Hobumaailm teeb naaberriikide tutvustamisesse pärast Valgevenet väikese pausi ning avaldab intervjuu enamuse meie poolt tutvustatavate riikide ratsaspordiga seotud Venemaalt pärit ärimehe ja sponsori Pavel Kadushiniga. Vestlesime hr. Kadushiniga Varssavis MK Kesk-Euroopa liiga finaalis päeval, mil temale kuuluv hobune L.B. Carnaval La Silla oli Gunnar Klettenbergiga võitnud Longines Ranking`i sõidu.
Meile teadaolevalt ei ole te ise nooruses ratsaspordiga tegelenud. Kuidas sattusite hobuste juurde?
Ise ma ratsaspordiga tõepoolest tegelenud ei ole. Kui tütar oli jõudnud kolmandasse klassi, läks ta ratsakooli ponidega ratsutama. Siis varsti tuli suur hobune, siis juba ostsime hobuse, siis teise. Nii ta läks. Varsti võtsime tööle ratsastaja(d), siis palkasime juba sportlaseid ja ostsime hobuseid juurde. Arenesime samm sammult. Alustades oli tütar kümnene, nüüd kakskümmend. Olen seega tõsisemalt hobustega tegelenud tänaseks nii kaheksa-üheksa aastat.
Olen kuulnud, et erialalt olete matemaatik?
Mitte päris, aga sinna lähedale. Omandasin insener-füüsiku elukutse. Sellel erialal olen aga töötanud vaid aasta – 1987/1988. a.-l. Siis muutusid ajad, läksin eraärisse.
Ärimaailmas olete sel juhul olnud praktiliselt kogu aja, mis endistes nõukogude vabariikides võimalik?
Jah, praeguseks juba 25 aastat.
Loetleks üles kõik ratsanikud, keda teie ettevõte hetkel toetab.
Eestist siis Gunnar Klettenberg, Lätist Andis Varna, Leedust oli Benas Gutkauskas, kes hetkel on otsustanud ratsutamise lõpetada. Venemaalt Vladimir Beletski, Olga Chechina ja Anna Gromzina. Valgevenelastest Ibragim Vaskov, Vassil Ivanou, Maxim Kryna ja Yahor Morotski. Lisandunud on ka hiljuti Šveitsist Clarissa Crotta.
Lance S ja Gunnar Klettenberg. Omanik New Sport Reitpferde
Teil on tänaseks väga palju hobuseid. Kas nende hulgas on ka mõni eriline lemmik, keda soovite välja tuua?
Ei ole ju palju, mõned kümned (naerab sõbralikult). Tegin nalja, eks neid tegelikult on siiski päris palju. Lemmikuks võin nimetada hobust, kellega ma aeg-ajalt ise sõitmas käin. Kõik teised, kes kuuluvad minu firmale, on ühtemoodi armsad. Ma ei tooks kedagi eriliselt esile, võistlustel elan kõikidele endaga seotud hobustele võrdselt kaasa. Eks emotsionaalselt on konkreetsel võistlusel ikka rohkem meele järgi see hobune, kes parasjagu edukaimalt esineb. Täna (toim. 9. märts, 2013.a.) on selliseks näiteks Carnaval. Sellise hulga hobuste puhul ei ole võimalik kõiki enda jaoks eriliseks teha. Paljud tunnen ma pigem ära ratsaniku järgi, kes temaga parasjagu võistleb.
Ibragim Vaskov ja Rapide Umorkus. Omanik New Sport Reitpferde
Räägime lähemalt KAP Jumping`ist, ettevõttest, mis toetas mullu ka Ruilas peetud Eesti Rahvuste Karikat. Sellise nimetuse all ei tegutse te vist kaua?
KAP Jumping sai loodud mitte just väga ammu. Hobuäris on mul kaks ettevõtet. New Sport Reitpferde tegeleb hobsute ostu- ja müügiga, samuti tallipidamisega. KAP Jumping on loodud võistluste korraldamiseks ja teleproduktsiooniks ratsavõistlustel, sellest tulenevalt loomulikult ka reklaami müügiks.
Maxim Kryna ja Challenger. Omanik New Sport Reitpferde
Kuidas te valite sõitjaid oma tiimi?
Kõik algas Valgevene koondisest. Nendega on koondiseprojekt. Võistkond kui selline on loodud, kuid täna ei ole nad veel valmis osalema Olümpiamängudel, samas Euroopa Meistrivõistlused on programmi võetud.
Järgnevad sõitjad on aga valitud andekuse printsiibist lähtuvalt. Väga andetud hobused meie parki üldjuhul ei satu, seega on vaja head sõitjat, kes osakab hobuse võimed maksimaalselt realiseerida. Firma jaoks on tegemist ikkagi ärilise tegevusega ning meie ratsanikud peavad suutma hobuseid näidata võimalikult heast küljest, tehes nad potensiaalsele ostjale atraktiivseks.
Anna Gromzina ja Casimir. Omanik New Sport Reitpferde ja Gediminas Gutkauskas
Saan aru, et olukord, kus teie tiimis on ratsanikud erinevatest riikidest, on pigem juhus, kui strateegiline plaan?
Nii see on. Me oleme näinud sõitjaid ja nende sooritusi erinevatel võistlustel. Selle käigus on tekkinud kontaktid, millele järgnesid pakkumised hobuste osas. Hindan kõiki meie ratsanikke kõrgelt. Strateegia on selles, et kui meil on tiimis head sõitjad, saame edaspidi oma teenust pakkuda ka teistele hobuseomanikele-investoritele. Samuti kõrgtasemelise treeneri teenust, meil on ka oma tall (toim. Saksamaal).
