Tänavu lahendasime Hobumaailmas suurvõistluse üldmelu kirjeldamise taoliselt, et aktiivsel võistlusperioodil andis Külli pidevalt ülevaate toimuvast, mina teen tagasivaatliku mõtiskluse tagant järele.
Kõikidel suurvõistlustel, kus olen ajakirjanikuna viibinud, olen püüdnud lugejatele anda lühiülevaate toimumiskohast ja selle ajaloost. Jätkates seda traditsiooni, teengi lühiekskursiooni Aacheni ajalukku.
Aachen – Saksamaa kuningate kroonimispaik
Aachen on Saksamaa läänepoolseim linn, mis asub Belgia ning Hollandi piiril. Linna piir ühtib Belgia piiriga 23km ja Hollandi piiriga 21km ulatuses. Aachenis elab viimastel andmetel veidi üle 240 000 inimese.
Linna ajalugu algab vanadest roomlastest, kes ehitasid siinsete kuumade väävliallikate ümber luksuslikud saunad, kuhu juhtisid allikavee kanalite kaudu. Viimane süsteem on kasutusel tänapäevani. Kaheksandal sajandil omandas Aachen nii Saksamaal kui kogu Euroopas arvestatava tähtsuse. Aastatel 768 – 814 elas Aachenis Frangi riigi kunungas Karl Suur, kes on siia ka maetud. Järgneva 600 aasta jooksul krooniti Aachenis kõik Saksa-Rooma riigi kuningad, viimasena 1531.a. Ferdinand I. Keskajal oli Aachen Saksa-Rooma riigi üks suurimaid linnu, olles 14. sajandil Hansa Liidu oluline liige.
Aacheni toomkirik; foto Wikipedia
Esimese Maailmasõja alguses alustas Saksamaa Aachenist üllatusrünnakut Belgiale, Teise Maailmasõja lõpus sai linn rängalt kannatada, kuna Adolf Hitleri käsul ei tohtinud sõjavägi Aachenit maha jätta, mistõttu sattus linn tugeva liitlasvägede kahuritule alla. Pärast Teist Maailmasõda oli Aachen muide üks pretendente liitlaste kokkuleppel loodud Lääne-Saksamaa pealinna kohale, kuid kaotas valikutes siiski Bonnile.
Täna elab Aachen paljuski hobustekeskselt. Saksamaa kohta väikese linna olulisimaks iga-aastaseks sündmuseks on siin korraldatav CHIO ehk World Equestrian Festival (Maailma Ratsaspordi Festival). Tänavu, sarnaselt 2006. aastaga, mil Aachenis peeti Maailmamängud, viidi tänavu läbi kaks suurüritust. Vähendatud kujul festival, mille raames takistus- ja koolisõit, viidi läbi kevadel. Augustikuus peeti aga Euroopa Meistrivõistlusi viiel alal, millele lisandus kolmevõistluse Rahvuste Karika etapp. Linnas võib hobuteemat kohata kõikjal. Juba raudteejaamas on skulptuur viie vabalt jooksva hobusega, sarnast leiab mitmeltki poolt.
Aacheni keskvaksali esine väljak; foto Wikipedia
Aachenisse võib jõuda mitmel moel
Eestist Aachenisse jõudmiseks lihtsaim moodus on lennata Brüsselisse ning liikuda sealt edasi bussi, rongi või rendiautoga. Rongiühendus Brüsseliga on hea. Parim lahendus on osta pilet ülikiiret rongiühendust pakkuvast firmast Thalys (www.thalys.com ), mis toob Brüsselist Aachenisse tunni ja kümne minutiga. Sellist lahendust kasutasin siia saabumiseks isegi, kuid jõudsin selleni juhuslikult. Teades, et ronge sõidab pidevalt, ei broneerinud ma eelnevalt piletit, vaid kasutasin vanamoodsat süsteemi. Astusin Brüsseli keskvaksalis rahvusvaheliste piletite kassasse ja teavitasin klienditeenindajat oma soovist jõuda Saksamaa linna nimega Aachen. Proua klõbistas veidi arvutiklahve ja leidis, et juba poole tunni pärast väljub naabervaksalist (Brüssel Midi) Thalys`e kiirrong. Pakkumine tundus sobivat, pilet trükiti välja ning juba mõne minuti pärast olin linnalähirongis, mis viis mu nelja minutiga õigesse jaama. Nii jõudsingi Aachenisse algselt plaanitust suisa mitu tundi varem. Rong muide oli alustanud Pariisist ja siirdus Kölni. Vahepeatus enne Aachenit oli vaid Liege`s.
