Meie hulgast on lahkunud Christopher Wegelius (13.09.1944-10.12.2025), üks neid, kelle teeneid Eesti ratsaspordi viimisel maailma peaksime meeles pidama. Kui eestlased 1989. aastal esmakordselt Soome võistlema pääsesid, oli Wegelius, tollal veel Soome suurima panga, SKOP-panga peadirektor ja Soome Ratsaliidu esimees, nii vaimustuses Rein Pilli sõitudest ja võitudest Vaterpassiga, et tuli minuga tutvuma ja kohe ratsaniku ja hobuse stiilist rääkima. Samal aastal aitas ta kaasa, et Rein pääses võistlema Helsinki Horse Showl ja seal oli üleval sini-must-valge lipp ning pärast mõnda takti N Liidu hümni kõlas edasi Eesti hümn. See oligi aeg, mil kõiki uusi tuttavaid huvitas rohkem Eesti vabanemine Venemaast kui ratsasport. Wegelius tahtis meid kiiresti Venemaa asemel Soomega ühisesse spordisüsteemi kaasata.
Talle endale oli see aga varsti elu raskeim aeg. Seni oli kõik kiiret tõusuteed läinud. Spordis oli ta alustanud võistlemist juba 1956. aastal noore poisina, esimese oma neljast Finnderby võidust sai 1973. aastal, 1979. aastal jõudis Euroopa meistrivõistlustele, 1980. aastal Moskva olümpiamängudele. 18 korda valiti ta Soome aasta parimaks takistussõitjaks. Juristina alustanud, pühendus ta karjäärile Säästöpankkien Keskus-Osakke-Pangas (SKOP) ja tõusis 1977. aastaks juhatuse liikmeks, 1985. aastaks tegevdirektoriks ja 1989.a. peadirektoriks. Ta uskus alati edusse, ja mitte ainult enda, vaid ka oma panga ja Soome majanduse edusse. See oli 1989. aastal, kui ta pärast Tampere suurvõistlusi korraldas seal teletornis suure banketi ja näitas oma kõne ajal kaugel paistvaid Tampella hiigeltehase hooneid: „See on nüüd meie tehas.“ Kuigi olukord, et üks Soome suurimaid ettevõtteid sai oma võlgade tõttu panga omandiks, oli ju häiresignaal enne katastroofi. Sama aasta lõpus tegi Wegeliuse ametlik ülemus, panga president, enesetapu. Sellest rääkides ütles ta, et temaga oleks samuti läinud, kui poleks olnud hobuseid. Ta võistles spordis pärast pangakrahhi edasi, kuid esialgu mitte oma isiklikel hobustel, sest need arestiti. „Auhinnaraha teenida ei tohi, aga hobuseid üleval pidama pean!“ naeris ta selle üle.
Kohe asutas ta oma firma, et osta hobuseid, peamiselt Venemaalt, ja müüa neid peamiselt Ameerikasse. Ta käis ka ise Venemaa hobusekasvandustes ja korra sattusime isegi kokku Rostovi hotellis, mõlemad läbisõidul, aga eri suundades. Mina seal tähelepanu ei äratanud, aga Chrissele, nagu ta hüüdnimi oli, olevat tänaval juurde tuldud ja viisakalt palutud rahakott ära anda. Mina kasutasin seda juhtumit, et seletada Vene hobuseinimestele, miks keegi kaugemalt neile külla ei taha tulla.
Samal ajal hobuseäriga hakkas Wegelius andma juriidilist ja finantsilist nõu, tegi sellekski oma firma. Kogemust oli ju kõvasti. Juba 1992. aastal avaldas ta raamatu „Mina, Wegelius“, mis põhines tema päevikutel ja kirjeldas, kuidas ta tegi need otsused, mis tegid temast „Soome vihatuima mehe“, nagu ta ise ütles. Raamatust sai bestseller, mõnes majanduskõrgkoolis oli see kohustuslik kirjandus. Ühes suures kindlustusfirmas oli seda firma kulul ostetud ja jagatud kõigile juhtivtöötajatele.
