Juunikuu kolmandal nädalal õnnestus siinkirjutajal osaleda varikohtunikuna maalilises Austria külas Altenfeldenis toimunud kõrgetasemelisel rahvusvahelisel rakendispordivõistlusel, kus eestlaste spordipoolt esindas raendispordi ajalugu teinud Pille-Riin Roosileht. Järgnevas teen põgusa tagasipõike Altenfeldenisse.
Altenfelden – maaililine mägiküla Ülem-Austrias
Altenfelden asub Austria suuruselt neljanda linna Linzi lähistel. Viimase kesklinnast on mägikülla vaid ligi 35 kilomeetrit. Kui mitte just autoga minna, on lihtsaim viis sinna jõudmiseks lennata 200 000 elanikuga Linzi lennujaama, siirduda sealt kolme euro eest bussiga Linzi raudteejaama, kust liiguvad tööpäeviti igal tunnil liinibussid Altenfeldenise. Võimalik on sõita ka rongiga, kuid see peatud 3 km eemal asuvas Neufeldenis. Rõhutan siinkohal sõna tööpäevadel. Kui laupäeval mõni buss siiski veel ka liigub, siis pühapäeval on selles osas pea täielik vaikus. Meile tundub see kummaline, Austrias ja Saksamaal tavaline. Pühapäev on ju puhkamiseks kõikidele. Nii oligi mul võimalik pühapäeval tagasi sõites lennujaama pääsemiseks kasutada võistluse peakorraldaja Josef Leibetsederi venna Konradi sõiduoskuseid. Sellest perekonnast aga põgusalt allpool.
Altenfeldeni keskväljak
Altenfeldenis elab püsivalt 2100 inimest. Külas (meil küll nimetatakse mõnda sellise rahvaarvuga asumit suisa linnaks) on kirik, kool, raamatukogu, oma väikehotellid ja restoranid, kaubandus ja muu eluks vajalik. Olulist rolli omab Altenfeldeni kuvandis rakendispordikeskus, mis asub koheselt küla piiril. Tegemist on vaid võistluskeskusega, talli seal ei ole, treeninguid ei korraldata. Kel saksa keel suus, leiab Altenfeldeni kohta rohkem informatsiooni nende koduleheküljelt aadressil http://www.altenfelden.at/system/web/default.aspx?sprache=2
Tuleval aastal tähistab Altenfeldeni võistlus 25 aastapäeva
Altenfeldenis on tänaseks rahvusvahelist rakendispordivõistlust korraldatud 24 aastat ehk alustati 1991.a. Aasta varem korraldati rahvuslik võistlus, seega tegeikku rakendispordivõistluste ajalugu võime arvestada aastast 1990. Kuigi võistluste korraldajate seas on aastate jooksul toimunud muutusi, on ametnike seltskond püsinud algusest peale praktiliselt muutumatuna, kusjuures mõnevõrra vast üllatavaltki on ametnike hulgas palju ida-eurooplasi. Kogu võistluse käisid nalja n.n. Poola maffiast. Sellest rahvusest ametnikke oli sel korral viis – kohtunik, rajameister, kaks korrapidajat ning veterinaardelegaat. Seekordne kohtunik Witold Bogatcz on Altenfeldenis töötanud aastast 1990, rajameister Marek Zaleski aastast 1991, kusjuures oli avavõistluse peakohtunik. Vaid ühel aastal on puudunud seekordne hollandlasest peakohtunik Henk van Amerongen, kes mullu oli haige. Pikalt on samas kollektiivis töötanud ka tšehhist väliskohtunik Jiri Kunat, kes muuhulgas koos van Amerongeniga kuulub septembrikuus Hollandis peetava ponirakendite MM-i kohtunike kogusse.
