Asjatundjad muretsevad tippsporthobuste heaolu pärast

Olümpia ajal lahvatas koolisõidus uus skandaal hobuste siniseks tõmbunud keelte ümber.

Skandinaavia üks suurimaid pildipankasid Bildbyrån jäädvustas olümpiamängudel koolisõidu kvalifikatsioonisõidus Patrik Kitteli hobuse, Touchdowni, sinise keele. Pildid korjas üles Rootsi üks suuremaid väljaandeid Expressen (“Patrik Kittel sågas för bilderna på OS: ”Ska inte förekomma”), kes on varemgi kirjutanud sporthobuste heaolust. Expresseni artiklis kommenteerisid nähtut Soome veterinaar Kati Tuomola, kes jagas kommentaare ka kevadise skandaali ajal. Veterinaari sõnul peaks terve keel olema roosakas, mitte kunagi sinakas või violetne. “See on pidev probleem. Näen, et kangsuulised avaldavad keelele survet, hobuse suu on avatud ja pinges, ehkki peaks olema lõdvestunud,” kommenteeris Tuomala pile. Expressen pöördus kommentaari saamiseks ka Rahvusvahelise Ratsaspordiliidu (FEI) juhtiva veterinaari Göran Åkerströmi poole, kes oli nähtust šokeeritud.

Åkerström mõistis selle üheselt hukka, öeldes: “Hobusel on selgelt sinine keel. See on lubamatu.” Sinine keel tähendab, et hobuse keele vereringe on olnud takistatud ja hobuse keel on olnud hapnikupuuduses. Hapnikupuuduse on põhjustanud liiga tugevalt kinnitatud kapsel ja tugev surve suulistelt. Viimane on põhjuseks, miks hobused suud avavad, mis sinisese keele paljastab.

Kittel ei soovinud Expresseniga suhelda ja saatis ajalehele sõnumi Rootsi Ratsaspordi Liidu vahendusel. “Seisan enda ratsutamisstiili eest. Kohapeal olid loomaarstid ja kohtunikud. Hobuseid kontrollitakse enne ja pärast võistlussooritust, mul pole midagi lisada,” seisis ajalehele saadetud sõnumis.

Rootsi Ratsaspordi Liidu peasektretär Johan Fyrberg taunis sinise keele esinemist. “Koolisõidus ei tohi olla siniseid keeli. Seda ei tohi juhtuda! Hobuse tervis peab olema esikohal.”

FEI on kevadisest skandaalist õppinud?

Pärast esimest võistluspäeva koolisõidus kutsuti osad sõitjad FEI ametnike juurde ja neile tehti suuline hoiatus. Põhjuseks hobuste sinistest keeltest tehtud pildid. Esimesel päeval võistles Patrik Kittel, kelle hobusest tehtud pildid avaldati hiljem Rootsi ajalehtedes. “Nendele ratsanikele öeldi, mida me oleme näinud ja et me mõistame sellise käitumise hukka.” Åkerström ei öelnud, kes need viis sportlast olid. “Ma ei oska nimesid kommenteerida,” lausus ta Rootsi ajalehele Aftonbladet (“Svenskens häst hade blå tunga: ”Oacceptabelt”) ja lisas, et FEI poliitika kohaselt ei avalikustata suulise hoiatuse saanud ratsanike nimesid.

Kui kevadel lahvatas skandaal hobuste siniseks tõmbunud keelte üle kõlas mitmete tippsportlaste, kelle seast Isabell Werth oli häälekaim, kaitseargument, et pilte oli töödeldud. Ennetamaks sarnaseid süüdistusi palkas FEI seekord oma fotograafi, kelle pildid kinnitasid samuti siniste keelte olemasolu (“Blåtungor, förhör och varningar– läs mer om FEI:s tysta insats under OS-dressyren”). Åkerström selgitas, et eraldi fotograafi palgates saab FEI tagada, et piltidega ei ole manipuleeritud.

