Toim: Mullu osales Hobumaailma toimetus vahetult Aachenis toimunud suurvõistlusel, milleks olid Euroopa Meistrivõistlused. Aacheni näol on tegemist pretsedenditult maailma ratsaspordi suursündmusega, mistõttu kajastame seda tänavugi. Tänavusest traditsioonilisest Hobumängudest teeb ülevaate meie kaasautor Anu Kull.
Saksamaal, Aachenis, toimusid juuli keskel järjekordsed Maailma Ratsaspordimängud. Nii võiks seda kaks nädalat kestvat ratsapidu ehk eesti keelde tõlkida. Takistussõitu, kolmevõistlust, kooli- ja rakendisõitu ning voltižeerimist hõlmav, aastast 1898 toimuv suurvõistlus, tõi seegi kord tallid ning tribüünid täis. Ning tänu kaasaegsetele sidevahenditele pakkus ka tugitoolisportlastele rohkelt emotsioone. Sportlastele aga möödus Rio olümpiamängude tähe all – kellele öeldi viimane sõna osalemise kohta, kes testis hobust ja kes säästis hobust.
TAKISTUSSÕIT
Takistussõidu absoluutsed tipud võtsid mõõtu neljas põhiparkuuris. „Soojenduseks“ ümberhüpetega Turkish Airlines Euroopa Auhind ning seejärel 2-voorulistes parkuurides Mercedes-Benz Rahvuste Karikale ning Nordrhein-Westfahleni Liidumaa auhinnale. Vähemalt ühes neist parkuurides parimatel kohtadel olnud ratsanikud said õiguse startida selle aasta Rolex Grand Slam turniiri esimesel osavõistlusel ehk Aacheni Suure Auhinna parkuuris.
Turkish Airlines Euroopa Auhinda tugitoolisportlasele koju kätte ei toodud, mistõttu jääb üle ainult protokolli järgi tõdeda, et algus nagu algus ikka. Umbes 1/3 sõitis puhtalt ja umbes 1/3 katkestas ning võitja Eric Lamaze hobusel Fine Lady oli ümberhüpetel teise koha saavutanud Simon Delestrest kõigest 0.39 sekundit kiirem.
Mercedes-Benz Rahvuste Karikas oli võõrustajate jaoks võistlus, mille alusel komplekteeriti Rio olümpiameeskond. Taktikalistel kaalutlustel startisid aga kõik põhimeeskonda plaanitud ratsanikud oma nn Rio teise valiku hobustel. Ja ka nendel nn tagavarahobustel sõitis meeskond koosseisus Ahlmann, Ehning, Beerbaum ja Michaels-Beerbaum välja 7 puhast parkuuri ja võis endale lubada luksust mitte arvestada Christian Ahlmanni tulemust ehk tema ühte maha kõksatud latti. Esimesest voorust oli aga puhtalt välja tulnud ka USA meeskond (koosseisus Ward, Davis, Kraut, Madden) ning jätkas samuti puhaste sõitudega ka teises voorus. Kuni USA võistkonna ankrumeheni, täpsemalt ankrunaiseni, oli kõik veel lahtine ja 40 000 pealtvaatajat mahutav staadion võpatas vaikselt kaasa iga Elizabeth Maddeni hüppega. Kõlav puudutus okseri latti küll maha ei lükanud kuid kui järgmisel takistusel – veekraavil, pritsis maandumisel vett, siis läbis tribüüne häälekas kergendusohe. Lõpuks ometi, peale 8-aastast ootamist, jättis Saksa meeskond selle kõrgetasemelise Rahvuste Karika taas koju. Kuivõrd ka Prantsusmaa meeskond (koosseisus Staut, Rozier, Leprevost, Bost) sai kahe vooru kokkuvõttes kõigest 4 karistuspunkti, siis saavutasid Prantsusmaa ja USA koondised võrdselt 2.kohad.
Nordrhein-Westfaleni Liidumaa Auhinnale sõidetav parkuur on üks olulisemaid takistussõidu individuaalarvestuse auhindu Euroopas. Esimene voor läbiti reede hommikul ning selle tulemusjärjestuse esimene pool pääses edasi pealelõunal läbi viidud teise vooru. Ka selle auhinna võitsid Eric Lamaze ja Fine Lady, kes olid 3 sekundit kiiremad teise koha saavutanud Renee Tebbeli pojast Maurice Tebbelist Chacco-Blue pojal Chaccos` Son. Kolmanda koha saavutasid Ludger Beerbaum ja Chiara.
