CHIO ajal on vähemalt sama vinge atmosfäär kui mitte suurem. Tema oleks oodanud meistrivõistluste ajaks midagi enamat, et tekiks eriline tunne. Mina seda vahet loomulikult sedasi ei taju, kuna puudub võrldusmoment. Ühest küljest tundub, et kõik on, nagu peab olema, teisalt häirivad küll tühjad sinised toolid piltide taustal ja seda vaimustavat lärmi võiks ka vabalt rohkem olla. Samas on õhtune atmosfäär keskuses vaimustav, kõikjal pidutsetakse ja tähistatakse, igast veel avatud telgist kostab naeru, laulu ja tümpsu. Eriti sellisel õhtul kui hollandlased võidavad, sest nad on tõesti üks lõbusamaid rahvusi, keda tean.
22.08 – see on ametlik: ma olen voldifänn
Hommikul üritasin lõpuks bensiini võtta, sest ükskõik, kui palju ma seda ka edasi ei lükka, ilmselt seda sinna tanki ise juurde ei tule. Võtsin teekonna jaama ette ja käitusin nagu korralik beib-turist. Kuna ma ei sõida siin enda autoga, pidin kõigepealt välja tulema, et näha, kumbal pool luuk asub. See tuvastatud, sõitsin kenasti positsioonile ja mõtlesin tankima hakata, aga kahtlesin, kas siin tohib üldse tankida enne maksmist. Panin auto kinni, läksin kassasse, sain teada, et võib, ja läksin tankima. Aga mida need vahvad nimed – Super, Super E10, SuperPlus – tähendavad? Panin auto kinni ja läksin müüjalt küsima, sain vastuse (Super = 95), tulin tagasi, hakksin juba tankima, siis meenus, et siin ei saa ju kaardiga normaalselt maksta. Panin auto kinni, läksin tagasi poodi. Jess, nad võtavad igasuguseid kaarte! Naasin, hakkasin tankima, ja bensiin hakkas voolama juba enne, kui jõudsin nuppu vajutada. Mismõttes? Sain lõpuks valmis, maksin ära, ostsin paki piima kauba peale ja unustasin selle siis poodi. Läksin tagasi, võtsin piima ja naeratasin tobedalt. Suretasin minnes igaks juhuks auto ka korra välja, et oleks maksimaalselt piinlik.
Päeva kõrghetkedeks kujunesid neljarakendite maraton ja pooled voltižeerimise finaalid. Maratonipäev oli suurepärane, kahe korraliku veetõkkega (fotograafide lemmik) imeilus rada ja südasuvine päikseline ilm. Paraku läks tulemustes halvasti kõik mis minna sai. Kui viimane mees Ijsbrand Chardon (NED) kindla liidrina rajale läks ning vigadeta sõitis, röökis spiiker üle staadioni, et sündinud on uus Euroopa meister. Chardon tegi areeni kõrval soojendusväljakul võitjale kohaselt juubeldavaid liigutusi ja vedas neil fotograafidel, kes sealt kaadreid said. Või vähemasti nii nad arvasid. Kohe pärast seda, kui Hillaril oli uudis valmis saanud ja minu vastas istuv hollandi rakendispordi ajakirjanik kahjurõõmu tundnud, et sai konkureerivast väljaandest kiiremini artikli üles, pöördus kõik pea peale ja selgusid uued esikolmikud nii individuaalses kui võistkondlikus arvestuses. Midagi läks ühesõnaga sassi, ups. Täitsa kurb tegelikult, kui nii suurtel tiitlikatel midagi säärast aset leiab.
Minu jaoks oli aga päeva tipphetkeks meeste voltižeerimise finaal, mis algas üsna varsti pärast maratoni. Meeste voltižeerimine on naiste omast oluliselt põnevam, kuna nad on tugevamad, pakkudes võimsamaid trikke ja kõrgemaid hüppeid. Nutta oskavad see-eest isegi rohkem kui naised. Olgugi, et tegu oli päevase ajaga ja saal ei tundnud nii pidulik kui ta oleks võinud olla õhtul tulede säras, toimus areenil midagi WEG-iga sarnast. Tohutu lärm ja kaasa elamine, lippude lehvimine, mürtsuv muusika, väljakannatamatu ärevus, ülevaimaid emotsioonid, pisarad, kallistused… Kui te pole kunagi käinud volti vaatamas, siis soovitan kindlasti võimalusel finaale näha, see on uskumatult meelelahutuslik. Pildistamiseks paras väljakutse, kuid samas nii ilus ja teistmoodi. Ikka veel kuulen ümberringi arvamusi, et sellel pole ratsutamisega midagi pistmist, isegi FEI enda uudiste kirjutaja arvab nii. Noh, ei ole nii palju jah. Rakendispordil ka ei ole, mis siis. See on siiski hobustega seotud ja seal antakse hindeid ka hobusele ja kordetajale. Ma ei tea, miks ja kuidas on FEI kunagi otsustanud, milline ratsaspordiala võiks nende tunnustust väärt olla, aga leian, et see on tore ja põnev, et kõik hobused ei hüppa ja ei küljenda (mis ei tähenda automaatselt, et voldihobused seda kodus ei tee). Leian, et iga ala tuleks hinnata tema erilisuses ja proovida lähemalt uurida selle nüansse, käia vaatamas ja olla avatud meelega. Võibolla kardetakse, et äkki hakkab meeldima? Igatahes väga kõva häälega ei ole siin populaarne välja öelda, et sulle läheb volt peale. Millest on kahju. Iga ala elab ka tipptasemel täiesti oma elu. Aga iga ala on ka tahk FEI’st, andes sellele rahvusvahelisele liidule oma unikaalse värvilise näo.