Ehkki korrapidajad kontrollivad hobuse võistluste järel üle võib sinine keel kiiresti muutuda tagasi roosaks. “See on sama kui paned sõrme ümber kummipaela. Sõrm muudab värvi, muutudes sinakaks, aga kui pael eemaldada, siis võtab see endise värvi. Sama on keelega. Kui vabastada kangsuulisest tekkinud surve, siis taastub vereringe ja keel saavutab normaalse värvi.”

Kes kontrollib?

Miks piirduda suulise hoiatusega? Ajalehele Göteborgs Posten (“Flera ryttare får muntlig varning efter dressyrtävlingen”) antud usutluses selgitab Åkerström, et pildid sinistest keeltest ei ole piisav selleks, et keegi võistlustelt eemaldada. Küll aga on see õigus näiteks kohtunikul, kui ta peaks võistluste ajal seda märkama. Kuid see eeldaks kohtunikelt ebainimlikku pingutust, kui nad peaksid kõige muu kõrvalt hindama, kas ja millist tooni sinine hobuse keel on. Teisalt käib sinine keel sageli käsikäes hobuse avatud suuga, mis koolisõidu hindamisjuhendi järgi peaks kajastuma hinnetes, ent ometi pälvisid mitmed hobused, kelle suu oli pärani lahti, kõrgeid hindeid…

Göteborgs Posteni artikli leidis Reutersi ajakirjanik, kes tegi samuti koolisõiduhobustest loo. Sarnaselt varasematele intervjuudele, tõdes Åkerström ka Reutersile antud kommentaaris, et hobuste sinised keeled on suure tõenäosusega tingitud tugevast kontaktist, mida soodustab kangsuulise (väär)kasutamine, ning et sinine keel on märk hobusele ebamugavuse ja valu tekitamisest.

Åkerström selgitas ka, et kui Pariisi olümpiamängudel patustanud ratsutajad peaksid veel vahele jääma, siis saavad nad kollase kaardi ja ametliku hoiatuse. See pälvis Kanada hobuväljaande Horse Sport ajakirjaniku Pippa Cucksoni tähelepanu ja ta tegi järelepärimise FEI-le. Ta uuris FEI-lt, kuidas jälgib FEI olukorda ja kas FEI usaldab nüüd sõltumatute professionaalsete fotograafide tõendeid, mis on saadud nt CDI-l? Kuidas peaks ametnik teadma, millisele ratsanikule on varasemalt tehtud suuline hoiatus, kui info ei liigu ega kajastu süsteemis? FEi ei vastanud Cucksonile.

Åkerström lisab, et FEI tegi olümpiamängude ajal briifingu rahvusmeeskondade kaptenitega. Kohtumistel arutati hobuste heaolu puudutavat. “See oli edukas ja meeskonnad said sõnumi kätte. Paljud on tulnud tänama, et oleme pingutanud ja andnud tööriistad,” mainis Åkerström. Rootsi hobuväljaandele Ridsport antud kommentaaris märkis mees, et ta ei ole veel rahul, sest palju on veel vaja teha. “Olen lihtsalt aus. Palju on vaja ära teha ja hiljutised skandaalid näitavad, et vajadus paranduste järele on selgelt olemas.”

Kord tuleb majja lüüa

Ajalehele The Guardian antud kommentaaris tõdes Sydney ülikooli professor Paul McGreevey, et koolisõit on raskustes ja seal on hulk hobuste heaoluga seotud probleeme. “See tähendab, et koolisõidumaailm peab korra majja lööma,” sõnas ta. “Arvestades, et standard, millest mööda kõnnite, on standard, mida aktsepteerite, siis hindavad hobuinimesed üle maailma, et sellest ei saa enam mööda vaadata.” The Guardiani loos selgitas Hispaania koolisõidutreener Patricia Sánchez, et hobustega töötavad inimesed peavad mõistma, kus on piir. “Ma ei näe probleemi hobuste treenimises kuni seda tehakse austuse, teadmistega ja eelkõige püüdes luua kaaslast, kellega saame koos mängida, areneda ja lõbutseda – sõpra, kellest peaks hoolima ja keda armastama.”