Andres Ruusmanni lahkumisest helistasid mulle 10. oktoobri hommikul kahe tunni jooksul kolm ratsaspordis olulist inimest ja kõigil oli sama sõnum – nii erilisest mehest peab kindlasti kirjutama. Ühegi teise sündmuse puhul pole mina ega keegi teine sellist kohustust tundnud. Eriline oli Pagar, nagu ta ise endale hüüdnime valis, tõesti kõiges, mis ta ette võttis. Ja ette võttis ta palju ning paljudel aladel. Midagi algatada oli talle hinge peamine vajadus. Mis lõpuks välja tuli, olenes tihti kaasatulijatest nii õnnestumistes kui ebaõnnestumistes. Majad ja autod tulid ja läksid, Ruusmann jäi ja oli ikka endine. Keegi oli temalt kord küsinud: „Mida sa ei oska?“ Vastus oli: „Suitsetada ei oska.“
Kui ta ca 30 aastat tagasi hobuste juurde jõudis oli ta puidu- ja rõivaärimees. Kui ma temaga viimati kohtusin, rääkis ta, et sõidab järgmisel päeval Keeniasse müüma päikesepaneelidega töötavaid pumpasid sealsete puurkaevude jaoks. Firmas, mis selle ja muude päikeseenergia projektidega tegeles, ei olnud ta seejuures müügi- või finantsjuht vaid tehniline juht.
Hobuste juurde sattus selline mees nii, et Põhja-Kaukaasias jäädi talle 1993. aastal võlgu ja pakuti võla katteks hobuseid, sest raha ei olnud. Ruusmann võttis kaasa kaks oma sõpra ja kaastöötajat, endised kõvad ratsanikud Erik Rebane ja Erik Indermitte, ning lennati Naltšikisse. Kui siis sealsel hipodroomil hakati hobuseid ette tooma, oli Ruusmann esimene, kes budjonnõi tõugu täkku Bambuk nähes ütles: „Selle võtame!“ Nii sai alguse üks Eesti ratsaspordi suuri edulugusid. Rein Pill võitis Bambukiga 1996. aastal maailmakarika etapid Vilniuses, Riias ja Peterburis ning sai koha maailmakarika finaalis, kuhu ta küll ei jõudnud. Aga võit Peterburis kogu endise Nõukogude Liidu paremiku ees oli esimene ilmekas tõestus Eesti takistussõidu üleolekust kogu endises sotsialismileeris, mis kestis veel palju aastaid.
Ruusmann oma esimese õnnestumisega ei rahuldunud. Tema uudne äriidee oli hakata ostma hobuseid Läänest ja müüa Venemaale. Varem oli tulus äri just vastupidine. Enamus neist ostetud hobusest jäi õnneks Eestisse. Kõik mäletavad Ruusmanni kui Bambuki maaletoojat, aga harva tuleb kellelegi meelde, et eesti sporthobuse esimeste sugutäkkude ja -märade paremik olid Ruusmanni poolt toodud ja enamasti ruttu Eesti omanikele edasi müüdud 6 tunnustatud sugutäkku ja 17 sugumära. Täkud ja nende maaletoomise ajad võiks kõik üles lugeda: 1997.a. Heops, 2002.a. Verso de Paulstra, 2004.a. Zidane Velvet, 2005.a. Spartacus, 2009.a. Sullivan ja Bolero (ex Cayman). Mitte ainult hobustega, vaid ka tubli ideede pakkujana ja vaidlejana oli Ruusmann aktiivne ka Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi loomisel ning kuulus 2004-2010 selle juhatusse.
Kõigis oma äritegevustes mõtles Ruusmann suurelt. Mitte niivõrd oma äride suurendamisest, vaid palju laiemalt, et olla osaline kõiges huvitavas. Ta oli selline sponsorhing, kes kahjuks väga kõrges ja ratsionaalses konkurentsis tavaliselt kaua vastu ei pea. Aga ta tegi ajalugu. Juba spordiklubi Rafter asutamisel oli ta tegev ja oma osa oli tal ka korvpalli toetamisel. Ratsutamist püüdis ta arendada ja toetada Ratsaspordiklubi Rafter MTÜ kaudu selle tegevusaastatel 1999-2012. Üks suurejooneline idee oli tal suure rahvusvahelise noorhobuste treeningkeskuse loomine ja Väänasse sai kahe maneežiga hoonegi valmis, kus jätkavad küll teised.
Kuigi tal polnud ratsaspordis mingit isiklikku kogemust, oskas ta näha mitte ainult hobuseid, vaid ka ratsanikke. Just Andres Ruusmann tõi tippsporti Hanno Ellermanni, andes 17-aastasele poisile 1997. aastal treenida ja võistelda trakeeni täku Heopsi, kellega Hanno jõudis 2002.a. Eesti koondisesse, võistles mitmel MK etapil ja on jäänud mitme uue hobusega Eesti takistussõidu tippu tänini.
Ma ei tea kedagi, kel poleks sellisest mehest nagu Andres Ruusmann häid mälestusi. Kuigi nii mõnigi sai omal ajal tema entusialistlikes ja üle jõu käivates ettevõtmistes majanduslikult kannatada, unustati see kiiresti ja mindi temaga jälle kaasa. Oli ju selge, et Pagar ei taha kellelegi halba, on alati millegi suure või vähemalt huvitava, mitte lihtsalt isikliku kasu eest väljas. Oleks selliseid inimesi rohkem, oleks maailm kindlasti huvitavam, aga võib-olla ka parem.