Laupäevase päeva kõige põnevama parkuuri põhjal ei jagatud küll ei tiitleid ega kvalifikatsioone kuid auhinnaraha oli korralik ja võistlus ülipõnev. AachenMünchener kindlustuse auhinnale toimunud parkuuri esimesest voorust pääsesid 13 paremat edasi Võitjate Ringi. See puhtus-kiirusparkuur oli põhimõtteliselt jahivõidusõit kõrgusel 1.55, millesse rajameister Frank Rothenberger oli pidanud vajalikuks lisada 1 fulee vahega süsteemi. Esimesed startijad – Michaels-Beerbaum (Apsara) ning Ahlmann (Cornado II) andsid ette puhta tooni ja kindlustasid lipuvardas Saksa lippu. Peale Maddeni (Breitling) sõitu asendati see aga siiski USA lipuga. Viimane sai mastis lehvida päris pikalt kuivõrd mitmel ratsanikul tekkisid teemad kas süsteemi või ajaga. Kuni lõpuks Roger Yves Bost ja Pegase du Murier näitasid oma ülevõimu – 8-sammu vahe 7 sammuga ja Maddeni kiire ajani jäi veel 2 sekundit ülegi. Masti tõmmati Prantsuse trikoloor ning sinna see jäi.
Sama põnev oli ka Sparkasse auhinnale toimunud „jahivõidusõit“. See viidi läbi küll veidi madalamal kõrgusel (1.40-1.45) kuid tabel C alusel ning derby elementidega – kui paari laia, lamedat kraavi ning Aacheni võistlusväljaku tiiki nii võib nimetada. See ca 30 meetrit pikk ja sügavamas kohas kuni 20 cm sügav veekene võttis aga nii mõnegi hobuse kõhklema ja põhjusega – veest tuleb ju üle hüpata, mitte sellest läbi kapata. Teisena startinud Cian O`Connor ja Be Gentle tegid ette võitmatuna tunduva aja. Sammu suutsid sellega pidada vaid teise koha saavutanud Janne Friederike Meyer ja Chloe ning kolmanda koha saavutanud Guy Williams ja Casper de Muze.
Pühapäeva pealelõunal kutsuti aga 40 parimatest parimat ratsanikku võistlema Aacheni Suurele Auhinnale ehk Rolex Grand Slam selle aasta esimesele osavõistlusele. Selle 2-voorulise võistluse esimese vooru normiaeg oli nii karm, et kogunisti 10 paari said kirja ajavea. Teises voorus ei olnud ajaga enam nii kitsas ja ka tiigi kõrval asuvat okser-okser süsteemi, mõlemal all veekraav, enam ei olnud. Tugitoolist vaadatuna tundus justkui oluliselt lihtsam parkuur. Starditi tagurpidi paremusjärjestuses ja tõepoolest sõidetigi valdavalt puhtalt. Viimastena siis esimese vooru 6.-1.koht ehk Brash, Moya, Madden, Weishaupt, Fuchs, Schröder. Eelmise aasta võitja Scott Brash, seekord hobusel Ursula – puhas ja väga hea aeg, läks juhtima kuid esimese vooru 4 karistuspunkti taskus. Järgmised – Moya, Madden – samuti puhtad kuid esimese vooru 4 karistuspunkti koormaks. Weishaupt – aeglane puhas kuid esimesest voorust kaasa võetud 2 karistuspunkti segamas. Viimastena startinud Fuchsi ja Schröderi positsioonid oli kõige paremad kuivõrd neid koormas ainult 1 karistuspunkt. Mängus oli suur, et mitte öelda väga suur raha ja staadion hiirvaikne. Martin Fuchs ja Clooney sõitsid kindlalt ning puhtalt kuni väljapääsust eemale viiva viimase okserini. Seal meenus Clooney`le korraga, et kõigele vaatamata on ta ikkagi hobune, kariloom ja peab justnimelt praegu karja tagasi minema. Silmas pidades auhinnaraha üks kallimaid tõrkeid, mida üldse teha annab – 324 000 eur. Viimasena startinud liider Gerco Schröder hobusel Glock`s Cognac Champblanc N.O.P. sõitis samuti puhtalt ja kindlalt kuid seda samuti ainult kuni lõpuliinini. Üks õnnetu latipuudutus kukutas Gerco Schröderi 12-ndale kohale ja võttis Philip Weishaupti põlvili. Sest nemad võitsid! Philipp Weishaupt ja oma esimesi suuri sõite tegev, alles 9-aastane holsteini täkk LB Convall võitsid!
