Eile algas iga-aastane FEI spordifoorum, mille esimene päev keskendus peaasjalikult hobuste heaolule. Ettekandega esines dr Andrew McLean, kes märtsikuus teatas koostööst FEI-ga. Oma ettekandes tutvustas ta FEI spordifoorumil eetilise juhendamise ja treeningu „esimesi põhiprintsiipe“.
McLean rõhutas kohe alguses, et ta on suur ratsaspordi toetaja – eeldusel, et seda tehakse teaduspõhiselt ja õiglaselt.
„Kui me teame paremini, tegutseme ka paremini,“ alustas McLean. Mis on üldse ratsutamise taga olev teadus? Mis on ratsutamisteadus (equitation science)? Eesti keeles pole sellele veel vastet, kuid see hõlmab hobuse õppimismehhanisme, loomulikke käitumismustreid, vaimseid võimeid ja biomehaanikat. Teadus uurib, milliseid aspekte saab mõõta ja hinnata.
McLean esitles ratsutamisteaduse seitset kõige olulisemat alustala.
1. Hobune on suur ja võimas loom
McLean alustas tõdemusega, et hobune on suur ja tugev saakloom, kes võib põhjustada tõsiseid vigastusi. Tuleb teha kõik võimaliku, et seda ohtu minimeerida. Ta tõi esile, et paljude varssade esimene kokkupuude inimesega on inimese käsi nende tagakehal, mis põhjustab neil instinktiivselt põgenemist.
Statistika inimestest, kes on saanud hobustega tegeledes vigastada, on jahmatav. Keskmiselt võib tõsist vigastust eeldada iga 350 hobusega koos veedetud tunni kohta. See on 20 korda suurem kui mootorrattasõidus, kus vigastus esineb keskmiselt iga 7000 tunni järel. „Me peame hobustega olema väga ettevaatlikud ja mõtlema, kuidas me õpetame inimesi hobustega tegelema,“ toonitas ta.
Omaenda ohutuse huvides peame vältima hobusele ebamugavuse ja valu tekitamist ning treeningu ebaefektiivsust ja ebajärjekindlust.
McLean viitas uuringutele, mis näitavad, et hobusel on raske hingata, kui tema kõri on kokku surutud. See juhtub näiteks siis, kui hobuse kael on liiga lühike ja pinges, nagu kaela ülepainutamise või rollkuri puhul. Ebakindlus ja ebajärjekindlus on hobuse treenimisel suur riskitegur, sest nagu McLean märkis, on hobused suurepärased õppijad – meeldib see meile või mitte. „Kui hobune lükkab inimest ja see õnnestub, st inimene liigub tema teelt ära, siis hakkab hobune varsti lükkama veel tugevamalt,“ tõi ta näite.
2. Hobust tuleb võtta hobusena
Hobust tuleb võtta hobusena, see tähendab, et me peame mõistma hobuse põhivajadusi. Alles siis, kui see arusaam on olemas, saame rääkida hobuse heaolust. Hobune vajab iga päev pikki söömisperioode, samuti võimalust teha hobusele loomupäraseid asju, nagu liikumine ja sotsiaalne suhtlus liigikaaslastega. „Isegi mõned aastad tagasi ei saanud ma aru, kui oluline on see, et hobused mitte ainult ei näeks, vaid saaksid ka üksteist puudutada,” selgitas McLean.
Hobune vajab ka treenerilt etteaimatavust ja loogikat. Etteaimatavus tähendab tema sõnul seda, et treener annab kergeid, aga hobusele lihtsasti mõistetavaid märguandeid. McLean ütleb, et ta on märganud, et parimad treenerid on need, kelle kehakeel on pehme ja loomulik.
3. Hobuse meel ja vaimsed võimed
Hobuste mõtlemine erineb inimeste omast. McLeani sõnul tuleb hobuse käitumise tõlgendamist inimeste loogika järgi tuleks vältida, kuigi see võib inimestele olla keeruline. Ta märkis, et hoolimata hiljutistest uuringutest, mis võivad sellele vastu rääkida, on teaduslik arusaam hobustest endiselt see, et nad ei suuda planeerida ega mäleta minevikku. “Hobused ei soovi inimestele kätte maksta, ei planeeri ette ega heieta minevikus,” rääkis ta. Hobused reageerivad alati otseselt käesolevale olukorrale. Seega tuleks kaks korda järele mõelda, enne kui öelda, et hobune on „ulakas“, isegi kui see võib tunduda ahvatlev, kui hobusega miski ei suju. Alati tuleks mõelda põhjustele, miks hobune nii käitus ja tegeleda põhjustega.