Sel ajal käis ta päris sageli ka Niitväljal. Ostis mõne hea trakeeni, kes jõudsid lõpuks Ameerikasse. Ka Ritmitšnõi kuulsas olümpiahobuseks saamise teekonnas on Wegeliusel oluline koht. Näinud Soomes väikese budjonnõi hüppevõimet, soovitas ta oma parimal sõbral George Morrisel hobune ära osta. Nii see teekond algas. Kui Ritmitšnõi oli saavutanud USAs oma esimesed võidud, tuli ta mulle külla, kaasas kassett nende sõitude videotega. Vaatasime seda koos meie treeneritega, ja kui ma imestasin, et hobune on tundmatuseni atleetlikum, ütles Wegelius: „Ameeriklased hormoone ei karda.“
Eesti sporthobuste oma tõuraamatu idee meeldis talle kohe ja kui ma kutsusin, tegi ta suurepärase esinemise 24. augustil 2000. aastal Niitväljal seminaril „Vabahüpped ja hobuse hüppe hindamine“. Oma avakõnes ütles ta „Kõigi spordialade ühisjooneks on, et need on mõttetud tegevused. Ainuke õigustus on, et see peab kellelegi rõõmu tegema ja ratsasport peab rõõmu tegema ka hobusele. Hobune ei ole auahne ega taha tööd teha. Ühelgi alal ei otsusta edu tehtud töö hulk, ratsutamises on suure tööga palju hobuseid ära rikutud.“ Meie hobuste kohta ütles ta tabavaid tähelepanekuid: „See võiks hüppevõime poolest võistelda olümpiamängudel…aga teda on peaaegu võimatu kontrolli all hoida. Ainult ratsanik, kes säärte ja ratsmetega midagi tegemata suudaks temaga koostöö saavutada, võiks ta võimed välja tuua.“ Teise kohta oli otsus lühike: „See on jalgadega hüppaja, see ei ole hüppehobune.“
Samal 2000. aastal tegi Soome ülemkohus 7 aastat kestnud protsessis lõpuks otsuse, et Christopher Wegelius pole süüdi üheski tema vastu esitatud süüdistuses. Loeti tõestatuks, et ühegi oma teoga ei ole ta isiklikku kasu saanud ega üritanudki saada. Ta kutsuti hoopis tunnistajaks protsessis ühe ministri vastu, kes oli SKOP-panga kaudu püüdnud riigi rahaga endale kasumit teenida. Nüüd hakkas 1985-1991 Suomen Ratsastajainliitto esimees olnud ja selle juhtrolli kõvasti tugevdanud Wegelius uuesti ka SRL-i tegevuses kaasa lööma. Ta kutsuti distsiplinaarkomisjoni esimeheks ja jäi ka selle ainukeseks liikmeks. Tema otsuseid ei vaidlustatud kordagi. 2010. aastal valiti ta SRL auesimeheks. Aga ta hakkas juba kokkuvõtteid tegema. 2001. aastal lõpetas ta võistlemise, 2005. aastal avaldas raamatu „Hevoskaupan käsikirja“, 2006. aastal lõpetas ametlikult töö juristina, aga finantsnõuandeid võis temalt ikka saada.