KOOLISÕIT
Koolisõidu peatükis tuleb küll kohe alguses selgelt välja öelda, et domineerisid sakslased. Osaliselt seetõttu, et suurtest koolisõiduriikidest olid ainult sakslased väljas oma olümpia (kulla)lootustega. Teisalt aga seetõttu, et nad lihtsalt on väga-väga tugevad koolisõitjad. Iga rivist lahkunud tipp-paari asemele kerkib kohe kaks uut ja veelgi tugevamat.
Aachen CDIO 5* sõidetakse suurte tiitlivõistluste formaadis, s.t. esimese päeva Grand Prix test on avatud kõigile osalejatele. Ühtlasi oli see ka Lambertzi Rahvuste Karika esimene osavõistlus. Stardis oli kokku 39 paari, neist 3 esimest – sakslannad Werth, Bröring-Sprehe ja Schneider, lõpetasid kõik 80% ületava tulemusega ja 17 järgmist võistluspaari sõitsid kõik 70% piirist kõrgemal tasemel. Seda n.ö. tehnika testimise korras kuivõrd tegelik võistlus algab Grand Prix Special`iga.
Aacheni CDIO 5* Grand Prix Special, Meggle auhindadele, oli sakslaste jaoks test, mille alusel otsustati Rio koondis. Dorothee Schneider ja Showtime – väike viga 1-takti jalavahetusel ning piruett ja piaffee mitte just kõige paremad kuid 81,902 % viisid võistlust juhtima. Sönke Rothenberger ja Cosmo – vead jalavahetustel ja esimeses piruetis, võrdluses teiste sakslastega jäid õhku küsimärgid ning protokolli tulemus 76,412%. Kõigi aegade parim koolisõitja Isabell Werth, seekord hobusel Weihegold – mitmed väikesed vead ja ebakõlad kuid briljantne mujal, näiteks küljendustel, ja tulemusega 80.686% esialgu teine koht. Seda ainult niikauaks kuni lõpetasid Kristina Bröring-Sprehe ja Desperados. Hetke FEI koolisõidu edetabeli esimene oli silmnähtavalt parim ka selles sõidus ja võitsid tulemusega 83,725%.
Lambertz Rahvuste Karikas seega Saksamaa koondisele. Teine koht – USA koondis koosseisus Chandler, Page, Francis, Peters ning napilt kolmandaks jäi Taani koondis koosseisus Bachmann, Dahl, Thinggard ja Dufour.
Aachen CDIO 5* Grand Prix Kür viidi läbi Deutsche Bank auhindadele ja, nagu ikka, ainult individuaalarvestuses. Stardis oli 16 ratsanikku ning tulemused valdavalt üle 75%. Selle taseme küri võistlejad on kõik täiesti imelised ratsanikud ja teevad täiesti imelisi asju. Nende kürid ei ole kommenteeritavad, need on mõeldud vaatamiseks ja imetlemiseks. Kui siit tugitoolist üldse midagi lisada, siis vahest ainult seda, kellele anda parima ülemineku eriauhind. Seekord kahtlust ei teki ja minu mõttelise auhinna saab võistluse üllataja, hispaanlane Severo Jesus Jurado Lopez järgmise üleminekute seeria eest „topeltpiruett vasakule – piaffee poolpiruett paremale – passaaž keskliinil ratsmed ühes käes – peatus, tervitus“.