Hobused on suurepärased õppijad just seetõttu, et nad ei mõtesta asju abstraktselt. Nad õpivad asju täpselt nii, nagu need neile esitatakse. Hobused tajuvad maailma, kuulevad ja näevad erinevalt inimestest. Samuti tunnevad nad valu samamoodi nagu inimesed.
4. Emotsionaalne seisund
Hobuse emotsionaalne seisund võib olla positiivne või negatiivne, sõltuvalt tema varasematest kogemustest. See erineb erutusseisundist, mida tuleks alati vältida. McLean viitas samal hommikul kuuldud Monica Theoderescu sõnadele– Monica isa George saatis ta alati hobusega tagasi talli, kui loom tundus liiga ärritunud. „Alati on ka homne päev,“ oli põhimõte.
Hobuse puhul tuleks vältida tema sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerimist, mis käivitab võitle-või-põgene-või-kangestu reaktsiooni.
Samuti ei tohiks hobust ergutada toidupreemiatega. „Et sellest ei saaks mingit mängu, kus hobune ootab iga oma tegevuse eest toidupreemiat. Sageli on sellistel hobustel kõrvad pidevalt kikkis, kuid selle järgi otsustades ei ole nende meeleolu tegelikult positiivne,“ tõi ta välja. “Lihtsalt asjaolu, et toidupreemia on kaasatud, ei tähenda, et tegu on tingimata hea asjaga.”
Inimene saab hobust rahustada näiteks turjakohalt sügades – uuringud on näidanud, et see toimib. Hobuse patsutamine ei rahusta teda, kuigi see võib inimestele tunduda positiivse märgina. Kui inimene soovib seda siiski kasutada, võib hobust premeerimise mõttes tingida nii, et patsutamisele järgneb alati sügamine, mis on iseenesest juba preemia.
5. Õppimismehhanismid
Operantne tingimine, positiivne ja negatiivne kinnistamine toimivad loomade treenimisel. McLean märkis, et ratsutamist ei ole ilma negatiivse kinnistamiseta– surve ja surve eemaldamine. “Hobuse karistamist tuleb vältida ja selle kasutamise järgi puudub vajadus. Mida parem ma olen treenerina, seda mõttetum see tundub,” märkis ta. McLean rõhutas, et karistamine ei toimi, sest hobune ei mõista peaaegu kunagi, mille eest teda karistatakse.
Nagu korduvalt mainitud, on negatiivne kinnistamine ratsaniku põhitööriist ning selles pole midagi negatiivset peale selle sõna enda, kui seda võetakse väärtushinnanguna – mida see ei ole. Positiivne tingimine on treeneri tööriistakasti võimas vahend, sest premeerib hobust soovitud käitumise eest. McLean tõi näitena oma poja, Warwick McLeani, kes kasutab toidupreemiat kui positiivset kinnistamist oma treeningutes.
McLean märkis, et ta on täheldanud, et inimesed, kes on lahked teiste inimeste vastu, on ka loomade vastu lahked.
6. Juhtimisvõtete õige kasutamine
McLeani sõnul on hädavajalik, et juhtimisvõtted oleksid eristatavad ja hobusele arusaadavad. Sarnased juhtimisvõtted võivad küsida erinevaid asju, näiteks aeglustamist või sammu lühendamist. McLeani sõnul võiks ratsanikud endalt küsida, kas hobune teab, mida temalt parasjagu oodatakse ja kas ta oskab märguandeid eristada? Ideaalis peaks iga märguanne tähendama ainult üht asja. Siis on see hobusele selge.
7. Hobuse enesekandmine
“Kui sa ütled mulle, et oled õpetanud linnu enda käe peal istuma, siis pead suutma linnu tiivad vabaks laskma. Kui sa lindu samal ajal kinni hoiad, siis ma ei ole sinu väites veendunud,” tõi ta näite ja ütles, et sama lugu on hobuse enesekandmisega.
McLeani sõnul tuleks hobust treenida nii, et hobune suudaks säilitada oma allüüri, tempo, sammu pikkuse, suuna, raami ja kehahoiaku ilma pidevate meeldetuletuste või ratsaniku „abita“. Tuleks vältida pidevat kannaga surumist, kannustega torkimist või ratsmete sikutamist. Seda tuleks arvestada ka koolisõidu hindamisel.