Altenfeldeni võistlusel on ülipositiivne atmosfär. Mõnede kohtadega see miskipärast lihtsalt juhtub nii, et asjad jooksevad käima ning nii jääbki. Kindlasti on oluline roll korraldajate isiksustel, samuti teenindavatel ametnikel, kuid mitte üksnes. Palju annab Altenfeldeni üritusele kaasa küla maalilisus ja rahu. Mõnes mõttes on see küla just see, millisena keskmine inimene Austriat ette kujutab ning mida sinna jõudes näha soovib. Võistlus on läbi aegade olnud ülipopulaarne. Poolakast veterinaardelegaat Zdzislaw Peczynski meenutas, et ilmselt on Altenfeldeni käes osalevate ekipaažide maailmarekord. Aastaid tagasi osales 135 ekipaaži ning vet. delegaat pidi allkirjastama ligi 350 hobuse passi (neljarakendid saabuvad viie, paarid kolme hobusega). Võistlusel on aegade jooksul osalenud mitmed maailma tipud, kelle hulgas tugevad hollandlased ja ungarlased, kuid näiteks ka populaarne ja tuntud ameerika kutsar Chester Weber. Tänavusteks staarideks olid noor ja vana Dobrovitz Ungarist, kes võtsid teatavasti neljarakendite MK-kvalifikatsioonis kaks esimest kohta – seni veel vana ees ja noor järel. Kokku oli tänavu osalevaid ekipaaže 55, hobuseid 175.
Positiivset atmosfäri aitasid täiendada korraldajate poolt igal õhtul suures toidutelgis korraldatud kogunemised. Kui avapäeval näidati suures vihmasajus pea kaks tundi kestnud showprogrammi, kus erinevad kadrillid nii rakenditega kui ilma, samuti omaaegsetes keisrierliku ratsaväe vormides. Lisaks erinevad showvõistlused nagu jump and drive, kus teatesõidu põhimõttel osalevad võistkondadena kutsar ja takistussõitja jne. Tulles tagasi keiserliku ratsaväe juurde, pean nimetama, et Austrias on ajalugu tõeliselt tunnetatav. Vesteldes pärast showprogrammi ühe ratsaväelase osa täitnud härrasmehega näitas ta oma mõõka ja märget sellel – mõõk oli valminud aastal 1866! Muide, kui analüüsida rakendispordi taset ja harrastajate hulka, siis näeme, et just vanas Austria-Ungari impeeriumis on see kõrgel tasemel. Kuulusid ju impeeriumi koosseisu ungarlased, tšehhid, slovakid, kogu endine Jugoslaavia jne. Rakendispordis väga kasutatavad lipitsaaneridki ju on pärilt impeeriumisse kuulunud Sloveenia linnakesest Lipicast ning neid aretati just keiserliku ratsaväe tarbeks ning tõllahobustena.
Järgnevatel õhtutel viidi telgis läbi vastavalt koolisõidu ja maratoni paremate autasustamised, mis samuti pea kogu osaleva seltskonna kokku võtsid. Korraldajad pakkusid ühel õhtul Austria traditsioonilisi roogasid, teisel aga rakendispordis tugevate ungarlaste auks (või hoopiski impeeriumist kõlge jäänu pärast) guljašši.
Toidutelk, kus toimusid õhtused üritused
Tänasel päeval on võistluste põhikorraldajateks Leibetsederite suguvõsa, kellest vanimat, Josefit, tuntakse hüüdnime Pepi järgi. „Vanad olijad“ teadsid rääkida, et võistluste esimestel aastatel töötas Pepi kokana hotellis, kuhu ametnikke majutati ega teadnud rakendispordist just eriti palju. Suhted rakendiseltskonnaga arenesid aga sedavõrd suurtel tuuridel, et tänavusel võistlusel oli Pepi stardis neljarakendite MK-kvalifikatsioonis, kus paraku küll maratonil õnnetul kombel vankri ümermineku tõttu välja langes.