Tean, et suhtute suhteliselt kriitiliselt uude Rahvuste Karika formaati. Valgustage palun meie lugejatele oma positsiooni.
Arutelud Rahvuste Karika formaadi uuendamise osas algasid muidugi juba ammu. Minu positsioon oli, et mis seal ikka, kinnitatakse uued reeglid ja teeme uute reeglite kohaselt. Tegelikkuses juhtus aga nii, et võistlused tuli FEI kalenderplaani kanda 1. oktoobriks, reeglid seevastu kinnitati novembri alguses Istanbulis toimunud FEI Peaassamblel. Kurb on, kui saad hiljem teada, milliste reeglite kohaselt oma võistluse korraldama pead. Selline käitumine ei tundu mingilgi moel viisakas. Kui reegleid on vaja muuta, siis tuleb neid muuta järgnevaks, antud juhul siis ülejärgnevaks, hooajaks.
Olga Chechina ja Lascar. Omanik New Sport Reitpferde ja Gediminas Gutkauskas
Kusjuures isegi tänaseks ei ole ma näinud FEI poolset lepingu projekti. Seda ei ole näinud tänaseni ka poolakad, kellel suvel toimub Sopotis uute reeglite kohaselt Rahvuste Karika etapp. Printsess Haya sõnad Rahvuste Karika populaarsuse tõstmisest ja globaliseerumisest ei käi ju tegelikkusega koos. Pärast uute reeglite kehtestamist planeeritud etappide hulk hoopiski vähenes, samuti vähenes huvitatud võistkondade arv.
Me plaanime omalt poolt sellel teemal pikemat artiklit, et tuua välja see, mis tegelikult juhtus. Eriti annab tagasilöök tunda Ida-Euroopas. Meie tase ei vasta loomulikult sellele, mis on Lääne-Euroopas, kuid meilgi on arvestatav hulk huvilisi ja publikut. Me soovime asja arendada, kuid kui meid hakatakse selles piirama, ei tundu see õiglane. Üks hooaeg on Ida-Euroopale kindlasti kaduma läinud.
Vassil Ivanou ja Lodonkor. Omanik New Sport Reitpferde
Muide, Ida-Euroopast. Ei ole saladus, et Kesk-Euroopa liiga alaliitude juhtide kohtumisel arutati tõsiselt uue töögrupi moodustamisest FEI juurde, mis esindaks konkreetselt Kesk- ja Ida-Euroopa huve (toim. täna kuuluvad Ida-Euroopa riigid juhuslikul põhimõttel kolme erinevasse töögruppi). Teie arvamus sellest ideest?
Ida-Euroopa riikidel on sarnased probleemid, sarnased huvid ja sarnane ratsasportlaste tase. Lisaks, selle piirkonna sportlased võistlevad vaheldumisi üksteise juures. Sellest lähtudes tuleb jõud ühendada. Omavahelist suhtlemist peab kindlasti olema rohkem. Tõsisemalt tuleb valmistuda olulisteks koosolekuteks nagu näiteks FEI Peaassamblee.
Traditsiooniliselt on Ida-Euroopa alaliitude juhid kohtunud kord aastas takistussõidu finaali ajal. Sellest jääb ilmselgelt väheks. Võtame või tänase koosoleku. Probleemseid kohti on palju ning kolme ja poole tunniga neid reaalselt ja tulemuslikult lahendada ei suuda. Kokku tuleb saada mitte üks, vaid vähemalt neli korda aastas. Ja mitte ainult kohtuda, vaid jõuda reaalsete tulemusteni. Igast alaliidust on koosolekul esindaja, kes kogub mõtted, arutab hiljem kodumaises alaliidus, kus jõutakse mingile seisukohale. Järgmine kord kujundatakse erinevate seisukohtade alusel otsus.
Lõpetuseks küsin teie arvamust Eesti ratsaspordi kohta. Teie meeskonnas on üks meie takistussõitja (toim. Gunnar Klettenberg), mullu osalesite Rahvuste Karika korraldamises.
No Eestis on hästi. Teie organisatsioon on piirkonnas kõige organiseeritum, kui nii võib öelda. Eesti Ratsaliidu tegevuses on tunda eesmärgipärasust ja konkreetses suunas liikumist. Tulemused on head, väikese rahvaarvu kohta on päris hulgaliselt tasemel sõitjaid ja mis peamine, see ei ole Ukraina variant (toim. Ukraina on sisse ostunud tugevad Lääne-Euroopa takistussõitjad saavutamaks võistkondlikku edu suurvõistlustel).
Yahor Morotski ja Wacantos. Omanik New Sport Reitpferde ja Gediminas Gutkauskas
Sportlased on omamoodi artistid ja võistluste korraldajad vajavad neid. Eesti takistussõitjad on selles mõttes näiteks Venemaa võistlustel alati oodatud, kuna nad suudavad pakkuda publikule häid elamusi, suudavad võita ja teha seda stiilselt, tasemel.
Vladimir Beletski ja Rocketman. Omanik New Sport Reitpferde
Võistluste korraldamises toon kindlasti välja teie Tallinn International Horse Show, mis on ilmselgelt regiooni esimene professionaalne turniir. Sellest võistlusest on palju eeskuju võtta. Meie (toim. KAP Jumping) ideeks on järgnevatel aastatel korraldada Baltikumis, Venemaal ja Valgevenes igal aastal igas riigis kaks võistlust – korralik sisevõistlus ja korralik suvine välivõistlus.
Miks mulle Eesti veel huvitav tundub, on teie side Soomega. Soome kaudu saame me kõik justkui siseneda Lääne-Euroopa spordimaailma, ideeks on korraldada Eesti ja Soome vahel kaksikturniire.