Efektne ja kiire firma Thalys rong viib Brüsselist Aachenisse tunniga; foto thalys.com
Lähtudes Eestist lennukiga, on Aachenisse jõudmiseks lisaks Brüsselile lähemad lennujaamad veel Bonn/Köln ning Düsseldorf. Viimast, täpsemalt Düsseldorf-Weeze, kasutasid näiteks kolleegid Läti portaalist www.elittesport.lv . Loomulikult on võimalik Eestis istuda autosse ja olla nii pooleteistkümne ööpäeva pärast Hollandi ja Belgia piiril asuvas ratsaspordilinnas.
Hotelle Aachenis loomulikult jagub, kuid taolise suurürituse puhuks nagu tänavused Euroopa Meistrivõistlused, kipub neid ikkagi väheks jääma. Kolm kuud tagasi hotelli broneerides tuli valida nende vahel, mida veel pakkuda oli ja seetõttu ei uurinud ma liialt täpselt asukohta. Pärale jõudes aga selgus, et Aacheni peavaksalist minu hotellini oli vaid veidi üle 300 meetri. Soeri staadioni, kus suurüritus toimus, oli hotellist nii viis kilomeetrit. Kuigi kohale oleks saanud nii takso kui bussiga (liinil peavaksal Soeri staadion sõitis suisa eribuss numbriga 0), siis valisin teadlikult hommikused ja õhtused jalutuskäigud. Võrreldes mulluse WEG-i hotelli ja võistluskeskuse vahelise distantsiga oli seekord teekond arvestatavalt lühem. Caenis tuli läbida veidi üle seitsme kilomeetri. Liikumine on tervislik!
Sakslaste rahvuslik uhkus
Nagu Külli kirjeldustest juba lugenud olete, on Aachenis kõik korraldatud suurepäraselt. Kinnitan absoluutselt kolleegi väiteid. Oleme nii koos kui eraldi käinud viimasel viiel aastal kajastamas mitmeid maailma ratsaspordi suurvõistluseid (Külli pagasis mäletatavasti ka Londoni Olümpiamängud) ja seega on kujunenud teatud pilt standarditest. Aachenis on selgelt näha, et sakslased tahavad igas asjas tõestada – meie turniir on maailma parim. Ja tõepoolest, seda on nad suutnud.
Sakslased on suur rahvas ja nende kultuuris on olulisel kohal selline mõiste nagu rahvuslik uhkus. See on niivõrd inimlik, et püütakse olla oma tegemistes niiöelda naabrist parem. Suurrahvaste puhul avaldub teatud tasandil ühtekuuluvustunne ning naabriks ei ole kõrvalmajas elav Franz ega Helmut vaid kas Prantsusmaa, Madalmaad, Belgia või milline riik iganes.
Sakslaste rahvuslikud aarded – Aacheni ratsastaadion ja superstaar Ludger Beerbaum; foto Külli Tedre
Meie oleme väikerahvas ning suurrahvaste suurde mängu ei kipu, kuid meiegi ei tohi tahaplaanile jätta enda rahvuslikku uhkust. Võtame kitsamalt ratsaspordivõistlused. Sakslastel on Aacheni CHIO, meil on Tallinn International HorseShow. Jah, selline võrdlus on minu seisukohalt igati proportsioonis ja õiglane. Kui sakslased tunnevad suurt uhkust oma hobufestivali üle, siis meie oma Saku halli võistluse üle. Olen ennegi kirjutanud, et TIHS näol on tegemist omamoodi hooaja lõpetamisega, kuhu kogunevad kord aastas kokku kõik ratsaspordiga ühel või teisel moel seotud inimesed. Koduseid külastama ning Saku halli meeleolu nautima sõidavad tavaliselt ka „kadunud pojad ja tütred“, kes töötavad või treenivad välismaal. On ääretult tähtis, et oleme suutnud sellist üritust hoida ja taset säilitada. See on meie ratsaspordi uhkus!