Võistluse direktrissiks on Josefi vennatütar Juliana Leibetseider, kes paneb olulist rolli tulevaaastasele ürituse juubelile. Juliana sõnul soovivad nad korraldada 25. aastapäeva puhul midagi erilist ning loodavad, et erandina tänavusele saavad nad oma ajalooliselt paika loksunud nädalavahetusel teha Euroopas ainukese rakendivõistluse. Sel aastal olid muide samal ajal võistlused Saksamaal ja Serbias, viimases muide Balkani mängud, mis küll kuulu järgi ebaõnnestusid (osales vaid kuus paari!). Kui tänavu osalesid Altenfeldenis sportlased 15st riigist, siis pakkusin, et miks mitte 25. juubeli puhul ei võiks osaleda 25 rahvuse esindajad. Igatahes lubas Juliana saata tuleva aasta võistluse infot ka Hobumaailmale ja siinkohal teengi juba väikese üleskutse meie rakendisportlastele – läheme tuleval aastal Altenfeldenisse! Kutsume kaasa ka lätlased, leedukad ja soomlased.
Maalilise vaatega motell, kus väidetavalt Pepi kokana töötas. Pärast renoveerimist majutatakse seal jällegi võistlusametnikke
Josefi vend Kondrad, kellega oli mul au jõuda Linzi lennujaama, lisab omalt poolt, et tuleval aastal peaks nende võistlusel olema kavas võistkondlik formaat. Võistkonnad ei ole plaani kohaselt rahvuse vaid sõpruskondade põhised. Igas tiimis on nägemuse kohaselt üks neljane rakend, paar ja üherakend. Võistkonnavõistluse auhinnaks on uhke karikas, millega korraldustoimkonna liige mulle uhkelt lennujaamas poseerib:
Konrad Leibetseider karikaga
Võistlusesse oli haaratud kogu küla
Kui kooli- ja täpsussõit toimusid selleks spetsiaalselt loodud staadionil, siis vast atraktiivseima osa, maratoni, korraldusse oli haaratud pea kogu küla. Enamus takistusi oli küll peastaadioni ümbruses, kuid rännaku osa (faas A) ja takistuste vahelised distantsid viidi läbi otse külatänavatel. Praktikandina oli mul võimalus omandada kogemusi kõikides erinevates kohtu- ja korrapidamise positsioonides ning seetõttu oli oluliselt suurem võimalus saada toimuvast täiuslikum ülevaade. Liikudes peastaadionilt mööda tänavaid ligi paari kilomeetri kaugusel asuvasse stardialasse nägin ühel tõusul kogunemas võistlusekipaaži taha ridamisi autosid, kelle möödasõit ei olnud võimalik vastu tulejate tõttu. Lisaks takistas nähtavust kurv mäe otsas. Niipea, kui vastutulev suund vabanes, andis groom taga olevatele autodele käega märku – tee on vaba, andke minna! Loomulikult ei toimunud võistlus kontrollimatus liikluses, vaid strateegilistes punktides olid väljas kohaliku kaitseliidu sarnase organisatsiooni mehed-naised, kes vajadusel liiklust reguleerisid ning hobutele teed vabastasid.
Maratonipäeval oli see Altenfeldenis tavaline situatsioon
Selline asfaldil maratoni pidamine on kahe otsaga asi. Kindlasti on asi publkule atraktiivne, kuid kui hea on see hobuste jalgadele? Samas ei arenda vahedistantsidel ja rännakul ekipaažid just teab-mis-suuri kiiruseid. Sportlased igatahes ei nurise (neid on Altenfeldenis jätkuvalt ohtralt) ja tulevad jällegi tagasi.
Vanamoodsad kuid kaunid maratonitakistused
Rääkides veel Altenfeldeni maratonist, teeb selle ilmselgelt keskmisest keerulisemaks mägine distants. Kõrguste vahe on külas arvestatav. Seal kandis ei ole mingit probleemi jõuda nii 400m kõrgemale või madalamale. Meie kõrgeim tipp Suur Munamägi on teatavasti 318m kõrgune. Nii selguski ühel õhtupoolikul, kui korraldajaid meid Doonau äärde õhtusöögile viisid, et viieminutilise teekonnaga olime laskunud 400m allapoole. Võrreldes seda rada näiteks poolakate Boguslawicega, kus eestlased maikuus võistlemas käisid, on vahe tõepoolest suur, sest Poolas toimus kõik lagedal pinnasel.
