16-aastane Jacqueline Putnik, kes muidu igapäevaselt elab ja õpib Saaremaal Kuressaares, veetis varakevadel viis nädalat Belgias, treenides Mart Sander Aarma juures. Jacqueline teadis juba ammu, et tahab minna välismaale treenima, kuid ei osanud loota, et see enne gümnaasiumi lõppu võimalik oleks. Ühel õhtul küsis aga tema ema, kas ta ei tahaks minna ja proovida, kas talle üldse meeldib. Jacqueline oli juba varem Mardi juures külas käinud, sest ta endine treener Mari-Ann Udeküll oli tema juures tööl. Juba siis tundis Jacqueline, et tahab kindlasti tagasi minna. Nüüd siis hakkasidki Jacqueline ja ta ema uurima, kas ja kuidas saaks minna.
Kuna Jacqueline praegune treener Jaagup Kallas teab ja tunneb Marti, siis palusid nad emaga Jaagupilt abi, kas ta saaks Mardilt küsida, kas ta oleks nõus teda enda juurde võtma. Tänu Jaagupi abile ja ema toetusele sai see kõik võimalikuks, saadi kokkuleppele, plaan pandi paika ja juba varsti oligi siis minek!
Homikuti tuli ärgata tavaliselt 7:00-7:30 ajal ja päeva esimene ülesanne oli hobuste söötmine. Seejärel läksid hobused kas õue või karusselli ning päevad möödusid kiiresti nii bokse ja muid tallitöid tehes, kordetades ja ratsutades. Alguses tundusid päevad pikad ja päris väsitavad, aga sellega harjus üsna kiiresti ära.
Jacqueline muljetab, et tema jaoks oli kõige suurem õppetund rahulikkuse ja kannatlikkuse arendamine. Näiteks võistlustel oli kogu õhustik ja meeleolu väga rahulik ning inimesed olid ülimalt sõbralikud. Ka soojenduses võtsid kõik asju nii rahulikult, kellelgi ei tundunud kiiret olevat ega ei hakanud silma, et keegi oleks häält tõstnud või stressis olnud. See aitas ka tal endal rahulikum olla, mis aitas omakorda ka hobusel rahulikuks jääda ja endast parim anda. Seda oli kohe näha ja tunda ka nende esimesel ühisel võistlusel, kus nad tegid kohe hea tulemuse.
Loomulikult oli igal pool ka palju ruumi ja suurepärased tingimused, suured sise- ja välikompleksid. See oli suuresti ka Belgiasse mineku põhjuseks, et treenida paremates tingimustes ja et kogu aeg oleks midagi teha ja kuskil käia. Eestis on kahjuks talviti vähe võistlusi ja tingimused pole alati kõige paremad. Jacqueline hobune on alles 7-aastane ja tema sõnul on just sellises olukorras eriti oluline, et saaks regulaarselt võistelda ja et võistlustevaheline aeg liiga pikaks ei jääks.
Nagu juba öeldud, siis Jacqueline hobune Heliodoro on alles küllaltki noor ESH ruun. Jacqueline ja Heliodoro koostöö on alles värske, umbes pool aastat. Enne teda oli tal poni Tabita, kellega nad sõitsid kuni 110 cm parkuure. Heliodoroga sõitis varem Susan Kaleta, kellega nad võistlesid kuni 120 cm parkuure. Heliodoro vajab ratsanikult rahulikkust ja kindlat närvi, kuid talle meeldib väga hüpata ning ta hüpe on suur ja jõuline.
Kuigi pärast viit nädalat Belgias tuli Jacqueline vahepeal koju, siis nüüdseks on ta juba tagasi Belgias ja plaan on suve lõpuni seal olla. See ei olnud algusest peale nii mõeldud, aga kuna areng oli suur ja kõik klappis, siis olid kõik osapooled huvitatud ja nõus ning siis nii läkski! Nüüd tahab Jacqueline teha nii palju trenni kui võimalik ja kindlasti on plaanis ka võistelda. Peamine siht on koostöö arendamine ja tehnika lihvimine, alles pärast seda tulevad suuremad kõrgused ja uued eesmärgid!
Varakevadel läks Jacquelinega samal ajal Belgiasse ka Liis-Beth Markus, kelle jaoks tuli mõte Belgiasse treenima minna päris ootamatult. 2021. aasta lõpus tuli mõte oma hobustega kuskile võistlema ja treenima minna ning paari nädala pärast oli juba väljasõidu kuupäev ja sihtkoht paigas. Välismaale mindi sooviga, et ennast ja hobust arendada ning muidugi näha ka neid suuri ja vägevaid võistlusi ja talle, millest kõik räägivad. Niisiis veetiski ka tema viis nädalat Belgias ja treenis Mart Sander Aarmaga. Tallis võeti neid soojalt vastu ja seal oli palju toredaid inimesi, kellega oli rõõm tutvuda.
Ka Liis-Beth tunnistas, et esimesed päevad olid päris kurnavad, kuid sellega harjus kiiresti ja muidugi tuli see kogemus väga kasuks. Lisaks oma hobusega tegelemisele oli päevakavas nii tallitööd kui hobuste kordetamine ja valmispanemine ning ka võistlusteks erinevate ettevalmistuste tegemine. Päevad algasid hommikul kella 7-8 paiku ning lõppesid õhtul kella 18-19 ajal.
Oli suur rõõm, et oli võimalus kaasa minna mitmele suurele võistlusele, mis olid tõesti vägevad. Seal sai näha ja kogeda suurvõistluste melu, kus võistlus käis korraga mitme suure platsi peal, nt Sentower Park ja Peelbergen. Soojendusväljakud olid head ja suured, paar meetrit võistlusalast oli ka suur ratsavarustuse pood. Iga nädal oli neil võimalus käia erinevatel platsidel treenimas või võistlemas, mis asusid umbes vaid 20 min sõidu kaugusel tallist.
Liis-Beth ise on ratsutamisega tegelenud umbes 4 aastat ja ta treenib oma hobusega Happiness, kes viis teda ta esimesele võistlusele ning kellega koos nad siiani teisteist õpetavad. Hetkel on nad võistelnud kõrgusel kuni 120 cm. Belgiast tagasi jõudnuna arvab Liis-Beth, et nad on heas vormis ja alganud hooajaks valmis. Mart tegi nendega väga head tööd ja Liis-Beth on tänulik, et selline võimalus tekkis. Nüüd on õnneks kevad käes ja ka Eestis on võistlushooaeg peagi täies hoos ja saab ka siin vormi üleval hoida ja võistelda. Eestis treenib Liis-Beth Kertu Klettenbergi käe all.