Kristina Bröring-Sprehe ja Desperados Aachenis; foto FEI/Dirk Caremans
Tulemused? Ka selle mängu võitsid sakslased. Kristine Bröring-Sprehe ja Desperados 88,825% kahtlemata esimesed. Isabell Werth ja Weihegold 86,950% ning väikese hämmingumühinaga publiku seas teisel kohal. Tundus nimelt, justkui oleks Dorothee Schneider ja Showtime pidanud olema teisel kohal kuid nad jäid 86,925% ülinapilt siiski kolmandaks. Sisuliselt juhusliku vea piirides vahe. Neljandal kohal aga 83,350 protsendiga Andreas Helgstrandi juures treeniv ning „mitte-hispaanlase“ Lorenzoga sõitev hispaanlane Severo Jesus Jurado Lopez. Jätke see nimi meelde, läheb vaja.
KOLMEVÕISTLUS
Kolmevõistluses oli juba enne esimese osavõistluse esimest starti olemas liider, kellelt oodati võitu – sakslane Michael Jung. Viimaselt ajal ta lihtsalt võtab järjest järgmise ning järgmise hobuse, tavaliselt tavalise, mitte kunagi suure raha eest, sõidab välja ja võidab suurvõistlusi ning tiitleid.
Peale kooli- ja takistussõitu olid esikolmikus ainult sakslased, neist 1. ja 3. koht krossis ei startinud. Vähemalt ühel juhul (Sandra Auffarth) selleks, et hoida hobust Rio jaoks. Michael Jung hobusel fischerTakinou oli enne krossi paremusjärjestuses 2.kohal.
Kolmas osavõistlus – kross, toimus logistikafirma DHL auhindadele. Krossirada viis üle ja läbi 26 takistuse, tase – raske 3*, takistuste kõrgusega kuni 1.20 ja laiusega kuni 2 meetrit, s.h. kolm veetakistust. Ajaga priisata ei saanud, normiaja karmust ilmestab fakt, et vaid 3 ratsanikku 31-st suutsid raja läbida normiaja piires.
Esimestena lähevad rajale kahe hobusega startivad ratsanikud – Michael Jung Londoni olümpia topelt-kuldsel Samil ning Ingrid Klimke Bobil, täisnimega Horseware Hale Bob. Hobune Sam, täisnimega La Biosthetique-Sam on nüüdseks 16-aastane kuid seda vanust näeb küll ainult passist.
Ilm on ideaalne, maastik suurepärane ja võistluse edenedes saab ka selgeks, et kukkumisi ning muidu inetuid pilte õnneks ei näe. Esimesed kaks ratsanikku hüppasid aga kõigist nõelasilmadest sellise kergusega läbi, et paljud esimese poole seas rajale tulnud ratsanikest arvasid sama suutvat ning ei pidanud vajalikuks valida alternatiive. Tulemuseks rohkelt lendavaid lippe, tõrkeid ja möödahüppeid. Tempolt 600-700 m/minutis hobuse koondamine hüppeks praktiliselt üle laiemat sorti tooli ehk üle 1.20 m laia takistuse – see on väga tõsine ülesanne.
Austraalia aitasid võidule Shane Rose ja CP Qualified; foto FEI/Dirk Caremans
Klimke ja Jung juhtisid võistlust pikalt ning alles 24ndana startinud, Austraaliat esindav Christopher Burton ning Nobilis, suutsid neile kandadele astuda. Uus juhtkolmik Klimke – Burton – Jung, püsis omakorda muutumatuna kuni viimased 4 ratsanikku paremusjärjestuse lõplikult paika panid. Kõigepealt sõitis 35nda numbri all rajale läinud Ingrid Klimke teisel hobusel Escada ennast ka teisele kohale, seejärel sõitis aga 36nda numbri all rajale läinud järgmine Austraalia esindaja – Shane Rose hobusel CP Qualified, uueks juhtkolmikuks Rose – Klimke – Klimke. Viimasena startinud Michael Jung oma selle olümpia kullalootusel fischerTakinou ütles aga siiski oodatud-oletatud viimase sõna. Esimene koht – Jung ja fisherTakinou, teine koht – Rose ja CP Qualified, kolmas koht – Klimke ja Bob, neljas koht – Klimke ja Escada, viies koht – Burton ja Nobilis ning kuues koht – Jung ja Sam. Meeskondlikus arvestuses esimene Austraalia (koosseisus Rose, Burton, Birch, Johnson), teine Saksamaa (koosseisus Klimke, Jung, Schrade, Ostholt) ning kolmas Iirimaa (koosseisus Clark, Power ja Ennis).