Täna tikkus juba teist kord väike pisar silma. Ma olen siuke pehmo, mulle meeldib, kui inimesed suure töö tulemusena premeeritud saavad ja midagi saavutavad. Eriti lahe on, kui tunnustatakse ka fotograafide rasket ja ainulaadset tööd. Minu sõber Leanjo de Koster pälvis täna oma foto eest Silver Camera auhinna, mis antakse aasta parimale ratsaspordifotole. Konkursil kandideeris 114 fotot, mille vahel valis žürii juulis välja kolm paremat. On hea meel, et võit läks just Leanjole, kelle pilt oli kolmest kõige erilisem ja kunstipärasem. Nüüd lähmegi tähistama!
23.08 – emotsionaalne finiš
Täitsa kummaline oli ärgata teadmisega, et õhtuks on kõik see toredus läbi saanud. Kogunenud väsimus andis samuti tugevalt tunda. Vedasin end vaevaliselt voodist, sõin poolkinniste silmadega kiire hommikusöögi ja astusin viimasele päevale vastu.
Päev oli põnev ja väga emotsionaalne, alates naiste ja võistkondade voltižeerimisega ning lõppedes takistussõidu finaaliga. Voltižeerimises jätkus sama mis eile, tohutu lärm ja seejärel dramaatika, kui kolm medalile pretendeerivat võistkonda tegid kõik vigu. Ometi suutis Saksamaa tiitlit kaitsta ning hõbedase positsiooni säilitas ka Šveits, kelle kaks voltižeerijat vabakava ajal hobuselt kukkusid. Prantslaste hingemattev veatu sooritus teenis neile kokkuvõttes pronksi. Ka naiste arvestuses oli Saksamaa üsna lähedal kirkaimale medalile, kuid šveitslanna Simone Jäiser napsas selle siiski napilt nina alt. Positiivne õhkkond rahvast täis areenil andis päevale suurepärase alguse ning viimaks ometi pidi ka takistussõit huvitavaks minema. Ees oli kaks vooru 25 parima takistussõitja esituses.
Finaali tähtsusest andis märku fotograafide ärev sebimine koolisõiduväljakul, mis takistussõidu ajaks on staadionil muudetud pildistamisalaks. Nagu ikka, ruumi justkui on, aga ikka kõik seisavad ühes kohas. Olen korduvalt pidanud selgitama (mitte siin, aga üldse „karjääri“ jooksul), miks ma just teatud kohtades pildistan, sest pahatihti kipub see koht olema kas kuidagi ohtlik või kedagi häiriv. Kuna on viimane õhtu, tahaks ikka veel ühe üle vindi nalja visata (vähemalt minu arust see on naljakas..) ja tuua selle küsimuse peale paralleel raamatust „Mida mehed tunnevad“. See on üks vahva raamat, mis peaks naistele selgitama, mis meeste peas toimub. Või noh, enamasti peas. Seal on tegelikult ka näiteks küsimus, miks mehed end teatud kohast sügavad. Ja kui igale muule küsimusele on vastuseks pool lehekülge teksti, siis selle jaoks piisab ühest lühikesest lausest: Sellepärast, et sügeleb. Mis ma öelda tahan, on see, et iga asja jaoks on põhjus. Ilmaasjata ei seisa suure platsi peal kõik fotograafid ühes pundis, peaagu üksteisele otsa ronides. See on sellepärast, et nii on vaja. Nii saab võttenurka, võimaluste arvukust, tausta, valgust jne silmas pidades kõige paremaid pilte. Ja oh seda häda, kui siis sinu ideaalselt välja valitud trajektoorile ilmub äkki mõni platsimeeskonna liige. Fotograafid oskavad päris kõvasti vilistada.
Ehkki sündmus oli vaat et kõige tähtsam kogu kahe nädala vältel, oli just täna töörütm eriti muhe ja kõik said hoolimata „ruumipuudusest“ sõbralikult läbi. Võistlus läks samuti täpselt nagu pidi, võitis kõige parem mees. Meil korraldab siin Rolex ajakirjanikele tähtsamate sõitude ajal ka väikest ennustusmängu (nagu igal suurvõistlusel), kus võitja kombinatsiooni õigesti ennustanute vahel loositakse välja suur pudel korralikku šampanjat. Üle pika aja ennustasin minagi täppi, aga jooki ikka ei võitnud, see oleks lahe olnud.. Aga noh, ilmselgelt ma ei olnud ainus geenius, kes Dubbeldami pakkus. Hollandlased tegid seda juba puhtast inertsist, nad on siin harjunud koguaeg võitma. Dubbeldamile oli medal muidugi samuti väga emotsionaalne, pisarais olid aga hoopis tema lapsed, kes isa esimesena õnnitleda said.
Nüüd ongi käes lahkumise aeg ja pressiruumis toimub palju kallistamist ja musitamist. Muide, kes veel kursis ei ole, Hollandi stiili kohaselt antakse kolm põsemusi, ja nad on seda aja jooksul kõigile õpetanud. Külmikusse on jäänud 1 Bonaqua. Õues jääb tasapisi vaiksemaks, kui välja arvata koristajad, kes klaaspudeleid utiliseerides tohutut klirinat tekitavad. Jään nüüd ilmselt tervesse linna üksi, kuna kõik ülejäänud elavad kuskil naaberriikides ja sõidavad autoga koju. Nüüd ma saan aru, miks nad iga kord imestavad, kui ma ütlen, et Eestist olen: „Wow, see on ju nii kaugel!“
Mul on kama, kui kaugel ta on (tegelikult minuarust mitte eriti), aga kui on üks show, kuhu ma tahan tagasi tulla, siis see on kindlasti Aachen. See on ametlikult maailma parim ratsavõistlus ja üsna raske oleks sellele vastu vaielda.
(Pildid tulevad ka hiljem)