Mõnes mõttes võib Eesti Ratsahobuste Aretamise Tõuseltsi (ERATS) pidada Eesti Sporthobuse Kasvajate Seltsi eelkäijaks. Kes oli ERATS ja millega nad tegeleda jõudsid?
Otsus seltsi asutamiseks ei sündinud üleöö. 1926. aastal toimus hobusekasvatajate ja sõjaministeeriumi esindaja vahel kohtumine, kus muuhulgas arutati ka hobusekasvatusega seotud küsimusi. Kohtumisel kiideti heaks määrus ratsatüübiliste täkkude registreerimise ja sõjaväele ratsahobuste ostmise kohta. Toonane Eesti Hobusekasvatajate Selts jäi eriarvamusele, leides, et kergemat tüüpi tori hobused on selleks sobilikud (Postimees “Kas vajame toredaid ratsahobuseid?” 10.03.1926, vt SIIT). Ratsatüübiliste hobuste märkimisega soovis riik tõmmata selgema piiri ratsahobuse ja tori hobuse vahele (Sakala “Sugutäkkude märkimine ja ratsahobuste kasvatus” 05.03.1927, vt SIIT).
Eestis aretatud hobused ei vastanud ratsahobuse nõuetele ning olukorra parandamiseks tuli sisse tuua inglise täisverelisi (Kaja, “Hakatakse kasvatama ratsahobuseid” 29.09.1934, vt SIIT). Paremaid ratsahobuseid sooviti nii ratsasporti kui kaitseväele. Viidatud artiklis mainiti lisaks, et varasemalt oli katsetatud Ida-Preisimaalt toodud poolevereliste täkkudega, kuid need ei andnud soovitud tulemusi.
Kui ratsanike väljaõpet peeti heaks, siis hobuste kvaliteedi osas oldi kriitilised. Leiti, et just kehvade hobuste tõttu ei tõuse Eesti lipp võistlustel võidumasti, mis tähendab, et vaja on otsida viise hobuste kvaliteedi parandamiseks (Päevaleht “Eesti vajab häid ratsahobuseid” 12.03.1934, vt SIIT). Päevaleht (“Ratsanik teeb sporti” 09.09.1934, vt SIIT) kirjutas veel, et ratsavõistlustel ei suuda meie ratsanikud välismaalastega konkureerida, sest “segaverelised, kodukasvatatud hobused ei suuda arendada teravaks konkurentsiks vajalist kiirust, kuna viimane oleneb ainult hobuse tõust ja verest”. Eeskujuks toodi lätlased, kes olid Saksamaalt toonud kõrgeklassilisi hobuseid ja tänu millele saadi ratsaspordile jalad alla.
Olukorra parandamiseks asutati 1935. aastal eraldi ratsahobuste kasvandus (Virumaa Teataja “Asutatakse ratsahobuste kasvandus”, 27.02.1935, vt SIIT). Lisaks eraldati kaitseväele raha kahe inglise täisverelise hobuse ostmiseks, sest kaitsevägi oli ammu juhtinud tähelepanu korralike ratsahobuste puudusele. Inglise täisverelised täkud sooviti osta 19. märtsil Londonis toimuvatelt võistlustelt. Ostetud hobused plaaniti algselt viia Vorbuse mõisa, kuhu tuli hiljem ka sõjaministeeriumile kuuluv ratsahobusekasvandus (Pärnumaa Teataja “Põllutööminister A. Tupits avab Tallinna näituse” 24.08.1939, vt SIIT).