Maratonitakistused on Altenfeldenis vanamoodsad ehk spetsiaalselt sellesse kohta ja selleks otstarbeks ehitatud. Vanamoodsad sel asjaolul, et rajameister Zaleski sõnul liigub rakendispordi maailm üha enam portatiivsete ehk teisaldatavate takistuste suunas. Tegemist on kolm- ja nelinurkadega, mis n.ö. pakitakse kokku ja lahti ning pärast võistlust transporditakse järgmisesse kohta. Sellisel suundumusel on kaks pragmaatilist põhjust, mille mõlema aluseks on raha. Esiteks saavad mitmed korraldajad kasutada ühiseid takistusi ning seeläbi finantseerida ühiselt nende toomist. Teiseks puit, eriti see osa, mis maasse kaevatud, mädaneb aastate jooksul ning nii viieaastase perioodi järel muutub statsionaarne takistus sisuliselt kasutamatuks. Portatiivsete takistuste alumised osad on samas metallist, mis pikendab nende eluiga ning lisaks asuvad nad valdava osa aastast laos, kus mädanelisprotsessid ei toimi.
Paraku on tänapäevases materiaalses ühiskonnas vajalik arvestada eelpool toodud asjaoludega, samas publiku ja kindlasti ka sportlaste jaoks on statsionaarsed takistused efektsemad, omapärasemad jne. Mõnda sellist takistust teatakse koha järgi ning miks mitte mõnda kohta ka mõne takistuse järgi.
Takistus nr. 1
Takistus nr. 4
Takistus nr. 5 oli vaatega mägedele
Kõrgetasemelise võistluse tippsündmuseks oli neljarakendite MK-kvalifikatsioon
Altenfeldeni võistluse raames oli kavas nii CAI2* kui CAI3* tase, kuid kõrgetasemeliseimaks võistlusklassiks oli neljarakendite MK-kvalifikatsioon, kus osales 12 ekipaaži. Neljarakendite MK peetakse teatavasti sisetingimustes kombineeritud maratoniga, kuid siina pääseb loetud arv kutsareid suviste kvalifikatsioonivõistluste tulemuste põhjal. Seetõttu on maailma tippude huvi taoliste võistluste vastu arvestatav. Nagu juba mainitud, täitis Altenfeldenis on väikese eesmärgi etapivõidu näol ungarlane Joszef Dobrovitz, kes aastaid talvistes MK põhisõitudes osalenud ja püüab sinna kvalifitseeruda järgmisekski sisehooajaks.
Pille-Riin Roosileht, Topper ja ungarlasest groom takistusel nr. 6
Eestile oli Altenfeldeni võistlus ajaloolise tähendusega. Meie Ungaris ja Hollandis treeniv noor rakendisportlane Pille-Riin Roosileht võitis ponide CAI3* koolisõidu ja näitas poniga Topper olulist edasiminekut maratoni kiiruses. Kahjuks ei õnnestunud võistlust poni väikese terviseprobleemi tõttu lõpetada, kuid kahe hea tulemuse baasilt jääb prevalveeruma siiski positiivne pool. Enne septembrikuist MM-i plaanib Pille-Riin Topperiga startida veel juulikuus Saksamaal Mindenis toimuval CAIO4* tasemega võistlusel, kus tõenäoliselt on võimalik rinda pista nendega, kes MM-il medalite eest võistlema hakkavad. Suure tõenäosusega saab septembrikuine ponide MM olema Eesti rakendispordi jaoks järjekordne ajalooline samm, sest esmakordselt on tõenäoline, et maailma tiitlivõistlusel stardib kaks Eesti ekipaaži – kvalifikatsiooniks vajaliku teise tulemuse loodab neil päevil Soomes saavutada ka Riina Rõa.
Altenfeldeni võistluse kodulehekülje leiate aadressilt http://www.reitverein-altenfelden.at/index.php?id=22