Palju väga häid sõitjaid ja väga häid hobuseid
Sportlikust tasemest rääkides, ei saagi mainida muud, kui see oli väga kõrge ning seda kõikidel aladel. Kuigi tegemist oli Euroopa, mitte Maailma Meistrivõistlustega, siis sellele vaatamata oli enamik maailma tippudest osalemas. Ratsaspordi paremik on tänasel päeval Euroopast. Teada on ju fakt, et enamik muudegi kontinentide tippudest elab ja treenib vanal mandril.
Kui koolisõidus on tavaliselt favoriidid suhteliselt täpselt ennustatavad, siis takistussõit on viimastel aastatel muutunud üha rohkem ettearvamatuks. Seda, et Dubbeldam on kõva tegija ning pretendelt võidule, võis küll eeldada, kuid sellele vaatamata ei olnud selgeid favoriite (ei olnud tegelikult selge favoriit ka Dubbeldam). Esimesel pressikonverentsil ütles üle mitme aasta jällegi maailma tippu rühkiv kolmekordne MK-võitja ning värske võistkondlik Euroopa hõbe Meredith Michaels-Beerbaum, et tänapäeval on võita üliraske. Väga palju on häid sõitjaid, väga palju on häid hobuseid.
Maailmameister vs reitingu esinumber – kumb on kõvem?
Tõepoolest, kui analüüsime viimaseid 5* võistluste Grand Prix võitjaid, siis enamikel turniiridel on tipus erinevad sõitjad ning hobused. Maaima esinumber Scott Brash ja Hello Sanctos on võitnud tänavu küll kolm suurt GP-d, kui jah, nemad ongi maailma esinumbrid. Šotlane Brash muide ei osalenud „euroopakatel“, sest tänavuse hooaja peaeesmärkideks on võita kolmandat aastat järjest Longines Global Champions Tour ning üritada Spruce Meadow`s võtta Rolex Grand Slam. Teatavasti on Brash tänavugi tõusnud Champiuons Touri liidriks ning on järjest võitnud kaks kolmest Rolex Grand Slam Grand Prix`st (võidud Genfis ja Aachenis, jäänud veel Spruce Meadow).
Kas tiitel on oliline? Neile meestele vist küll; foto Külli Tedre
Brashi käitumine on inimlikult täiesti mõistetav, kuid tekitab üha teravamalt küsimuse, kas tiitlivõistlused ei ole enam tähtsad. Oleme juba vähemalt 10 aastat rääkinud sama oma vabariiklike tiitlivõistluste kohta, veidi sarnane tundub olukord olevat kõrgeimalgi tasandil. On kujunenud kaks leeri, millest tiitliväärtustajate ere näide on juba mitmeid kordi mainitud Dubbeldam. Mees on Olümpiavõitja, kahekordne maailma- ja Euroopa meister, kuid vahepealsetel perioodidel suhteliselt märkamatu. Ei osale ta aktiivselt suurtes globaalsetes sarjades nagu Global Champions Tour ja Maailma Karikas, ei püüa Rolex Grand Slam`i. Samas väidab teine leer, et see, kui olla vormis ühel nädalal, mil selgitatakse tiitlivõitja, ei näita veel tugevust. See kõik võib olla juhus ehk tähtsam on näidata stabiilsust terve hooaja. Seega maailma reiting või suurtuuri võit on tähtsam, kui tiitlivõit? Isiklikult olen võibolla vanamoodne, kuid hindan enam tiitlit. Eks lähitulevik näitab, millises suunas maailm liigub.
Kokkuvõte
Sellised olid mõningad mõtted, mis tekkisid tänavust Euroopa suurimat võistlust külastades. Soovitan kõikidel ratsaspordiga seotud inimestel vähemalt korra Aacheni festivali külastada. See on ilmselt maailma parim turniir, nagu sakslased ise kinnitavad. Sellises keskkonnas viibimine värskendab ja annab sageli uusi mõtteid, kuid enda ratsasporditegevust paremi korraldada. Vaadakem, mis toimub maailmas, analüüsige seda ja püüdkem koostöös moodsaid arenguid meie väikesesse vabariiki kohandada. Et mitte suures üleilmses võidujooksus kaotajaks jääda, peame olema kursis teistest rahvustestpoiste ja tüdrukute tegevusega!