Aprillis jõudsidki esimesed hobused Eestisse (Päevaleht “Inglismaalt ostetud ratsatõugu suguhobused jõudsid Tallinna” 15.04.1935, vt SIIT). Kokku osteti Inglismaalt kolm hobust: kaks täkku ja üks mära. Kolmest hobusest peeti kõige väärtuslikumaks täkku Gay-Ensign, uue nimega Sildur, kelle isaks oli derby võitja. Silduri uueks elukohaks sai Tartu ratsarügement. Sildur pälvis hiljem hobuste erinäitusel ka esimese auhinna (Ühistegelised Uudised “Hobuste erinäitus” 01.09.1939, vt SIIT). Vorbusel kasvatati inglise täisvereliste kõrval ka araabia ja anglo-araabia hobuseid (Teataja, “Hobune- Eesti talu raudvara”, 29.07.1938, vt SIIT). Sobilikke hobuseid käidi ostmas ka Poolast (Postimees, “Tartu väeosadele ratsahobuseid Poolast” 19.02.1937, vt SIIT).
Tollase kaitseministeeriumi hobusekasvanduse põhikirjas oli eesmärgiks seatud ratsahobuste aretus (Kaitseministeeriumi hobusekasvanduse põhikiri, 05.05.1936, vt SIIT). Täpsemalt toetati riigi abiga inglise täisverelise hobuse aretust (Riigi Teataja 28.01.1936, vt SIIT).
1937. aastal asutati ERATS ning põhikirja (vt SIIT) kohaselt oli seltsi eesmärgiks säilitada ja aretada inglise täisverelist hobust või kasutada seda tõugu tõuparanduses. Niisamuti seati eesmärgiks, et hobune oleks väle ja vastupidav ratsahobune. Kehtinud hobusekasvatuse seaduse kohaselt võis ratsahobust kasvatada terves riigis, välja arvatud saartel (Riigi Teataja, Hobusekasvatuse seadus, 22.10.1937, vt SIIT).
Mõni aasta hiljem, 1940. aastal, otsustas valitsus, et Eestis aretatakse riikliku toetusega Eesti, tori, ardenni ja Eesti ratsahobust (Riigi Teataja, Vabariigi Valitsuse otsus, 16.02.1940, vt SIIT ). Seega otsustati seada inglise täisverelise hobuse aretamise asemel eesmärgiks Eesti ratsahobuse kui eraldi hobusetõu loomine (Järva Teataja “Aretatakse Eesti ratsahobune”, 12.02.1940, vt SIIT). Eesti ratsahobuse loomisel mängisid olulist rolli sõjaministeeriumi poolt varem riiki ostetud täisverelised, araabia ja anglo-araabia hobused.
Tori hobune oli seni olnud kaitseväele peamiselt 2. järgu, s.o ratsarivi, hobuseks. Kaitseministeeriumi põhikirja vastuvõtmine tähendas tori hobusele, et vajadus nende järele langes ning tori hobuse aretajad said võtta suuna põllumajandusse sobiliku hobuse suunas (Sakala, “Tori aretuse sihtjooni” 20.08.1938, vt SIIT). See tõi omakorda kaasa erinevate komponenttõugude, nagu holstein, hannover, ida-preisi ja inglise täisverelise, kasutamise lõpetamise. Tori hobuse aretuses olid lubatud eesti hobune ja Norfolk Roadster. Ratsahobuse aretuses oli tori “B” osa märade kasutamine lubatud (Riigi Teataja, Tunnustatud hobusetõugude aretuse piirkondade ja ulatuse määrus, 22.10.1937, vt SIIT). Erinevate tõugude ristamine oli lubatud üksnes Põllutööministeeriumi eriloal.
ERATSi tegutsemisaeg jäi lühikeseks. Sõjategevuses lõpetas ERATSi tegevuse ning sõjas läks kaduma ratsahobuste baas. Ühtlasi näitas alanud sõda, et ratsavägi kuulub minevikku ning lisaks leiti, et riik ei peaks sporthobuste kasvatust toetama, sest ratsaspordist huvitatud suudavad seda ise finantseerida (Postimees “Peame asuma intensiivsele hobuste kasvatamisele” 14.01.1943, vt SIIT).
Sõjajärgselt avati Tori hobusekasvanduses eraldi osakond, mis hakkas kasvatama täisverelisi võistlushobuseid. Ajastule omaselt leiti sobilikud hobused teistest liiduvabariikidest.