Minu viimane ja kõige pikem jutuajamine temaga oli 2013. aastal Finnderby 40. aastapäeval. Mulle oli tulnud VIP-kutse ja kui ma sellele seltskonnale mõeldud suurde telki sisse astusin, nägin kohe Wegeliust võistlusväljakule lähimas lauas istumas, paar noort ärimeest tema kõrval ilmselt oma juttu lõpetamas. Ta viipas mulle, et ma tema lauda tuleksin. Lähenedes kuulsin, kuidas ta ütles lahkuvatele meestele: „Mul on eelmisest lamast nii kõvad kogemused, et võin midagi ette näha.“
Kui jutule saime, läks mitu tundi ja mitu klaasi veini, mis tõi meile lauale Christopheri noor ja kaunis kaaslanna. Ise läks ta kuhugi teistega rääkima, kui vanameeste jutt liiga isiklikuks mälestuste veeretamiseks läks. Wegelius oli saanud „aristokraatliku kasvatuse“, nagu mõned tema kohta kerge halvakspanuga ütlesid. Isiklikust elust rääkimine ei olnud tema jaoks sobiv käitumine. Seekord aga rääkis ta muu kõrval ka oma tervisest ja ebaõnnestunud abielust inglannaga, kes elab kahe pojaga Inglismaal. Muidugi ei avalda ma siin detaile, ainult tervisest on huvitav teada, et ta olevat peaaegu kogu elu võtnud verevedeldajaid, sest ta veres oli punaseid vereliblesid kõvasti üle normi. Seesama pärilik omadus oli vastupidavuse tagajana teinud ta vanemast pojast ühe maailma paremaid profirattureid.
Siiski oli tal Finnderby võistlust vaadates endast rääkimisest rohkem huvi ja põhjust öelda midagi kriitilist või põhimõttelist ratsutamise kohta. Pikalt oli juttu kahest geniaalsest ratsanikust, kellega ta oli suur sõber olnud – need olid Gerd Wiltfang ja George Morris. Mõlemaid pidas ta erilisteks sellepoolest, et kui paljud head ratsanikud suudavad mingi küllalt lühikese ajaga panna iga hobuse andma oma parima, siis nemad aega ei vajanud – kui nemad sadulasse istusid, sai hobune kohe aru, kuidas tuleb käituda.
Mitme väljakule ilmunud ratsaniku kohta võis ta öelda, et see on tema endine või praegune õpilane. Heameelega meenutas ta oma parimaid hobuseid: Moskva OM võistelnud Monday Morning`it, Soome suurima võitude summa teeninud Irish Dreami ja teisi. Küsisin, kas ta nüüd ka vahel sadulas käib. „Suure raha eest võin 100 cm hüpata,“ muigas ta.
Juttu tuli ka tema kuulsatest otseütlemistest. Otseütleja oli ta alati olnud ja igas olukorras. Tõde oli talle tähtsam kui selle ütlemise tagajärjed. „Ma ei kahetse ega palu vabandust,“ ütles ta. Seekord meenutasin, kuidas ta oli ühe tubli ja suure tööga Soome takistussõidu paremikku tõusnud mehe ettepaneku kohta, moodustada võistkond, mis jõuaks olümpiale, vastanud ühe ajakirjaniku küsimusele: „Kõigepealt tuleks ratsutama õppida.“ Teine teema oli tema kuulus ja kurikuulus väljend „tädiratsutamine“. Päris vihale oli teda ajanud hobuste rikkumine hellitamisega. Üldine kõigi hobuste imetlemine talle ei istunud. Tema meelest tuleks aru saada, et noorte tüdrukute selline käitumine võimsate täkkudega võib neile endile ohtlik olla. Ühes intervjuus on ta öelnud: „Nüüd vaatan vaid häid ja taibukaid hobuseid. Lontruseid, kellele pole korralikke kombeid õpetatud, ma ei kannata.“ Arusaamatuks pidas ta mõttetut vaeva, mida nähakse, kui hobune on andetu või käib üle jõu. „Kui ei sobi, tuleb lahku minna,“ oli tema meelest endastmõistetav otsus.
Kogu selle kohtumise juures ei saanud ma lahti tundest, nagu tahaks ta teha kokkuvõtet oma elust ja mõtetest. Oleks oodanud, et ta paneb kõik selle veel väga põhjalikult kirja, aga see jäi tegemata. Eesti Ratsaspordi Liidu juubeliõhtul vastas Soome Ratsaliidu esindaja minu küsimusele, kuidas Soome kõigi aegade suurim ratsanik elab, et Wegeliusel on Alzheimeri tõbi. Kui nüüd tuli Christopher Wegeliuse surmateade, tundus, et midagi suuremat on jäädavalt kadunud. Selliseid mehi ei tule ratsasporti enam mitte kunagi.