RAKENDISPORT
Suurvõistluste rakendisõit on tavaliselt Saksamaa, Belgia ning Hollandi maavõistlus, kus küsimus on tegelikult ainult selles, kes võidab seekord. Nii ka Aacheni ratsapeol. Individuaalarvestuses võitis küll Austraaliat esindav Boyd Exell Hollandi võistleja Ijsbrand Chardon ja USA võistleja Chester Weberi ees. Meeskondlikult aga nii nagu ikka – kuid seekord esimene Holland (koosseisus Chardon, Ronde, Timmermann), teine Saksamaa (koosseisus Brauchle, Sandmann, von Stein) ja kolmas Belgia (Degrieck, Geerts, Simonet). Kuid neljandana neil tihedalt kannul Ungari koondis (koosseisus isa Dobrovitz, poeg Dobrovitz ning Lazar).
VOLTIŽEERIMINE
Voltižeerimine on ala, mida suurvõistlustel tasub alati vaadata. Esiteks seda tihti ei näe, teiseks saab seal huilata palju rohkem kui teistel ratsutamise aladel ja kolmandaks seltskond! Vintage-aastakäikude daamid ja härrad, kelle lihasmälus voltižeerimine ajast, mil see oli kõigile kohustuslik. Kõrvuti poiste-tüdrukutega, kellele meeldivad võimlemine ning hobused nii võrdselt, et ei oska valida ning teevad mõlemat võrdselt suurepäraselt.
Voltižeerimises võisteldakse eraldi meeste ning naiste arvestuses ja lisaks „segaarvestuses“ ehk paaridena (Pas-de-deux) ning rühmana. Aacheni hobufestivali kõik osavõistlused toimusid kohaliku hoiukassa – Sparkasse, auhindadele. Ja neid osavõistlusi on voltižeerimises mitme päeva jagu kuivõrd nii mehed kui naised läbivad eraldi arvestustes 3 testi. Kohustuslikus testis näidatakse kuus kohustuslikku harjutust ette täpselt kindlaks määratud järjestuses; tehnilises testis näidatakse need kuus kohustuslikku harjutust ette vabalt valitud järjekorras; vabastiili testi võib aga kokku panna vabalt, praktiliselt kõik on lubatud.
Võistluse tipp-hetkeks oli Rahvuste Karikas, mida võisteldakse originaalses „Aacheni variandis“. Rahvuste Karikas antakse välja viimasel võistluspäeval, kvalifitseeruvad ainult kõigi osavõistluste parimad ning meeskonna moodustavad mees, naine ning rühm. Seekord võistlesid 5 riigi meeskonnad – Šveits, Itaalia, Prantsusmaa, Austria ning kaks võistkonda Saksamaalt. Vahed tulemustes olid ülinapid kuid siiski piisavad, et välja selgitada paremusjärjestus – Prantsusmaa, Saksamaa II ning Austria.
RAAMSÜNDMUSED
Kõigil suurtel ratsapidudel on alati ohtralt raamsündmusi ja huvitavaid etteasteid. Selle aasta Aacheni festivali keskne meediasündmus oli kahtlemata Rootsi kuninganna osalemine. Hobuinimeste jaoks aga oluliselt olulisem kollektiivselt tehtud sügav kummardus Hans Günter Winkleri ees. Legend, kes tähistab käesoleval aastal korraga kolme aastapäeva: 60 aasta eest, Stockholmi olümpiamängudel, hobusel Halla võidetud kahte kuldmedalit; tegevspordist lahkumist 30 aasta eest ning oma 90ndat juubelit. Mees, kes 20 aasta jooksul on kokku osalenud 6 olümpiamängudel ning alati tulnud tagasi medaliga.
Ning muidugi rahvuste lahkumine – traditsiooniline lõpushow, milles peaosalised on publik ja võistlejad. Osalevate riikide võistlejaid tervitatakse staadionile sisenemisel ning langetatakse mastis vastava riigi lipp. Lahkumisel lehvitavad aga võistlejad ja publik teineteisele valgete rätikestega. See on traditsioon, mida kantakse edasi läbi aastakümnete.